2/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

roheliste rattaretk
Kirjanik Kitzberg –looduse ilu imetleja

Kumb on suurem, kas Abja- Paluoja või Karksi-Nuia ja kumb neist on Mulgimaa õige pealinn, seda eht mulgilikku vaidlust võibki vaidlema jääda. Mõlema linnakese (Karksi-Nuia on lähedasest naabrist elanike arvult pisut suurem) elanikud püsivad aga ühel nõul, et Abja vallast pärit August Kitzberg on Eesti suuremaid kirjamehi. Ta on otsustavalt valitud saja Eesti 20. sajandi suurkuju hulka ja nii jääb.

August Kitzbergi muuseum asub Karksi-Nuia ja Abja-Paluoja vahel, esimesest paari kilomeetri kaugusel ja sealt poolt tulles paremat kätt kohe maantee ääres, Maiel.

Kollane maja. Koputate uksele ja teile vastab lahke ja selge häälega proua Asta Jaaksoo. Kitzbergi muuseumi hea hoidja ja hing.
Tares paneb proua Jaaksoo teid istuma toolile, mis asub kõige paremate jõujoonte peal. Selle energeetilise saladuse on selgitanud välja teadmamehed, muuseumi külastajad. Kõiksugu rahvast on Kitzbergi muuseumis käinud. Raamatukogutöötajaid, klubisid ja ringe. Ka koolilapsi, keda lausa bussidega tuuakse („Nende hulgas on ka üksikud, kes ei taha kuulda, et ka enne teda tarku on olnud,” mainib proua Jaaksoo.)
Ainult üks kamp on kõigi nende aastate jooksul muuseumihoidjat tülitanud. „Kui küsisin, keda soovite, naersid kantpead võikalt. Nad tahtsid ainult juua. Kitzberg on seda paika hoidnud, hoidnud kurja ära.”

Rahvas nõudis Kitzbergi
August Kitzbergi pere kolis Pöögle valda Maiele 1871. aastal. Kirjanik töötas samas kihelkonnakohtu notari abilisena, 1893 siirdus Viljandisse Eesti Põllumeeste Seltsi ökonomisti ametikohale. „Kui mujal hää es ole, siis tulli iki Maiele tagasi,” on ta öelnud.
Karksi vallast pärit Asta Jaaksoo saabus Maiele 1959. aastal, neljaklassilise kooli juhatajaks. Kitzbergi asjad olid pööningule viidud. Ühes õpetajate ja lastevanematega sisustati kõigepealt kirjanikule pühendatud väljapanekuga üks tuba, ettevõtmine aga sai hoogu juurde. Rahvas muudkui tuli ja tuli ning nõudis Kitzbergi kohta selgitusi ja tema asju näha.
Pöörduti muuseumi rajamise asjus kultuurministri poole, kelleks oli toona, nõukogude ajal Johannes Lott. Minister kirjutas: tehke kui tahate, aga ärge midagi küsige. Nii ongi selle muuseumi rahvas ise teinud, riigilt otsest abi saamata. Muuseum avati 1983. aastal Kõrgemäe kolhoosi jt majandite toetusel.
1964. aastal Maie kool suleti, samades ruumides hakkas tööle Kõrgemäe sovhoosi lastepäevakodu ja töötas kuni 1995. aastani. Muuseum aga oli ja on jäänud. „Oleme hoidnud seda võimalust. Kitzbergi lugudega ei juhtu midagi, aga koristada ja kütta on vaja.
Oleme seda tööd teinud koos laste ja lapselastega,” kõneleb Asta Jaaksoo. „Väimees Valeri Jaaksoo on see, kes lubab mul siin hullata. Euroopa liidu Leader-programmi rahadega tegime muuseumis remonti.”

Maja ümber olgu puud
Jaaksoode pere elab muuseumimaja kõrval. Turismitalu, mida nad peavad, kannab nime „Mellini puhkekeskus” (Pöögle mõisa valitseja Mellini järgi, kes toetas haridust ja aitas kaasa kooli ehitusele).
Turismitalul on Halliste ürgorus puhkemajad, kus peetakse ka lastelaagreid. Muinasjututunde sisustab seal Asta Jaaksoo. „Lapsed on igavesed väänikud. Küsin neilt, kas räägin Kitzbergi loomingust rõõmsa või mureliku loo.”
Rõõmsaks looks on „Veli Henn“, milles kirjanik proua Jaaksoo hinnangul looduse ilu ja kevadet haruldaselt kirjeldab. „Üks peamisi tema elu küsimusi oli ilu küsimus. Ta on öelnud, et ilma puudeta on maja nagu üks ümberlükatud kast. Meie töötame Kitzbergi vaimus.”
Asta Jaaksoo ja Helve Joon on koostanud trükise „Elu- ja hingepuud kohalikus pärimuskultuuris” (2006), kust leiab teavet ümbruse pühade puude kohta.

Loodushoid „Kodukurukesest”
Oma esimeses eri raamatuna ilmunud teoses, anonüümses kogumikus „Kodukurukesest”, mis ilmus 1878. aastal, pöörab kirjanik tähelepanu loodushoiule. Järgnevalt katkeid, kirjaviisi pisut kohendades, sellest Pöögle lastepeole pühendatud raamatust. Linnupesast
Sagedaste kuuleme hää laste käest, et pahad lapsed linnupesasi ära lõhkuda. Kõlvatumat tempu kui seda, ei või keegi laps teha, sest juba mitte üksi, et see looma piinamine oleks, ka teisel viisil tõuseks sellest suur kahju, mis ära ei või arvata.
Eks sa sagedaste ole ennast linnukeste üle rõõmustanud, kui nad ilusal suve ajal nii rõõmsaste metsas laulsivad, et sul rõõm oli kuulata ja lust tuli, isi ka linnukestega võidu laulda. Ja nüüd lõhud sa niisuguse armsa loomakese pesa, raiskad tema keigearmsamat, mis tal oli, ära – ainult selle pärast, et sul himu oli paari kirju muna saada. /---/
Pane nüüd tähele, kui suur kahju ühe ainsama linnupesa lõhkumisest tõuseb. Ütleme, ühes pesas olivad viis muna ehk poega, mis raisku saivad. Iga linnu poeg tarvitab päävas läbisegamini 50 tõuku ehk muud ussikest. Vana lind söödab poegi 4 kuni 5 nädalat, ütleme 30 pääva, see teeb pesa kohta 50 kord 5 kord 30 varssi 7500 tükki. Iga tõuk sööb päevas niipalju õisi ja lehti, kui ta isi raske on. Ütleme ta sööb 30 päeva, kuni ta täis kasvanud ja sööb päevas aga ühe ainsama õie, siis sööb ta 30 õuna ehk marja ja need 7500 tõuku, mis linnupesa lõhkumise läbi elusse jäivad, ühtekokku 225 000 niisugust õit.

Karjavitsast
Sagedasti olen ma näinud, sell ajal, kui ma isi alles karjas käisin, kui ka pärast, kui ma juba meheks olin saanud, et karjatsed elajaid puuga pähe löövad, rondidega ja kividega pilluvad ja sääl juures hirmsasti vannuvad. Vahel on ka kuulda, sääl ja sääl talus olla karjapoiss kiviga lamba maha löönud.
Elajal ei ole meelt pääs, et ta sinu sõimu ja vannet mõistaks, ta lähab kurja pääle, sest ta seda ei märka, mikspärast teda keelatakse vilja minemast. Aga sina laps, kellel viis meelt pääs, oled seks sääl, et sa teda kurja pääle minemast karjatad. Kui elajal ka meel pääs oleks, kes sind tema juure paneks. /---/ Heal lapsel on peenike ja nõrk vits, millega ta loomi lööb vaid siis, kui loom vastu tõrgub
.

Õunapuudest
Kui mina isi alles pisuke poisikese jups olin, olnud laste keskel see pruuk, et iga laps ene sele puukooli seadnud, kus sees ta seemnetest noori õunapuid kasvatanud. Seda peetud suureks auks, kellel niisugusi noori puid kõige rohkem olnud, ja pühapäeviti, kui kari kodus tahraia vilus puhkanud, käinuvad lapsed üksteise õunapuu aedasid vaatamas. Lastest saanud mehed ja pisukes test poisikese põlves kasvatatud puudest suured puud, mis magusaid õunu kannuvad. /---/ Kui iga laps omast kohast selle juures tööd teeb, saavad aegapidi pea jälle iga talu juure uhked õunapuuaiad tekkima ja meie järeltulejad saavad meid veel hauapõhja tänama



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet