2/2012



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

roheliste rattaretk
Üitsainus Mulgimaa

„Om maid maailman tuhandit ja rahvit mitmit miljunit, üitsainus Mulgimaa!” Nii on kirjutanud mulgi poeet Hendrik Adamson. Ent kas te ikka teate, kus see luuletustes ja lauludes ülistatud Mulgimaa asub? Mis muud kui hüppame sadulasse ja asume seda üheskoos avastama!

I päev
Karksi-Nuia Alustame sõitu Karksi ürgoru veerel asuvast väikelinnast, mis on käesoleva aasta alguse seisuga koduks 1774 elanikule. Kaua aega kutsuti seda paika hoopis Nuiaks – säärast nime kandis ka XIX sajandil teede ristumiskohas tegutsenud kõrts, kus mulgid olevat sageli tülitsenud ning rahvasuu järgi tihti ka nuiad käiku lasknud. Nõukogude ajal andis alevi arengule tõuke põllumajandustehnika ettevõte Nuia EPT. Ettevõtte kõrgaeg oli 1970. aastatel ja 1980. aastate algul, siis anti korraga tööd 820 inimesele. Nuia EPT suurim töövaldkond oli autode remont: sinna toodi kapitaalremonti GAZ-veoautosid üle Eesti ja laialt Venemaaltki. Hiljem ehitati siinsetes töökodades ümber Uljanovski tehasest saabunud uued UAZ-id. Nuia EPT maaparanduse osakond tegi metsa- ja põllukuivendustöid kogu Viljandimaa lõunaosas ning nende algatusel ja jõuga paisutati ürgoru põhjas üles tehisjärv. 1987. aastal sai alev endale nimeks Karksi-Nuia ning 1993. aastal anti sellele linna staatus. Siis elas linnakeses rohkem, umbes 2200 inimest. Praegu asub Karksi-Nuias suure Karksi valla keskpunkt. Tänapäeval pakuvad Karksi-Nuias tööd ettevõtted, millest kolme suurema tegevusala on liimpuitplaatide tootmine ja linna keskküttega varustamine, kaubandus ning metallitöötlemine. EDASI LOE TRÜKIVÄLJAANDEST!!!

Meie stardikoha juures mäeveerul seisab Karksi valla kultuurikeskus, kus paiknevad ka vallavalitsuse ruumid. Suurejoonelist hoonet hakati ehitama okupatsiooniajal – Nuia EPT kavatses sellest teha oma olmehoone. Pärast Eesti taasiseseisvumist jäi aga ehitus toppama ning pikka aega seisis hoonemürakas konserveerituna. Lõpuks õnnestus linnal see 2004. aastal avada. Kui hoolega vaatate, märkate kultuurikeskuse ees 2010. aastal paigaldatud kaheosalist puuskulptuuri „Tantsivad mulgid”, mille juures seiklejad end pildistada armastavad. Maalilise Karksi ürgoru serval seisab alates 1990. aastast ka kirjanik August Kitzbergi monument. Pilk kaunile ürgorule, selle keskel helkivale Karksi-Nuia paisjärvele ja väiksemale Linnaveski järvele – see on Karksi maastikukaitseala, üks kauneimaid vaateid Mulgimaa galeriis.

Kitzbergi tubamuuseum Maiel
Karksi-Nuiast kolm kilomeetrit Pärnu poole Maie talus asub mulgi kirjaniku August Kitzbergi (1855–1927) eramuuseum. Seda hoiab elus Asta Jaaksoo – mulgi kultuuri säilitaja, kes on selle tegevuse eest pälvinud mitmeid aunimetusi.
August Kitzberg sattus Maiele tänu oma vend Jaanile, kes oli saanud seal 1871. aastal vallakirjutaja ja kooliõpetaja koha. Maie talu ametikorteris jätkus ruumi ka õpetaja emale-isale ja vend Augustile. Kirjanik on just seda kohta nimetanud oma koduks. Maiel alustas Kitzberg ka oma jutustuste kirjutamist. Asta Jaaksoo avas Kitzbergi tubamuuseumi 1983. aastal, kuid materjale kirjaniku suguvõsa, elutee ja loomingu kohta kogus ta juba mitu aastakümmet varem. Praegu võtab väljapanek enda alla neli suurt ruumi.
Lisaks tubamuuseumile on Maiele rajatud Mellini puhkekeskus. Sealse ürgoru nõlval töötab talviti tõstukiga suusamägi.

Lilli piiripunkt
Nüüd kinnitage turvarihmad, sest ees ootab käänuline teekond Lilli piiripunkti!
Veel aasta tagasi oleksite Karksi- Nuia–Lilli maanteel takerdunud ehitustöödesse, kuid eelmisel sügisel sai valmis eurorahadega remonditud 14kilomeetrine lõik Karksi-Nuiast Eesti piirile. Umbes sama pikk teelõik uuendati ka Läti poolel.
Nii Lilli piiripunkt kui ka Läti Ungurini kontrollpunkt lõpetasid oma tegevuse 2007. aasta jõulukuus, mil jõustus Schengeni lepe. Varasemat aega meenutavad siin ainult tühjad piirivalvehooned.
Piiril tasub siiski peatuda ja uurida posti number 269A kõrval seisvat mälestusmärki, mis avati 2009. aasta augustis Balti keti 20. aastapäevaks. Kui astute mõne metallseinast välja lõigatud figuuri kohale, saate teiegi tunda end Balti ketis osalejana.

Annemägi
Piiripunkti lähedal maantee ääres kõrgub Annemägi – muistne eestlaste pühapaik ning matmis-, ohverdamis- ja rahvapidude koht.
Eesti folkloristide andmebaasis on Annemäe kohta kurb pärimus: seal olevat vastastikku juhtunud kaks pulmarongi, millest kumbki ei tahtnud teisele teed anda. Tekkinud tüli, milles saanud hukka üks pruut – Ann. Tema järgi nimetatudki see paik Annemäeks.
Karksi kirikuraamatute märkmete kohaselt olevat Annemäele püstitatud katoliku pühaku Anne kabel. Paraku armastanud inimesed XIII–XVIII sajandil seal kristlike palvuste asemel endistviisi oma usukombeid täita ja suuri pidusid pidada. Eriti armastanud rahvas sinna koguneda jaanipäeval ja annepäeval.
Seepärast olevat kiriku katsujad andnud Karksi lossipealikule trahvi ähvardusel käsu kabel hävitada ja rahvas Annemäel käimisest võõrutada. Pealik oligi näinud kurja vaeva, et inimesi sealt eemale peletada ning ilmselt kandsid pingutused lõpuks ka vilja.
On aga teada, et veel XIX sajandil kandsid kohalikud inimesed Annemäel paiknevale kivile ohvriande. Pühapaika peetakse meeles tänapäevalgi. Vaadake, võib-olla märkate ohvrikivil mõnda münti – nüüd peaks seal lebama juba eurod.

Lilli loodusmaja
Teel Taageperra vurame mööda Lilli loodusmajast, kus korraldatakse loodushariduslikke laagreid, õppeprogramme ja üritusi. Seal asub ka Riigimetsa Majandamise Keskuse teabepunkt.
Eakas maja koos ümbritsevate hoonetega on kogu oma elu teeninud loodusinimesi. Peahoone ehitati 1865. aastal Polli mõisa metsahärrale ning ka nõukogude ajal töötas palkhoones Polli metskonna kontor. Praegu korraldab hoones tegevust MTÜ Lilli Looduskeskus.
Loodusmajas saab tutvuda ravimtaimekoguga, määrata näidiste järgi kodumaiseid puid, uudistada kauaaegse metsaülema Jaak Põldma materjalide põhjal sisustatud ajalootuba ja teha palju muudki.
Hooneid ümbritseb umbes 140aastane park ning selle lähedal helgib Metskonna paisjärv. Uurimist väärib ka Virapuu rändrahn ning õpperada salapärasesse pihlakasallu ja „nõiakivi” juurde. Juugendstiilis Taagepera Loss

Taagepera loss
Nüüd seadke oma vaim valmis, sest saate näha midagi suurejoonelist! Jõuame ühte Mulgimaa esinduslikumasse paika, kus peetakse pulmapidusid ja nauditakse luksuslikke puhkusepäevi.
Taagepera loss on üks paremini säilinud juugendstiilis mõisahooneid Eestis, kus praegu tegutseb hotell ja restoran. Eraldi vaatamisväärsus on lossi 40 meetri kõrgune peatorn. Mõisaomanik Hugo von Stryk olevat selle püstitanud oma armastatud abikaasale Anna Sophiele, et too saaks imetleda päikese tõusu ja -loojumist.
Loss ehitati Taagepera mõisa südamesse aastatel 1907–1912 ning selle arhitekt oli Otto Wildau. Pärast võõrandamist kohandati maja ümber kopsusanatooriumiks, mis avati seal 1922. aastal. Sanatoorium ja hilisem haigla tegutsesid Taageperas 2000. aastani, hiljem loss renoveeriti.

Holdre
Väntame edasi lõuna poole, kus meid ootab Taagepera lossi pisem sõsar. Kui eelmine peatuskoht rabas suurejoonelisusega, siis Holdres näeme väikest armsat mõisahoonet, mis magab justkui Okasroosikese võluund. Hädasti oleks vaja rikast printsi, kes ämblikuvõrgud laiali pühiks ja majakese jälle särama lööks.
XVI sajandil rajatud Holdre mõisas algasid suuremad ehitustööd 1909. aastal, kui selle koha ostis Woldemar Dimitri von Ditmar. Väidetavalt oli ta Taagepera mõisa omaniku Hugo von Stryki sõber, kellele Lõuna-Eesti maastik meeldima hakkas. Romantilise juugendstiilis härrastemaja arhitekt oli sama mees, kes Taagepera lossil – Otto Wildau.
Pärast riigistamist 1919. aastal seadis end Holdre mõisahoones sisse kohalik kool, mis tegutses seal 1960. aastate alguseni. Hiljem kasutati maja pioneerilaagrina. Praegu on ehitis erakätes, kuid seisab juba pikka aega tühjalt. Lasa järv Pärast metsavahelisele teele käänamist saavad soovijad teha peatuse väikese Lasa järve ääres, mis peidab ennast tiheda rabamänniku vahel. Tasase moega, kaheksa ja pool hektarit suur umbjärv võõrustab tulijaid lahkelt – selle äärde on rajatud RMK puhkekoht. Lasa järve suurim sügavus on 4,6 meetrit. Järvekese põhi on kaetud turbamudaga ning ka kaldad on enamjaolt kaetud turbasamblaga.

Valgjärv
Kui end Valgjärve ääres laagrisse seate, siis teadke, et see järv on nime saanud tänu oma haruldaselt selgele veele. 44,1 hektarit suur sopiline veesilm kuulub ka Eesti kümne sügavaima järve hulka: selle suurim sügavus on 26,8 meetrit.
Rahvajutu kohaselt asunud ennemuiste Valgjärve kohal uhke mõis. Sealne härra olevat aga hullupööra armunud oma õesse ja otsutanud temaga abielluda. Ainsana manitsenud noori jumalakartlikkusele peiu onu, kuid armunud peig ei võtnud teda kuulda. Südametäiega ratsutanud mees pulmapeolt minema. Kui ta järgmisel päeval naasis, leidis ta uhke lossi maapõhja vajununa – selle koha peale oli tekkinud hoopis järv.
Kirjeldatud loo teeb eriliseks see, et Valgjärve põhjas on tõepoolest muistsed ehitusjäänused. Eelmise sajandi keskel viisid Eesti teadlased Valgjärvel läbi ulatuslikud arheoloogilised uurimised. Vee alt leiti palgijäänused, postid ja vaiad, millel oli näha põlemisjälgi. Leidude analüüsimisel selgus, et tegemist on esimese aastatuhande teise poolde kuuluva asula jäänustega. Arvatavasti asus samas kohas inimese elupaik ka kiviajal ja eelrooma rauaajal.
Teadlaste hinnangul võis järve keskel asuda omapärane vaiehitis, kus leiti varju vaenlase kallaletungi eest. Tõenäoliselt kuulus see rikkale ülikule, kes elas seal oma perega aasta ringi. Koorküla liivakivikoopad

II päev
Koorküla koopad <(b>
Tere hommikust!
Kas jalad edasi väntamiseks valmis? Tänast päeva alustame maa sisemuse avastamisega – ees ootavad Koorküla koopad, teisiti öeldult ka Põrguhaud või Tondikoobas.
Koorküla rahvamaja juurest viib meid Jaoma oja kaldasse uuristatud koopani väike jalgrada. Liivakivis on näha mustav auk, mida ümbritseb väike paljand.
Kes on julge ja avausest sisse ronib, leiab ennast 1,5 meetri laiusest ja 1,3 meetri kõrgusest käigust. See viib väiksesse koopasse, kust edasi on võimalik valida kolme tunneli vahel. Kaks neist lõpevad sissevarisenud seinaga, kuid parempoolne juhatab ümmargusse saalikesse.
See on vaid väike osa kunagisest käikude ja ruumide süsteemist, mis võttis enda alla umbes veerand hektarit. Arvatakse, et esialgu uuristas koopad allikavesi, mis sealt jõkke voolas. Hiljem on inimesed kaevanud käike ja koopaid suuremaks, et ennast seal vaenlase eest varjata. Mõisaajal võõrustati koobastes külalisi ja piduseltskondi.

Helme koopad ja ohvriallikas
Maapõue saladusi saame uurida ka Helme ordulinnuse varemete juures. Vaatamisväärsuse lähedal mäenõlval tervitab meid Helme rahvarõivaid kandev tammepuust Mulgi naise kuju.
Ordulinnus, millest praeguseks on järel üksnes kõrged maakivimüürid, ehitati orgude vahele mäeseljakule XIV sajandi esimesel poolel. See pidas tervena vastu üle kolme aastasaja.
Vallikraavi põhjas asub ohvriallikas, mille veega olevat ravitud silmahaigusi. Noored neiud ohverdanud allikal ka helmeid, et kaitsevaimud muudaksid neid puhtamaks ja ilusamaks. Sellest saanudki allikas ja Helme kant endale nime.
Varemete külje alt kitsa seljandiku seest leiate Helme koobaste sissepääsuava. Nii nagu eestlastel tavaks, on sedagi paika nimetatud Põrguks.
Arvatakse, et Helme koopad hakkasid valge kesk-devoni Burtnieki lademe liivakivi sisse tekkima allikavee mõjul, kuid edasi kujundasid neid inimkäed. Oletatavalt kaevati koopad pelgupaigaks sõdade eest. Grotte süvendati ka XVIII sajandil, mil need pakkusid põnevust Helme mõisa pargi külalistele.
Väidetavalt on Helme koobastes olnud kuus kuni seitse saali ja ligi 200 meetrit käike. Aegade jooksul on käigud kinni varisenud ning praegu saab uurida vaid kahte saali. Neist lähtub paar maa-alust käiku, mis lühikese teekonna järel siiski lõpevad.

Riidaja
Helmest põhja pool saame uudistada suurejoonelist Riidaja mõisa. Mõisa peamaja on oma kohal seisnud alates 1762. aastast ning see on üks väheseid puidust barokkstiilis mõisahooneid Eestis. Suurema osa ajast kuulus Riidaja mõis von Strykkide suguvõsale.
Praegu töötab mõisamaja ühes tiivas Riidaja raamatukogu. Kunagises magasiaidas tegutseb kultuurimaja ning valitsejamajas on ennast sisse seadnud Põdrala vallavalitsus.
Võimsate põlispuudega pargi kaugemast nurgast juhatab tammeallee tillukese Gerdruta kabeli-kiriku juurde. Selle oli lasknud ehitada Gerdruta von Stryk oma 26aastaselt lahkunud tütrele Louise Hedwigile. Lagunenud hoone taastati ja taasavati 2001. aastal.

Kärstna ja Anrepi lõvi
Oleme jõudnud Sakala kõrgustiku kaguservale, kust avanev vaade inspireeris ilmselt ka siin elanud luuletajat Hendrik Adamsoni.
Kärstnasse sisenedes märkate kõigepealt Vabadussõja ausammast, mis on püstitatud kaheksateistkümne Kärstna lahingus hukkunud mehe mälestuseks. Küla suurim vaatamisväärsus on endine mõisa härrastemaja, milles töötavad praegu Kärstna põhikool ja lasteaed. Hoonet ümbritseb liigirikas park.
1740. aastast kuni võõrandamiseni kuulus mõis parun von Anrepite perekonnale. Härrastemaja juurest viibki allee asulast Viljandi poole jääva Kabelimäe otsa, kus paiknes von Anrepite suguvõsa perekonnakalmistu. Praegu on sellest alles üksnes müürid. Vaatamist väärib aga 1844. aastal püstitatud kaunis monument „Anrepi lõvi”. See on mälestusmärk kindralleitnant Heinrich Reinhold von Anrepile, kes langes 1807. aastal Mohrungeni lahingus.

Ennuksemäe
Raassilla külas peame Ennuksemäe metsavennapunkri juurde jõudmiseks ette võtma paari kilomeetri pikkuse kõrvalepõike. Kitsas teerada viib läbi metsa ja orgude künkale, kus aastaid tagasi toimus kurb tragöödia.
Ennukse punkrisse pagesid põhiliselt mehed, kes olid käinud Saksa sõjaväes. Nad aimasid, et pärast venelaste naasmist ootab neid arreteerimine. Arvatakse, et alates 1944. aasta sügisest varjas püsivalt end Ennukse koopas kümmekond metsavenda ja isegi üks naine. Palju oli ka ajutisi elanikke.
1945. aasta 21. radokuu õhtul piirasid Vene sõdurid punkri ümber. Tõenäoliselt oli neile peidukoha kätte näidanud mõni reetur. Lahingus lasti seitse metsavenda kohapeal maha, ülejäänud kaks meest ja naine võeti kinni ning nemad surid hiljem Siberis.
Neli aastat tagasi otsustasid Tarvastu valla inimesed hukkunute mälestuseks peidukoha uuesti korda teha. Taastatud punker avati 2010. aasta 13. kooljakuul.

Paistu
Pärast pikka sõitu Kärstna kandi maastikel jõuame Paistu külla. Seal tervitab tulijaid pingil istuv Mulgi mees – kuju, mis jõudis oma asukohta 2008. aasta pärnakuul. Paistu esmamärkimisest möödus siis 774 aastat.
Paistu Maarja kirik on sõdades, rüüstamistes, aga ka välgust tekkinud tulekahjus korduvalt hävinud. Praeguse ilme sai ta XIX sajandi teisel poolel. Pühakotta sammujaid tervitab kirikuaeda paigutatud puuskulptuur neitsi Maarjast, mis on raiutud kiriku lähedal kasvanud kasest.
Kirikuaias on ka mälestuskivi, mille alla on sängitatud Ennuksemäel hukkunud seitsme metsavenna säilmed. Pühakoja ette kujundatud haljasalal seisab 1998. aastal avatud vabadussammas pühendusega sõdade keerises langenud Paistu kihelkonna inimestele.
Külas paiknevale kalmistule on maetud paljud tuntud tegelased (teiste hulgas näiteks helilooja Friedrich Saebelmann, tuntud laulude „Kaunimad laulud”, „Ema süda” jm looja). Paistu ürgoru 15 meetrised seinad

Loodi põrgu
Paistust lahkumise järel tasub teha põige vasakut kätt metsa vahele – sinna, kuhu näitab Paistu ürgorule viitav silt. Kõrgete kallaste vahel peidab ennast paljandunud sein, mis on 15,2 meetrit kõrge ja 23 meetrit lai. Kesk-devoni Aruküla lademe põimjaskihilisest liivakivipaljandist voolab välja allikas, mis suundub oru põhjas vonklevasse Viraski ojasse.
Ka Loodi põrgu koopasse olevad inimesed sõdade ajal varju läinud ning sinna olevat peidetud varandust. Möödunud kevadel toimus põrgu juures aga silmnähtav imelugu. Viraski oja pressis ennast läbi liivakiviseina ning oja säng muutus paljandi lähedal meetri võrra sügavamaks. Nüüd siseneb vesi enne paljandi ette jõudmist maa-alusesse käiku, kuhu isegi inimene kummardudes sisse mahub. Seda ei soovitata siiski teha, sest käigu lagi võib variseda.

Heimtali
Õnnitlen! Teise päeva lõpuks olete jõudnud kohta, kus jätkub uudistamist ja imetlemist kogu õhtuks.
Heimtali külas asub suurepärane mõisakompleks, mis kuulus enne riigistamist pikka aega Siversite suguvõsale. Mõisa peahoone ehitati 1850. aastatel. Koos sellega rajati ka hulk kõrvalhooneid ning romantiline maastikupark, millesse suundub mitu alleed.
Alates 1932. aastast töötab mõisahoones Raudna Põhikool, mis mullu nimetati Heimtali Põhikooliks.
Pikka aega pidid õpilased leppima laguneva mõisamaja tagasihoidlike tingimustega, kuid praeguseks on saanud mõisakoolist tõeline pärl. Eelmise aasta septembris alustasid lapsed õppetööd renoveeritud mõisamajas, mis pakub lisaks mugavustele ka ajaloolisi avastusi.
Muinsuskaitse tingimusi on hoolega järgitud ka kooli kõrval paikneva vana ringtalli renoveerimisel. Seal on maakivimüüride vahele sobitatud tänapäevane spordihoone, mis avati 2009. aastal. Raudna ürgoru põhjas pakub maalilist vaatepilti endine mõisa juustukoda, mida tuntakse ka viinaköögina. Nelja ümara nurgatorniga majake on olnud Viljandimaa abielude sõlmimise koht. Praegu on hoone külaliste jaoks suletud.
Kel energiat üle, saab mõisa külje all uurida ratsutamisvõimalusi. Heimtali hobusekasvatus on Eesti suurim sporthobuste aretaja ja kasvataja ning sealsetes tallides on umbes sada looma.

III päev
Heimtali muuseum

Taas on aeg tõusta ja särada!
Päeva esimene vaatamisväärsus asub vaid mõne kilomeetri kaugusel – kui Heimtalist maanteed pidi allamäge veerete, näitab viit varsti vasakule koduloomuuseumi poole. 1864. aastal ehitatud maakivist koolimajja on tekstiilikunstnik Anu Raud loonud ainulaadse rahvusliku käsitöö varamu. Muuseumis on tallel tuhandeid esemeid, lisaks veel väärtuslik raamatukogu. Eksponeeritud on ka kohaliku elu ning kooliga seotud vanavara ning endisaegses klassitoas on võimalik pidada põnevaid õppetunde.
2009. aastal otsustas kogude senine omanik Anu Raud kinkida Heimtali koduloomuuseumi Eesti riigile. Nüüd jätkabki see tegevust Eesti Rahva Muuseumi filiaalina.
Maakivihoone kõrvale vanasse magasiaita on rajatud Heimtali rahvamaja, kus korraldatakse õppusi, koosviibimisi ja teatrietendusi. Ka see maja korrastati Anu Raua eestvedamisel.

Paudi talu
Järgneb pikk sõit Halliste valla Rimmu, Uue-Kariste ja Vana-Kariste maastikel. Tee ääres näete korras ja tegutsevaid talusid, kuid ka lagunenud ja hüljatud hooneid. Eelmise sajandi sõjad, küüditamine ja kollektiviseerimine hävitas paljud mulgi majapidamised.
Abja valda jõudes teeme põike Sarja küla Paudi tallu, kus saate teha midagi kasulikku: istutada pererahva juhatusel ühe kuuse. Võite uudistada ka tõrvapõletamist ja kõndida matkarajal.
Paudi on Ojapera külaseltsi õppetalu, kus korraldatakse üritusi, õppepäevi ja laagreid ning lubatakse inimestel ka omapäi looduses energiat koguda. Talu juures on kaks loodusrada ning mõned varjualused. Eurotingimusi seal külastajatele ei pakuta.

Abja-Paluoja
Tere tulemast Mulgimaa pealinna! Teie ees avaneb Abja-Paluoja – kunagise Halliste kihelkonna keskus ning praegune Abja valla tähtsaim punkt.
Abja-Paluoja hakkas arenema tänu sellele, et 1897. aastal avati Mõisaküla ja Viljandi vahel kitsarööpmeline Mulgi raudtee. Varem asus siin vaid pikk kõrts, mille juures peatusid Pärnu poole suunduvad linavoorid.
Raudtee on praeguseks hävinud, kuid asula sai 1993. aastal linna õigused. Käesoleva aasta alguse seisuga on Abja- Paluoja koduks 1240 inimesele. Neile pakuvad tööd tekstiilitööstus, kaubandus- ja teenindusettevõtted, mööblitootmine ja saetööstus.
Arhitektuurihuvilistel tasub heita pilk suurele kollasele kultuurimajale, mis on ehitatud 1958. aastal. Bussijaama kõrval väärib vaatamist ka 1929. aastal ehitatud endine pangahoone.
Linnakesest lahkudes jääb teile ringteelt järele vaatama taas üks Mulgi mehe skulptuur. Seda käis 2006. aastal avamas president Toomas Hendrik Ilves – riigijuhi koduks olev Ärma talu asub ju siinsamas Abja külje all.

Halliste kirik
Enne Hallistet ei saa teil märkamata jääda sihvaka torniga punane maamärk – Halliste Püha Anna kirik. See pühakoda on aegade jooksul mitu korda hävinud, kuid siis uuesti tuhast tõusnud.
Viimane õnnetus tabas Halliste kirikut 1959. aasta mahlakuus, mil tulekahju muutis hoone varemeteks. Müürid seisid räsituna kolmkümmend aastat, kuni Halliste kogudust tuli teenima Kalev Raave. Tema eestvedamisel pandi 1989. aastal kirikule uus nurgakivi. Ehituse jaoks annetasid raha nii eestlased kui nende toetajad välismaal ning 1991. aastal sai hoone valmis. Nelja meetri kõrguse altarimaali „Kristus” kinkis pühakojale kunstnik Jüri Arrak.
Tööd aga jätkusid: kiriku endine pastoraadihoone ehitati ümber hubaseks koolimajaks, mis avati 1998. aasta 1. sügiskuul. Sellegi ettevõtmise lükkas käima Kalev Raave.
Kiriku ja koolimaja vahel seisab mälestussammas Eesti Vabadussõjas langenutele. See taastati 1990. aastate algul.
Hallistesse sisenedes ei saa teile märkamata jääda paremat pool teed kõrguv kollane torniga maja. See on 2008. aastal uksed avanud Mulgi häärber, kus tegutseb eakate kodu. Renoveeritud hoone näeb välja sama edev kui eelmise sajandi algul, mil edukas linakaupmees Mathiesen selle endale ehitada lasi.
Nõukogude ajal tegutses torniga majas Abja masina-traktorijaam ning hiljem kolhoosi kontor. Lõpuks seisis kunagine iludus tühjana. Õnneks leidus eraomanik, kes hoone uuesti särama lõi.

Maimu koobas
Mulgimaa liivakivipaljandid ja koopasuud on andnud inspiratsiooni paljudele kirjanikele. Halliste ja Polli vahel asuv Mägiste (Mäkiste) Põrguhaud on tegevuspaigaks tervele romantilisele jutustusele. Seda kutsutakse ka Maimu koopaks, sest rahvakirjanik August Kitzberg on samanimelise jutustuse peategelase pannud elama just sellesse kohta.
1892. aastal ilmunud „Maimu” oli kirjaniku esimene raamat. Selle kohaselt varjas koopas, mis on veel tänapäevalgi ligi kümme meetrit sügav, kuni viis meetrit lai ja üle kolme meetri kõrge, end Karksi vanem Venda koos tütar Maimuga. Nad olid pakku läinud lossis peremehetsevate ristirüütlite eest. Jutustus põhineb rahvasuust kuuldud muistendil, mille järgi elanud raskel orjaajal koopas üks perekond.
Teise rahvajutu põhjal olevat Maimu koopas ennevanasti pesitsenud vanapagan. Sellepärast kutsutakse seda paika ka Põrguhauaks. Pärast ristiusu Eestisse jõudmist otsustanud vanapagan pageda, enne aga sajatanud: „Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!” Sellest ajast olevatki härgadel kasv kängus ning tüdrukud ei ole enam nii karsked ja kasinad kui enne.

Polli hektaritesuurused aiad Polli aiandusuuringute keskus Matka lõpusirgel viib tee meid läbi Polli külast. Sealsetes teadushoonetes ja katseaedades viivad teadlased läbi puuviljanduse alaseid uurimistöid. Ühtekokku on Pollis aretatud üle üheksakümne puuvilja- ja marjasordi.
Keskus töötab alates 1945. aastast ning praegu kannab nimetust Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Polli Aiandusuuringute Keskus. Teadusasutus areneb jõudsasti: 2009. aastal avati tootearenduskeskus, mille katseköögis saavad ettevõtjad katsetada uusi tooteid ning teha puuviljadest ja marjadest väikseid partiisid moose ja mahlu.
Järgmisena on Pollis välja arendamisel teadmistepõhiste tervise- ja loodustoodete kompetentsikeskus, mille abil soovitakse leida kasutusvõimalus ka sellele väärtuslikule toorainele, mis õunte ja marjade töötlemisel seni üle on jäänud.
Teaduskeskuse vastas paikneb Polli mõisa peahoone, mis on ehitatud XIX sajandi esimesel veerandil. Praeguse kuju omandas maja 1887. aastal ja eelmise sajandi algul tehtud ümberehitustes.
1920. aastal paigutati mõisahoonesse Polli põllutöökool, mis hiljem muudeti aiandustehnikumiks. Siis sai asutus juurde ka teadusliku poole. 1974. aastal kolis asutus ajaloolisest majast mõisapargi kõrvale ehitatud teadushoonesse.
Praegu on Polli mõis erakätes ja seisab tühjana.

Karksi lossivaremed
Olemegi jõudnud ringiga tagasi maalilise Karksi ürgoru servale. Finiðeerime kaarjate lossiväravate vahel. Kui arvate, et eemalt paistva kiriku torn tundub viltune seetõttu, et teil on pikast matkast silme ees virvendama hakanud, siis rahunege – see torn ongi viltu!
Põhiliselt maakividest koosnenud suure lossi lasi oru nõlvale 1357. aastal ehitada ordumeister Gosvin von Herike. Loss elas üle mitu sõjakäiku, omanikku, purustamist ja ülesehitamist. Lõplikult hävis see XVIII sajandi algul Põhjasõja kahuritules.
Karksi Peetri kiriku hoone rajas kohalik rahvas aastatel 1773–1778. Kellatorn hakkas varsti viltu vajuma, sest kirik toetub osaliselt linnuse vundamendile, kuid torni aluspind on hoopis nõrgem. Arvatakse, et vajumist põhjustab pinnase all laiuv vaikselt liikuv savikiht.
1994. aastal oli torni kalle juba 125 sentimeetrit. Aasta hiljem rammisid kirikut remontivad ehitajad maasse kaheksa vaia, mis ulatusid 9,5 meetri sügavusele. Need on suutnud torni seniajani kinni hoida.
Nii kellatorni tipust kui ürgoru servalt avaneb Karksi maastikule imetlemist vääriv vaade.

Võtke endale enne ärasõitu veel üks rahulik hetk, laske tuulel põsele pai teha ja tunnetage kõigi meeltega: see ongi üitsainus Mulgimaa!

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?