2/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Loodus kodus
Isepäine alaska malamuut kompab peremehe seatud piire

Peipsi rannal lumevaalude vahel ringi patseeriv alaska malamuut Ami ei pelga vilu tuult ega lumesadu – ta näib tundvat end siin niisama hästi kui oma kauges päriskodus, Alaskal.



Ami peremees Mikk Suursild ei võtnud koera majja aga sugugi raskete koormate vedamiseks või jahipidamiseks, milleks malamuute Arktikas läbi ajaloo on kasutatud. Miku jaoks on malamuut eelkõige sõber ja matkakaaslane, kellega on koos ühe katuse all elatud juba ligemale kaheksa aastat. Lisaks Miku perekonnale on Amile tema Peipsiäärses kodus seltsiks iiri setter Step ning kass Vaska, kelle toimetamist järvejääl jälgivad mõlemad koerad tuima rahuga. „Koeri vaadates jääb mulje, et nende jaoks eksisteerib kaks täiesti erinevat kassiliiki,” seletab Mikk. „Ühed on need, kes eest ära jooksevad ja keda peab siis kohe metsikult taga ajama hakkama. Teised on rahulikud ja julged kassid, keda käsitletakse justkui mingite muude loomadena ja kellesse suhtutakse täiesti emotsioonivabalt.”

Pulmaperemees Ami
Setter Stepiga on Amil jagada palju toredaid mälestusi, nagu näiteks ühised pulmaskäigud ajal, mil peremees söandas malamuuti veel vabalt lahtiselt pidada. Nii kui veri kevadel vemmeldama hakkas, olid poisid kohe naaberkülas tüdrukuid kaemas. „Ja siis võtsid nad ikka korralikult aja maha ja olid kolm päeva kadunud,” meenutab Mikk. Kõige kaugem käik oli Kallastele, kuhu on koerte kodust linnulennul oma seitse kilomeetrit. „Ja ega nad ei viitsinud siis sealt ise tagasi tulla, vaid ootasid, kuni neile takso järgi tuleb.” Nii jäigi peremehe ülesandeks välja selgitada, millises külas parajasti koerapulmi peeti. „Muidugi juhtus siis ka kurbi lugusid – kedagi oli hammustatud või oli koer ise kriimuline, nii et pulmas käimistele ja vabapidamisele tuli kriips peale tõmmata,” seletab Ami peremees. Sellest, et Ami oli kunagi hinnatud kavaler ja tõeline pulmaperemees, annavad tänaseni märku ümberkaudsetes hoovides haukuvad krantsid, kellest nii mõnigi on äratuntavalt malamuudi nägu.
Kuid Ami vabapidamisele ei tehtud lõppu ainult pulmitamise pärast. Külas ringi luusides võitis sõbralik ja kena välimusega koer peagi ka kohalike vanaprouade südamed ja kippus kodust kauaks ära jääma. „Sa võid küll koera õpetada, et kodust ei tohi ära minna, kuid ahvatluste vastu ei suuda sa midagi ära teha,” seletab Mikk. „Paljud inimesed ei saa aru, et võõrast koera ei tohi toita ja annavad talle konte ning muud suupärast. Polegi siis ime, et Ami hakkas ühel hetkel mõtlema, et mis ma siin ikka neid krõbuskeid närin, kui küla pealt saab kogu aeg konti. Ja nii ta sättiski ennast hoopis ühe kohaliku vanaproua aia taha magama,” muigab koera peremees.

Kangekaelne loom
Ami tihe karvakasukas kaitseb teda ka kõige kõvema pakase eest. Samas on malamuut seltskondlik loom ja eelistab olla inimeste läheduses. „Eks ta siis mängibki vahel hellikut ja tõmbab käpaga üle ukseklaasi justkui mõista andes, et väljas on nii tuuline ja külm, et ta kohe peab tuppa saama. Pulmaajal seevastu ei olnud tal mingi mure ka 30kraadise külmaga kuskil aia taga magada,” muigab Mikk, kes on püüdnud kasvatada oma koeri nii, et nad püsiksid tuppa laskmise järel esikus, kust avaneb vaade ka elutoas ja köögis toimuvale. Piir on seega paigas, kuid ometi püüab malamuut aeg-ajalt peremeest üle kavaldada. „Kui ma mõnikord öösiti voodis istukile tõusen, siis kuulen, kuidas keegi elutoas samuti kohe istukile tõuseb ja vaiksel küüneklõbinal esikusse hiilib. Olen talle ka ootamatult peale sattunud ja näinud, kuidas ta peesitab elutoas lambanahkadel ja vaatab mulle otsa justkui küsides, et mis siis nüüd oli, käisin korra siin pikutamas. Step on hoopis teistsuguse loomuga ega julge reegleid rikkuda,” jutustab ta, lisades, et isepäise malamuudi õpetamisel on vaja temaga algusest peale võidelda ning arvestada, et pidevalt piire kompava eluka kasvatamine nõuab kõva kannatust. „Et malamuut võimust ei võtaks, tuleb kohe varakult ennast karjajuhina kehtestada. Selleks tuleb teha igasugu veidraid asju, nagu näiteks ninast hammustamine või kindla söömisjärjekorra sisse seadmine – enne sööb peremees, siis koer. Oma loomult on malamuut nagu hunt, kelle dresseerimine ei ole just kergete killast,” räägib Mikk. Lisaks kõvakäelisele dressuurile vajab see hundile sarnanev loom ka inimeste (oma „karjaliikmete”) seltskonda ja tähelepanu ning armastab palju liikuda.

Kelgukoeraks tuleb treenida



Helen Rohtmets
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet