2/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Üks ei lennanudki ära!

Kui ma 3. porikuul 2011 oma maadel Pärnumaal Vändra vallas Luuri külas Massu jõe ääres märkasin üksikut sookurge, siis arvasin, et ta on vist teistest rändele suundujatest maha jäänud. Sealkandis on sookurgede tavaline peatumispaik nii kevadel tulles kui sügisel lahkudes. Rääkisin kurest Pärnumaa linnumeestega, kes andsid lootust, et ehk ta veel lendab teistele järele. Aga nii ei läinud.

Paar nädalat hiljem, kui oma kuusekultuure hooldamas käisin, mär kasin taas sama sookurge juba teisel pool jõge. Niipea, kui ta mind märkas, ei üritanudki ta lendu tõusta, vaid astus kiiresti põõsaste taha kraavi. Sama kordus järgmisel ja veel hiljemgi, ikka samas kohas. Oli juba porikuu lõpp ja sai selgeks, et ilmselt on sookurel mingi põhjus, miks ta ära ei lenda. Järgmisel korral nägin kurge juba 11. kooljakuul eelmistest kohtadest poolteist kilomeetrit lõuna pool taliviljaorasel toitu otsimas. Ilmad olid vihmased ja põllul oli veeloike.

Tuli pikk vahe kuni jõuludeni, mil kurest oli kord juttu ühe külamehega. Tema teadis, et kurg on endiselt sealkandis ja käib põldudelt toitu otsimas. Järgmine teade tuli künnimehelt, kelle sõnul sookurg oli paar päeva traktori järel käinud toitu otsimas. Sõitsin sealkandis ringi, aga ise ei juhtunud kurge nägema.
Südakuul läks külmaks ja lund tuli juurde. Ühel tuisusel ja sajusel laupäeval, 14. südakuul, helistas tuttav jahimees, et tulgu ma vaatama, sookurg kõnnib Pärnjõe küla juures põlluteel otse auto ees. Et mis ma arvan, kas peaks proovima meestega ta kinni püüda ja viia turvakodusse või kellegi juurde lauta, sest lind ei lenda ja jääb lumisel ajal nälga. Aga enne, kui ma kohale jõudsin, helistati tagasi, et püüdmine jäi ära – sookurg tõusis lendu ja suundus metsa äärde varju. Nägin teda seal ühel jalal seismas, tuisk sabasulgi sasimas.
Käisin veel järgmiselgi päeval, kurg oli jälle põlluteel, aga auto lähenedes tõusis lendu. Tegi tiiru põllu kohal ja maandus uuesti tollele küntud põllule, mis oli talle tuttav koht. Mõtlesin siis, et on tore, lind suudab lennata – seega on väiksem oht mõne kiskja saagiks sattuda. See, et paremal tiival lennusulgi puudu oli, selgus alles radokuu lõpus. Nägin sookurge uuesti 3. radokuul, kui mulle teatati, et ta kõnnib Pärnjõe külas lehmalauda juures, vahel jalutavat külateel ja käib loomadele talveks varutud kiletunnelist muljutud viljateri söömas. Ei karda sööta vedavaid traktoreid ega töömehi.
Sellest ajast alates ei jätnud ma peaaegu ühtki päeva vahele, sõitsin ikka ja jälle kohale, et hoida linnu käekäigul silm peal. Sain selgeks ka parima pärastlõunase aja, mil kurg vaikseks jäänud õuele vilja sööma tuli. Farmi töötajad jätsid kurele alati väikese kuhjakese vilja maha, aga kiletunnelisse oli toksitud veel mitu auku, kust oli hoopis mõnusam nokatäite kaupa korraga rohkem vilja kätte saada kui raashaaval maast korjates.
Kui töömehed vahel liiga kauaks kohmitsema jäid, oli sookurg juba ootel ja jälgis lähedal puude all, mil plats vabaks saab. Sellises rütmis möödusid ka väga pakaselised päevad. Ei õnnestunudki kindlaks teha, kus lind ööd mööda saatis. Farminaised olid heinaküüni ukse natuke praokile jätnud, et ehk tuleb kurg sinna varju, kuid kas lind pakutut kasutas, pole täpselt teada. Kord siiski nähti, kuidas ta küüni sisse läks, aga peagi sealt uuesti välja tuli.
Lauda kõrval olid ka siloaugud, kus sookurg vahel käis. Lahtivõetud silo oli külmumata ja nii sealt kui heinapallidest pudenenud kraami hulgast leidis kurg kindlasti üht-teist söödavat.
Külmadel päevadel seisis kurg enamasti ühel jalal ja kõndis vähe ringi. Eks seda kõike oli emotsionaalselt raske vaadata ja sundis mind järgmisel päeval uuesti kohale sõitma. Aga kui ka suures lumesajus lind vaprasti külateel ringi jalutas, siis mõistsin, et kui kõht on täis, peab kurg kevadeni vastu. Ühel taolisel sajupäeval sai sookurest ka lennupilte tehtud ning siis selgus, et osa tiivasulgi on tal puudu. Tõenäoliselt peituski siin talvituma jäämise peapõhjus, sest pikal rändel peavad tiivad laitmatult kandma. Kas peale puuduvate tiivasulgede kurel sügisel ka muid vigastusi võis olla, jääbki saladuseks.
Soojal ja päikselisel radokuu lõpupäeval jälgisin ja pildistasin teda tavapärasest rohkem, teadmata, et need pildid jäävad viimaseks. Mu sisetunne ütles, et sookurel on midagi plaanis, sest ta seisis kaua päikese käes, kael kõrgele välja sirutatud, otsekui kuulates ja oodates. Arvan, et see oli looduse kutse, kevade lähenemise tunne. Järgmisel päeval, 1. urbekuul, kõndis meie sookurg veel töökoja õuel ja pärast seda pole ma teda enam näinud. Käisin nädala jooksul veel vaatamas, jälgi uurimas ja küsitlesin ka külaelanikke. Tahaks loota, et talve üle elanud sookurg ühineb rändelt tulijatega ja jõuab taas oma kodu kohta, kus iganes see paik olla võiks.



Leili Mihkelson
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet