2/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

roheliste rattaretk
Parimad õunad kodumaalt

Kui peaksin valima selle ühe ja ainsa õunasordi, mis kõigist teistest üle on, siis ei oleks välismaistel hõrgu mekiga õunadel küll sugugi lootust. Ja mitte põrmugi irratsionaalsest kolkapatriotismist lähtuvalt – meie oma kõige paremad õunasordid lihtsalt ongi konkurentsitult parimad.

Ehkki Eesti pole maailma mastaabis teab mis tegija ei õunakasvatuse ega -aretuse alal, on ometi kuidagi nii juhtunud, et need kõige-kõige-kõige maitsvamad õunasordid kas päris kindlasti või siis vähemalt eeldatavasti meilt siit kohapealt pärit on: ’Liivi kuldrenett’ muidugi ja ’Suislepp’ on juba ära mainitud, ent sellega asi ei piirdu. Ära kiita ei jaksa ka ’Sügisdessert õuna’, ’Lembitut’, vana head „lambanina” ’Pärnu tuviõuna’ ega uuematest sortidest ’Kasperit’, ’Taavit’ või ’Karambat’. Muidugi, ega’s suures ilmas popid ’Golden Delicious’, ’Granny Smith’ ja ’Red Delicious’ üldsegi mitte halvad ei ole ja õigupoolest teevadki need hoopistükkis enamikule meil kasvavatest õunasortidest maitse poolest silmad ette. Ent mitte parimatele.

Sibulõun, suislepp, valgeklaar ja kuldrenett
Mäletan lapsepõlveaegset keldriesist suurt „sibulapuud”, mille otsas nii mõnus turnida oli – ehkki vanaema keelama kippus – või, kes teab, viimaks just selle pärast. Ka maja ukse ees kasvas kaks puud, tõsi, mitte sugugi nii uhkelt laiuva võra ja jämeda pahkliku tüvega. Nood ronimiseks ei kõlvanud, sest esimesed oksad hakkasid poisinaga jaoks liiga kõrgelt, nii et kikivarvulgi ei ulatunud haarama. Neid sibulaid sõime juba enne jõule – või, nojah, tollal ju jõuludest rääkida ei tohtinud, ikka nääridest pidi jutt käima. Viimased, juba krimpsunud, ent seda maitsvamad õunad kestsid teinekord pea jaanini välja. Vist ei ole vaja öeldagi, et nii maitsvaid sibulõunu pole ma hiljem enam kunagi saanud.
Ka suislepp oli meil aias olemas, oma igeriku vähikomulise tüve ja imemaitsvate roosapõseliste õuntega. Kuidagi ei jõudnud ära oodata, millal need siis päris valmis saavad, ikka sai teisi juba pooltoorena proovima hakatud. Kidur puu väga palju saaki ei andnud, nii et tihti said õunad enne otsagi, kui viimased selle päris õige – klaasjasüdamikulise – küpsuseni jõudsid. Ja kui vahel mõnda ladvaõuna tõesti enne kätte ei saanud, kui too täisküpsena lõpuks puult pudenes, ei olnud paremat õuna üldse olemaski.
Valge klaari istutasin ise, juba koolipoisina. Meeles on seegi, et esimene saak oli neli suurt õuna, millel nii kaua küpseda lubasime, kuni need lõpuks klaasjaiks muutusid. Küll ikka olid head! Eks kindlasti ka seepärast, et see oli kõige esimese oma istutatud õunapuu kõige esimene saak. Muidu ma valgest klaarist nii väga sisse võetud ju ei olnud ega ole ka nüüd.
Veel oli meil aias marjapõõsaste vahel üks tohutu kõrge metsik õunapuu, mille saak küll suuresti kitsedele-lammastele läks, sest kuigi pealtnäha väga ilusad, olid õunad selles puus vissid mis vissid – nii hapud ja mõrud, et hirmus kohe. Mahla neist siiski pressiti ja pruugiti veini tegemiseks, tavaliselt koos paremate õuntega, aga vahel hoopis koos pihlakatega. Tagantjärele ei mõista ma kindlalt arvata, oli see puu siis mõne kultuursordi seemik või metsõunapuu ise, ent ega sel vast tähtsust ei ole ka – niikuinii kasvab see puu veel vaid mälestusis. Nagu kõik teisedki eespool jutuks olnud.

Valge klaar – üleilma kuulus ’Yellow Transparent’
Küllap on need mu lapseea õunasordid – ’Liivi sibulõun’, ’Suislepp’ ja ’Valge klaar õun’ ning lisaks veel ’Liivi kuldrenett’ tuttavad pea kõigile meile – kel omast aiast korjatuna, kel naabri käest saaduna, turult ostetuna või hoopis vanavanemate keldrist tooduna. Ilmselt teab neid sorte ka suure kaarega aiandusest mööda käinu isegi siis, kui ta aias õuna- ja pirnipuul vahet ei mõista teha. Üks õun nimetatuist on kogunisti üle ilma kuulus – ’Valge klaarõun’ nimelt, kes Riia kaudu Prantsusmaale jõudis ning sealt maailma vallutama asus. ’Yellow Transparent’ – selle nime all meie klaari enamasti tuntakse – on tänini laias maailmas populaarne õun. ’Suislepast’ teame, et see maasort kindlalt Eesti päritolu on ning Viljandimaalt Suislepa mõisast levima hakkas. Ka ülejäänud kolmel nimetatud õunasordil on Eesti päritolu kahtlustatud. ’Valge klaarõuna’ ja ’Liivi sibulõuna’ puhul võib kahtlus isegi ehk tõeks osutuda, ent on üsna kindel, et ’Liivi kuldrenett’ hoopis Saksamaalt pärineb.

Kultuurõunapuu kasvatamine Eestis
Selliseid magusaid ja õunalõhnalisi lapsepõlvemälestusi nagu minul, saavad kindlasti paljud eestimaalased või ehk isegi enamik meist, heldimusega meenutada. Ometi ei ole see sugugi alati nii olnud, sest kuigi kultuurõunapuu on Eestis vaat’ oma kaheksa aastasada kasvanud (rääkimata metsõunapuust, kes juba vähemalt viis tuhat aastat tagasi meie aladel oma kibehapukaid vilju kandis), ei ole maarahval temaga ilmselt väga palju kokkupuudet enne 18. sajandit olnud. Tõsi, 16. ja 17. sajandil oli Eesti mõisates puuviljaaedu küll juba olemas ja üsna suurigi, ent see oli selline sakste värk. Pealegi ei saanud õunakasvatus mõisateski õiget hoogu sisse. Et mõisaaednike seas ka eestlasi oli, ei jäänud õunapuu maarahvale ometi päris võõraks ja tasapisi neid viljapuuaedu paremal järjel taludes ikka rajati. 19. sajandi lõpul oli juba talusid, kus oma puukoolgi olemas. Nõnda võis möödunud sajandi alguskümnenditel tõdeda, et Eestis on viljapuuaiad üsna tavaliseks saanud. Eks talude pärisperemehed olid kindlasti omale õunapuude istutamisel agaramad kui rentnikud ja pooleteramehed ning nii hakkas õunaaedu pärast talude päriseks ostu üha jõudsamalt siginema.

Õunapuu kasvatamine maailmas
Mujal maailmas on õunakasvatusel ja -aretusel pikem ja väärikam ajalugu kui meil siin – Eesti ei ole kohe kindlasti koht, kus esimesed õunapuusordid aretati.
Oluline – kui mitte isegi olulisim – aed-õunapuu sortide kujunemiskeskus oli Taga-Kaukaasias. Tõsi, esimene see vast polnud, kuid Kesk-Aasiast sinna toodud sordid andsid sealsele õunapuukasvatusele ja -aretusele suurema hoo ja kõrgema lennu kui aedõunapuul oma esimeses kujunemiskeskuses Kesk-Aasias. Ka Vana-Kreeka ja Vana-Rooma õunasordid olid ilmselt Kesk-Aasiast pärit, kuigi Euroopasse jõudsid need hoopis Kaukaasia kaudu. Kaua arvati, et just Kaukaasia oli aedõunapuu välja kujunemise piirkond, ent nii see siiski pole.
Ameerikas sai õunakasvatus alguse Euroopast sisserännanute kaasa võetud seemnetest. Eriline koht õunapuude levikul ja õunaaedade rajamisel oli John Chapmanil, kes Johnny Appleseed’i nime all juba oma eluajal (18. saj lõpuaastail ja 19. saj esimesel poolel) legendiks kujunes: pärimuse järgi külvanud ta ise ja ärgitanud ka teisi külvama tohutul hulgal õunaseemneid, kus iganes ta ka ei käinud. Ehkki õunapuuseemikutel on enamasti hapud ja mõrkjad viljad, ei seganud see siiski kedagi, sest põhiline osa saagist läks siidri ja viimasest osa vee välja külmutamisel saadava kangema rüüpe, nn apple jack’i valmistamiseks. Pealegi oli osa seemnest kasvanud puid ju ka keskmisest märksa maitsvamate viljadega.

Kuidas saadakse kultuurõunapuu?
Seemnest õunapuude kasvatamine on põnev ja enamik sorte just nii saadi ja saadakse (ka pungamutatsioonid, nn ’spordid’, võivad uue sordi aluseks olla), ent ilma vääristamise ehk pookimiseta poleks sortidest õieti mõtet rääkida ning ärilist õunakasvatust poleks üldse olemas (erinevalt paljudest tsitrustest, mis ka seemneist sordiehtsaina tärkavad). Alles pookimine pakkus võimaluse väärtuslikku seemnest kasvanud õunapuud kiiresti ja massiliselt paljundada. Pole küll selge, kes ja millal õieti pookimise peale tuli, ent teada on, et Hiinas vallati seda kunsti juba kolm tuhat aastat tagasi ning Euroopas vähemalt kaks. Küllap oli eeskujuks emake Loodus ise – kokku kasvanud puid leiab metsas või pargis ikka.



Harri Poom, aednik
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet