3/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Mis saab meie hoidlatest?

Enamik Eesti puursüdamikke ei ole juba aastaid geoloogidele kättesaadavad. Plaanid Arbavere hoidlaga ei leia rahastust.

2000. aastate alguses käivitunud puursüdamike kogu korrastamise ja hoiustamistingimuste parandamise igati oodatud ja vajalik riiklik programm tõi endaga kaasa muutusi ka Arbavere välibaasi arengus. See programm nägi ette puursüdamike hoiustamise keskuse rajamist Keila kesklinna. Lisaks endise Keila geoloogiabaasi hoonetekompleksile asusid sellel territooriumil ka mitme juba erastada jõutud väikeettevõtte hooned.

Kui seda on veel võimalik mõista, siis täiesti arusaamatuks jääb, miks käivitatud programmi läbiviijaks ei määratud osaühingut Eesti Geoloogiakeskus, vaid hoopis keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus ning maa-amet. Miks ometigi oli tarvis puursüdamike hoiustamise korraldamine ära võtta organisatsioonilt, kes oli need hankinud ja omas sellealast kompetentsi? Geoloogiakeskuse geoloogide tarvis olid puursüdamikud omaette väärtus ja vajalik töövahend, uute omanike tarvis oli see üksnes töökohustus. Ümberkorralduste tagajärjed andsid end peagi tunda Eesti ühes suuremas puursüdamike hoiustamise keskuses – Arbaveres. Kuna oli otsustatud, et kõik Eesti Geoloogiakeskuse valduses olnud puursüdamikud lähevad pärast nende korrastamist ja arhiveerimist üle maa-ameti valdusesse, siis hakati 2004. aastast Arbaveres välihoiuplatsidel olnud puursüdamikke üle vedama Keila hoidlatesse. Seal tehti põhjalik remont ning kivitöötlemisruumi paigaldati puursüdamike töötlemiseks vajalikud tööpingid (kivisaed, lihvimispink). Vana hoidla kõrvale rajati uus kaasaegne puursüdamikuhoidla, kus kõrgetel riiulitel asetsevate kastide kättesaamiseks oli vaja kasutada spetsiaalset tõstukit.

saigi Keila puursüdamikuhoidlatele saatuslikuks
Pärast seda, kui hoidlad olid pilgeni kaste täis topitud, läks tõstuk katki ja asendajat ei ole sellele mitmetel põhjustel tänaseni leitud. Ka lõputud jagelemised endise omaniku, Eesti Geoloogiakeskuse, ja nüüdse omaniku, keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuse ning maa-ameti, vahel ei tulnud asjale kasuks. Nii ongi välja kujunenud paradoksaalne olukord – enamik Eestis säilinud puursüdamikke ehk umbes 16 000 kasti ei ole juba aastaid uurijatele kättesaadavad.
Aga loodus tühja kohta ei salli ja nii ongi Keila südalinnas puursüdamike hoiustamise keskuse üsna räämas territooriumist saanud vandaalitsejate ja muidu kahtlaste tegelaste meelispaik.

Arbavere uus võimalus
Kuigi Arbavere hoidlates ei ole koguseliselt enim puursüdamikke (umbes 6000 kasti Keila ligi 16 000 vastu), on sinna koondunud siiski kõige väärtuslikum osa – enam kui 90% Eesti kristalset aluskorda avavatest puuraukudest pärit materjali. Kui Keilas hoiustatud puursüdamikele on juurdepääs niisama hästi kui võimatu, siis Arbavere puursüdamikud on olnud kogu aeg kõigile soovijaile kättesaadavad, olgu need siis kodu- või välismaalt, Tallinnast või Tartust, geoloogid või niisama asjahuvilised, pensionärid või kooliõpilased.
Nii sündiski Eesti Geoloogiakeskuse geoloogidel, kellest mitmed on varemgi tegelenud geoloogia populariseerimisega, idee tutvustada Arbavere hoidlates olevate puursüdamike läbi Eesti maapõue ehitust ka laiemale üldsusele. Esmajoones jagatakse teadmisi professionaalsel tasemel maa- ja keskkonnateaduslike erialade üliõpilastele, aga üldharival tasemel ka kõigile asjahuvilistele. Puursüdamike hoiutingimuste parandamise ja selle laiemale üldsusele tutvustamisega seonduv algatus võiks realiseeruda Arbavere välibaasi rajatava uue kompleksse umbes 400m2 pindalaga puursüdamikuhoidla näol. Sinna võiks koondada väärtuslikumad Eesti puursüdamikud. Võiks demonstreerida ka Eesti aluspõhja kivimeid suuremõõduliste käsipaladena (nn lahmakatena) ja seda ajalises järgnevuses. Visuaalselt oleksid siis pika terrassi ühes otsas kõige vanemad (umbes 1900 mln aastat) kristalse aluskorra tard- ja moondekivimid ja teises otsas kõige nooremad (umbes 360 mln aastat) devoni ajastu paekivid. Nii jätkub demonstreerimisväärset enam kui 1500 miljoni aasta lõikes. Ja kõige sellega saab hakkama 35 meetril, sest just nii pikk võiks olla terrass, millel need kivimpalad vaatamiseks välja on pandud.
Siiski ei ole Arbavere uued plaanid veel rahastust leidnud.



29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet