Pärast 2009/2010 karmi talve jäid meie õunasaagid nii väikeseks, nagu need pole kunagi olnud. Eesti 2011. aasta õunatoodang oli umbkaudu ainult 3300–3400 tonni. Ainuüksi viimase kuue aastaga on viljapuude kasvupind vähenenud pea kaks korda. Millal hakkame taas õunaaedu rajama?

Vaadates meie omamaise puuviljatoodangu numbreid, mõelgem, kas me üldse saame loota, et poest saaks piiramatult osta eestimaist õuna. Tabelist 1 on näha, et pärast 2009/2010 karmi talve jäid õunasaagid väga väikeseks. Kirsisaaki polnud üldsegi. Võrrelge seda tabelis 6 toodud sõjaeelse toodanguga!

Eesti puuviljade ja marjaaedade pind väheneb kohutava kiirusega
Mis on juhtunud? Kas süüdi on üksnes karmid talved?
Võtan võrdluse aluseks Eesti statistikaameti 2001. aasta loenduse andmed, mille järgi oli puuvilja- ja marjakultuuride kasvupind ligikaudu 18 500 hektarit. Viie aastaga see vähenes poole peale (9048 ha). Veel kaks aastat hiljem oli järel ainult 8148 hektarit. Kui võrrelda ainult õuna- (ja pirni)puude kasvupinda, siis vähenes see 5118 hektarilt (2006. aastal) 3572 hektarini (2010). Ainuüksi ühe aasta jooksul (2005–2006) juuriti välja 1420 hektari jagu õuna- ja pirnipuid.
Nendest näidetest kipub sugenema arvamine, et eestimaalased ei taha enam oma aeda viljapuid. Need on loovutanud koha muruplatsidele, lillepeenardele ja ilupuudele-põõsastele. Puuviljad ostetakse poest ja turult. Õunad tuuakse meile Poolast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Hollandist, Itaaliast, Belgiast ja Hispaaniast. Kuid on imporditud ka Hiina, Brasiilia, Tðiili, Argentiina, USA ja Uruguay õunu. Mõnel aastal on palju õunu toodud Leedust (kuni 8,5%).
Ometi pole see alati nii olnud. Oleme tootnud õunu ja teisi puuvilju ning marju nõnda palju, et on jätkunud ekspordikski.

Millal jõudsid Eestisse viljapuud?
Heidame kõigepealt põgusa pilgu puuviljakasvatuse ajaloole. Metsamarju ja meie kodumaise metsõunapuu (Malus sylvestris) vilju kasutati Eestimaal muistsel vabadusajal küllap kindlasti söögiks. Metsõunapuu kohta kirjutavad etnoloogid, et nende väikseid hapusid õunu pandi sügisel aita tallele. Pärast külmumist ja ülessulamist olid need mahlased, vähem hapud ja eriti armastasid neid lapsed. Millal jõudsid Eestisse praegu tuntud viljapuud, selle kohta kindlaid teateid ei ole. 13. sajandi ürikutes on märgitud küll kloostriaedu ning 14. ja 15. sajandist on teada, et väljapoole Tallinna linnamüüri – Tõnismäe eeslinnas Püha Barbara kalmistu ümbruses oli samuti aedu. Kuid teadmised nende kohta on väga napid.
Ajakirjas Horisont (Tammet, 1994) antud ülevaates arheoloogiliste väljakaevamiste kohta Tartu vanalinnas öeldakse üksikasjalikumalt, et 13. sajandi kultuurikihtidest tuli päevavalgele hapukirsipuu, kreegipuu, pirni- ja ploomipuu seemneid. Siis tunti ka nii väikese- kui suureviljalist õunapuud.
16. sajandist on täpsemaid teateid Saare, Kudina ja teiste mõisate aedade kohta.
Kolga mõisa aia rajas Rootsi riigimarssal Jakob de la Gardie 17. sajandi algul. Aias kasvas ligi 200 õunapuud, kolmsada kirsipuud ja mõni pirnipuu.
Hiiumaal Pühalepa mõisa aias oli 1686. aastal ligi 150 õunapuu kõrval 55 kirsipuud, 6 ploomipuud ja ka kreegipuud. Aastal 1690 oli Rootsi kindralkuberneri Põhja-Eesti kaartidel märgitud umbes kahekümne mõisa puuviljaaiad. Puuviljaaiad hakkasid tulu tooma, kui tekkisid Peterburi turud ja õunu hakati sinna viima. Eestlaste oma puuviljaaiad Viljapuid on mõisate eeskujul istutatud talude juurde vähesel määral juba mitusada aastat tagasi. Hoogsalt hakati taluaedu rajama pärast talude päriseks ostmist. Iseäranis innustas viljapuude istutamist poliitik ja Kurgjale näidistalu rajanud Carl Robert Jakobson (1841–1882). Hiljem tegutses Lääne- Eestis – Haapsalus ja Vormsi saarel – väga innukalt Eesti esimene pomoloog Jaan Spuhl-Rotalia (1859–1916). Ka kuulsal Sangaste mõisa „rukkikrahvil” Friedrich von Bergil (1845–1938) oli tähtis osa puuviljakasvatuse propageerimisel. Eestlaste suure õunaaia ja aiaäri rajasid vennad Tõnissonid Tartu külje alla Eerikale. Jüri (1870–?) ja Jaani (1868–?) aiaäri kestis 1900–1940. Jüri oli Venemaal ja Riias õppinud aednik, Jaan Tõnisson oli eluaegne ja üks kindlameelsemaid poliitikuid, kes oli mõnda aega Eesti Vabariigi peaminister ja riigivanem. Nõukogude võim arreteeris 1940. aasta jõulukuul mõlemad vennad, nende edasisest saatusest kindlad andmed puuduvad.
Eesti riigi iseseisvumine tekitas viljapuude istutamise puhangu, aastal 1929 oli loenduse andmetel Eestis 2,3 miljonit viljapuud. Aastal 1939 oli viljapuid juba 3, 44 miljonit pluss ligi 4 miljonit marjapõõsast. Viimati märgitud aastal toodeti ühe elaniku kohta 54 kg puuvilju ja marju.

Eesti kliima ei ole viljapuudele soodne
Enne Teise maailmasõja Eestisse jõudmist, 1939/1940. aasta talv oli katastroofi liselt külm: miinimum temperatuur langes Jõgeval –43,5 kraadini (17.01.1940). Õunapuudest hävis 69%, pirnipuudest 87%, ploomipuudest 86% ja kirsipuudest 81%. Sõda takistas aedade taastamist. Järgnenud Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal võeti suuremad taluaiad ära. Nende asemele hakati rajama suuri majandiaedu, mida ei suudetud korralikult hooldada. Eesti Vabariigi aegset viljapuude arvu ei suudetud enam saavutada.
Külmad talved kordusid 1955/1956, 1962/1963, 1965/1966, 1978/1979 ja 1986/1987. Kõigil neil talvedel hävis palju viljapuid. Eriti tugevasti said aiad kannatada 1978/1979. aasta talvel, mil temperatuur langes Ida-Eestis maast kahe meetri kõrgusel –39° kuni –43 kraadini ja lumepinnal kuni –50 kraadini. Ka Lääne-Eestis ja Saaremaal (mererannikust kaugemal) oli –33 kuni –38 °C külma. Kõige tugevamini said kannatada ploomi-, pirni- ja kirsipuud.
Tolleaegsetes kõige suuremates ploomiistandikes – Sootaga sovhoosis koos Vasula aiaga, Rõngu sovhoosis, Pärnu sovhoosis ja Polli majandis – hävisid kas kohe või järgmise paari aasta jooksul kõik vanemad ploomiaiad täielikult. Ka noored aiad kahjustusid, kuid kännuvõsudest kasvasid uued puud. Selleks, et kahju suurusest paremat ettekujutust saada, märgin, et Rõngu majandi 16 000 ploomipuust tuli välja juurida 13 550 puud ning Sootaga majandis 6760 puust 4954 tükki. Üle Eesti tehtud vaatluste järgi hinnati hävinuks 69% ploomipuudest. Õunapuudest tuli 1978/1979. aasta talve külma tõttu Sootaga sovhoosis välja juurida 10 800 puud ja Rõngu sovhoosis 18 360 puud. Tõrva sovhoosis hävisid pooled, Kullaaru sovhoosis Rakvere lähedal ja Alliku sovhoosis Järvamaal koguni 73% õunapuudest.
Kuid halbade aastate vahel esines ka väga häid aegu, mil saadi suuri saake: 1971, 1976 (üldse parim aasta), 1978 (paremuselt teine), 1981, 1983 ja 1989 (samuti väga suure saagiga).

Talvekahjustused ei ole kuhugi kadunud
Karmid talved on esinenud ka taasiseseisvunud Eesti ajal. Käesoleva sajandi kõige külmemad talved on olnud 2002/2003, 2009/2010 ja 2010/2011. Mõnel aastal on suurtel aladel esinenud lehe- (isegi pärna)kuus tugevaid öökülmi, mis on hävitanud ära õied või noored viljahakatised.

Millal tõuseb aedade populaarsus?
Tahaksin loota, et langus on peatunud. Esiteks sellepärast, et noored pered, kes omale uue elamise on rajanud, istutavad sinna ka viljapuid ja marjapõõsaid. Teiseks, et inimesed, kes vanu puid on välja juurinud, mõtlevad nüüd uute istu tamise peale. Ja veel soovin, et uued ettevõtlikud aednikud rajaks äriaedu müügiõunte tootmiseks. Tuletan meelde, et loeme ajalehtedest sageli kurtmist eesti oma õunte puudumise üle poelettidel. See näitab, et paljud meie hulgast sööksid hea meelega meie oma mullal kasvanud aiasaadusi.

Homme istutan õunapuu!
Hakkame siis peale ja istutamegi õunapuu. Kuid pidagem ka hoolega aru, kuidas seda teha. Uurigem nõuandvaid raamatuid. Kõigepealt vaadakem ümbrust: kas asute soodsas või karmis paigas. Rannikul võite istutada õrnemaid sorte ja saada ploomi- ja maguskirsipuudelt nii suurt saaki, et ei jõua ära süüa. Orgudes, kus talvepakast võib tulla –30 °C või rohkemgi, ploomi- ja kirsipuud teile enamasti rõõmu ei too. Õrnemaid (kuid väga häid) õunasorte peate kasvatama seal vastupidavatele tüvemoodustajatele poogituna.
Tuntud klimatoloog Andres Tarand, kes vahepeal poliitikuna peaministri ametisse ja Euroopa Liidu parlamenti jõudis, korraldas oma varasemal töökohal Tallinna botaanikaaias temperatuurimõõtmisi, mis näitasid, et Tallinnas on külmadel tuulevaiksetel talveöödel kohati kuni 10 kraadi soojem kui ümberkaudu lagedates paikades. Eks Tartugi ja teised linnad on teada-tuntud rohkete linnakruntide aedadega.
Ärge jätke puid hooleta. Kui noor puu jääb jänestele või metskitsedele kättesaadavaks, siis on teie istutamise töö olnud asjata. Tüvi ja võraoksad tuleb kuuseokstega kinni siduda või peab tara olema nii kindel, et ükski loom sealt läbi ei tule. Jäneste pärast peab tarata paigas tüvele kaitse ümber panema kohe istutamise järel. Tean omadest kogemustest, et päeval istutatud puud tuli samal ööl maitsma jänes ja kooris tüvelt suured ribad ära.

Missugust saaki võib loota
Saagi suurus puu kohta oleneb pookealusest. Hästi nõrgakasvulisel alusel õunapuu kasvab ainult rinnuni või natuke üle pea. Niisuguse puu saak piirdub mõne kuni mõneteistkümne kiloga. See-eest hakkab taoline puu väga vara vilja kandma ja puid saab istutada väga tihedalt. Tugevama kasvuga õunapuu kasvab suureks, selle lõikamise (kujundamise ja võrahooldusega) tuleb roh- Tabel 3. Ploomide saagikus (kg puu kohta) Tabelis toodud esimesel saagiaastal (1992) olid puud viis aastat vanad; esimesed peotäied ploome saadi puudelt kolmandal ja neljandal aastal pärast istu tamist. Väga heade ploomisaakide korral saadi Saaremaa sordikatsepunktis, Pihtla lähedal Kuusiku külas sordilt ’Emma Leppermann’ 21 puu keskmiseks saagiks 104 kilogrammi (1972. aastal). Samas teine saagikam sort ’Liivi kollane munaploom’ kandis keskmiselt 72 kilogrammi. Sama häid saake on korjatud ka Polli majandi Morna osakonnas. Üksikutelt ploomipuudelt on saadud 200kiloseid saake. kem vaeva näha. Kuid suure puu saak on väga suur.
Näiteks Tartu lähedases Rõhu katseaias saadi ’Liivi kuldreneti’, ’Suislepa’,
’Talvenaudingu’ järjestikku aastatel 1982–1992 kahekümne ühe puu keskmisena järgmised saagid (andmed pärinevad katseaia juhatajalt Tiiu Siimiskerilt).