4/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Matkarada
Suvisele automatkajale –Norra allikad

Autoga Tallinna ja Tartu vahet sõitjale sobib suvel väike paaritunnine allikate külastamine suurepäraselt reisiplaanidesse, kuna Eesti üks allikaterohkem piirkond asub Piibe maantee ääres Endla looduskaitseala lääneosas. Paikkond on inimesi alati lummanud oma selge vee ja erilise ümbruse tõttu. Mõnd allikat on ka pühapaigaks peetud ja veele ravitoimeid omistatud.

Kõige lihtsam on allikatele jõuda Piibe maanteed mööda. Tallinna poolt tulijale on esimene märk Kapu rist. Kapust Koeru ja vahetult Koerust läbi näitab suunaviit vasakule Jõeküla poole. See ongi õige teeots ning juba 6,8 kilomeetri pärast leiate ennast Norras olevat. Esmalt hakkab puude vahelt silma võimas mõisahäärber, mille restaureerimisega 90. aastate lõpus innukalt alustati, aga mõne aasta pärast jäid tööd kahjuks siiski soiku.

Omaaegse mõisa pargikompleksi üks kandev osa oli ülespaisutatud allikajärv, mis praegugi vaatajale silmailu pakub. Allikajärve tagumise osa servalt algab RMK Norra Mõisa matkarada, kus saab näha mõisaaegset, praeguseks kinni kasvavat kanalite süsteemi ja vääriselupaika. Matkarajal võib olla märjema ilmaga porine. Oostriku 1,4 kilomeetri pikkune matkarada Jõeküla poole edasi sõites jõuame Oostriku allikatele, kus paremat kätt teed on näha kaks suurt kivise põhjaga veesilma tõusulehtrit. Allikate ümber on ehitatud laudtee, et kaldapealset poriseks ei trambitaks ja siinset erilist taimestikku ei rikutaks. Kesksuvel on otse laudtee kõrval võimalik kohata mitmeid kaitsealuseid käpalisi. Esindatud on vööthuul-sõrmkäpp (Dactylohriza fuchii) ja soo-neiuvaip (Epipacis palustris). Leida võib ka harilikku võipätakat. Vasakul pool teed on aga pisike puuraketega palistatud allikatõus. Sellel on nimeks Valtri kaev. Rahvasuu rääkivat nii: „Omal aal, kui saarlased siinmail kraavisid kaevand, sattund need kõva veesoone peale, vesi lennand puude latvadeni välja ja ujutand kõik ümberkaudsed maad üle. Siis antud Norra mõisast kõva käsk, et allikas tuleb liivakottidega ää matta. Saandki mehed selle moega vee maha, aga üks mees olla kottide alla ää uppund. Selle mehe nimi old Valter ja tema järgi saandki allikas nime.” Valtri kaevu kohta on veel teisigi ütlemisi. Vanasti räägiti, et selle allika veel on tervendav toime. Küll pidi haigetele silmadele raviks olema ja küll pidi seespidiselt head tegema. Seepärast käidigi õige kauge maa tagant Valtri kaevust pudelite ja mannergutega joogivett võtmas. Metskonna mehed, va irvhambad, rääkisid jälle, kuidas nemad olla näinud, kui üks jalgrattaga pealinna mees käinud oma taguotsa Valtri kaevus leotamas. Pärast seda polnud tükk aega pudeliga veevõtjaid näha olnud. Mööda teed 200 meetrit edasi sõites saavad Norra oja ja Oostriku oja kenasti kokku ja siit allavoolu kulgebki kiirevooluline ja selgeveeline Oostriku jõgi. Samas paigas on ka korralik RMK lõkkekoht. Sopa allika 400meetrine rada Kilomeetri jagu teed mööda edasi minnes algab paremat kätt Sopa allika matkarada. Matkaraja pikkuseks on pisut üle 430 meetri ja see teerada on reeglina kuiv. Aega peaks varuma selle retke jaoks vähemalt paarkümmend minutit. Suvekuudel võib raja ääres näha mitmeid käpalisi. Osade käpaliste eripära on ju see, et nemad mitte igal aastal oma maapealset taimeosa ei kasvata. Nii saigi 2011. aastal siin näha kahelehist käokeelt, aga tänavu mitte. Nüüd suvel oli näha harva märgatavat soovalku, mida eelmisel aastal siinkirjutaja üldse ei täheldanud. Sopa allikas ise on nähtus omaette. Kesk ürgset reservaati, kus pole metsas viimaste aastakümnete jooksul mingit majandustegevust olnud, laiutab suur sinakas-roheline auk. Eesti sügavaim allikalehter. Varasematel andmetel on see 4,8 meetrit sügav. Kristallselge vesi ei tee muud, kui neelab ainult valguse spektri soojema osa ja nii paistabki meile kogu allika põhi oma aastatuhandete vanuse ajalooga sinakana sealt alt vastu. Allikatõusust saab alguse Sopa oja, mis suubub hiljem Võllingi jõkke. Võllingi–Vilbaste matkarada – 1,1 kilomeetrit Jõeküla teed mööda edasi kulgeb paremale Võllingi–Vilbaste matkarada. Matkaraja pikkus on umbes kilomeeter ja aega selle läbimiseks peaks varuma vähemalt 45 minutit. Raja märjemal osal kulgeb korralik laudtee ja seega on tee kuivema ilmaga ka tavaliste tänavajalanõudega hõlpsalt läbitav. Pärast mõnesaja meetri pikkust jalutuskäiku jõuab matkaja Võllingi jõe algusesse, Võllingi allika juurde. Vastupidiselt seni tutvustatud allikatele siin tõusulehter puudub. Hoopis ootamatuna mõjub see, et esmalt valgub künkaveerelt välja pisike nire, mis juba paarikümne meetri pärast suureks ja kiirevooluliseks jõeks paisub, ilma et kuskil mingit märgatavat allikat oleks. Lähemal vaatlemisel selgub aga, et kogu jõe põhi kihab väikestest allikatõusudest. Võllingi allika juurest algab 640meetri pikkune laudtee, mis viib meie tuntud botaaniku ja koduloouurija Gustav Vilbaste auks nimetatud Vilbaste allikateni. Laudrada kulgeb ürgse ja maalilise Võllingi jõe kaldal ning silmailu on siin kuhjaga. Kui juhtub olema pärnakuu, kohtab laudraja ääres meie looduse suuremaõielist käpalist – kaunist kuldkinga (Cypripedium calceolus), kui aga heinakuu, siis vööthuul-sõrmkäppa (Dactylohriza fuchii) ja kahelehist käokeelt (Platantheria bifolia). Raja lõpus ootab aga tõeline üllatus. Esmalt asetseb suur helesinine allikalehter keset jõe sängi ja juba paarikümne meetri pärast on veel eraldi jõest välja sopistunud kolm sügavat allikalehtrit. Kui juhtub õnne olema, võib allikalehtrites ka mõnd forelli näha. Sügav selge vesi ja kaldamets loovad erilise tunde, mis sunnib kuidagi iseenesest vaikselt olema. Tagasiteel tasub tähelepanu pöörata siinsele puutumatule ja ürgse ilmega metsale. Lubjase aluskivimiga soometsi pole maailmas, liiatigi veel Eestis, kuigi palju. Purskav allikas Jõudnud tagasi Koeru-Jõeküla maanteele, oleks paslik põigata veel ka üle tee vastassuunas 700 meetrit mööda Kirikumäe sihti ida poole, kus asub Purskav allikas. Sinna saab ka autoga sõita. Nõndanimetatud allikas on tegelikult tamponeerimata geoloogiline puurauk, mis jääb Oostriku jõe vana sängi ja silla ehituse jaoks kaevatud uue jõesängi vahele, kuhu on rajatud ka lõkkekoht ja pikniku pidamiseks varjualune. Puuraugu puurimise ajal möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate alguses olla vesi pursanud ligemale meetri kõrgusele. Tänapäevaks on vee jõud raugenud, aga silmailu, ja mis peamine, puhast, kargelt külma ja heamaitselist vett saab siit küll. Kui tagasi Koeru-Jõeküla maanteele minna, näeb seal 3,2 kilomeetri pärast Põltsamaa jõge ületavat terassilda, mis 90. aastatel kaitsejõudude abiga paigaldati ja mis pärast II maailmasõda siit taas autoga jõe ületamist võimaldab. Jõeküla on tähelepanuväärne küla. Küla on, aga alalisi elanikke siin ei ole, ainult suvekodud. Jõekülast Tapikule ja edasi Aidusse on umbes 16 kilomeetrit. Ning siit on juba matkalise enda valida, kas pöörata Jõgeva poole või Põltsamaa poole. Loomulikult võib ka kogu teekonna vastupidises suunas läbida. Samuti sobib matkaradade vahelise teekonna läbimiseks auto asemel hoopis jalgratas. Retke allikatele ei pea muidugi ette võtma ainult kesksuvel. Suurepäraseid looduselamusi saab sügisel, kevadel ja loomulikult talvel. Talvel peab arvestama, et teed võivad olla täis tuisanud ja matkaradadel lumi paks. Olenemata aastaajast ja ilmast on aga suur asi juba see, kui inimene ongi ennast looduse rüppe usaldanud ja saab sellest unikaalsusest osa, mis just sel hetkel seal paigas toimumas.



Tarmo Mikussaar
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet