4/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kolm kohtumist põimukuisel rannavallil

Mererandade kutse kestab jääst jääni. See algab kevadistelt rannaniitudelt ja kulgeb läbi kevadsuviste roostike roolinnulaulu suure suveni, mil pääseb esile rannavallide võlu.
Paikades, kus lained on kokku kuhjanud liivavalli, läheb suplemiseks. Loodusega olemiseks sobivad paremini kiviklibused rannavallid – sellised, kus paljajalu käia on ebamugav. Nendel noortel maastikel saab ikka ja jälle imestada, kuis ühes viljatus paigas suudab keegi nina kivide vahelt välja pista, rohetada ja õitseda!

Klibuvall on julge pealehakkamise ja vähese nõudlikkusega lillede kasvulava. Aga viljatu see pole. Paikades, kuhu koguneb merelainete kantud adru või kuhu kakavad kiviklibul puhkavad kajakaparved, tekivad kasvuks soodsad maaribad.
Suviseks rannavalli-retkeks tuleks varuda piisavalt aega. Nii saab peatuda iga taim-isiksuse juures: tervitada, põlvitada, imetleda ja süveneda. See kõik on oluline: vaid nõnda koguneb piisavalt ainest koduseks järelemõtlemiseks.
Taoliselt toimides selgub iga retke järel oluline tõsiasi: me oleme ümbritseva eluga tihedamalt seotud kui see tundus olevat eile.
Järgnevad kolm kohtumist puudutavad kolme põnevat rannavallide taime. Lood on järjestatud vastavalt lillede asukohale rannavallil: sinerõigas tunneb end kindlalt klibuharjal, soolikarohi eelistab nõlval peatunud adruvalli lähedust ja randkressile meeldib laiutada rannavalli jalamil.

Sinerõigas
Vesiloo rannas märkan juba kaugelt tuttavaid siluette: rannavallil kasvavad sinerõikad.
Esimest korda kohtasin sinerõikaid aastaid tagasi Puhtus. Ühel pärnakuuõhtul, mil läksin randa linde vaatlema, seisid nad seal kolmekesi reas: umbes meetrised tegelased, igaühel tipuosas toredad kollased õisikud. Istusin siis oma uute tuttavate kõrvale rannavallile: nautisime õhtut, õitsesime ja vaatlesime linde ...
Tänane kohtumine pakub teistsuguse elamuse. Nüüd, mil suvi tõttab sügise poole, ripuvad sinerõigaste varreharudel kauneid litreid meenutavad viljad. Õrnadel raagudel rippuvad kõdrakesed liiguvad tasases tuules. Kõdrakeste pinda katavad pastelsed mustrid, kus õlgkollane seguneb lillakaspunasega.
Veelgi värvilisem saladus on varjul sinerõigaste sees. Või mis saladus see on, kui ainuüksi lille nimi annab vihje: taim sisaldab sinist värvipigmenti. Sedasama, mille poolest on kuulsad lähistroopikas ja troopikas kasvavad indigopõõsad. Sinerõigas on tuntuim sinist värvi andev taim meie looduses!
Mitut sorti siniste toonide saamiseks on aegade jooksul leiutatud mustmiljon toredat retsepti. Otsiti sobilikke lisa-aineid, mis aitaksid saada puhtamaid ja püsivamaid toone. Üheks tarvilikuks võluaineks leiti olevat uriin. Parima tulemuse andis meesterahvaste hommikune uriin ja seda eelkõige juhul kui oli täidetud üks pisike lisatingimus – mehed pidid olema eelnevalt napsitanud ...
Kirjeldatud metoodikast tulenevalt on arvatud, et väljend „sinine esmaspäev” võib pärineda lõngade ja kangaste värvijate töömailt. Värviti nädalavahetustel, kusjuures kena püsiva potisinise värvi saamise nimel tuli juua ka kangemat kraami. Esmaspäevaks olid kangad ilusad sinised, suure vaeva nägijatel aga pead haiged!

Soolikarohi
Rammu saare rannavallil õitseb soolikarohi. Tema õiekollane on vallutanud pika rannariba adruvalli kõrval. Taime imepisikestest õitest on saanud suured õisikud läbi kahekordse ühinemise: üksikud õied on liitunud nööbitaolisteks korvikuteks ja viimased on koondunud laiuvatesse kännastesse. Just nii on ilus ja nii on ka praktiline, sest suuremaid õisi märkavad neid tolmeldavad putukad paremini.
Suurt silmarõõmu pakuvad siin liblikatest iludused. Lendajaid on neljast liigist: ohakaliblikad, admiralid, päevapaabusilmad ja leek-kuldtiivad. Liblikate suvepidu muudkui kestab, sest nektarit soolikarohul jätkub.
Imestan, kuivõrd õietruud on siin lendavad liblikad. Kes on soolikarohult õhku tõusnud, see sarnasele õisikule ka maandub: teisi õisi poleks justkui olemas! Siiski märkan, kuis ohakaliblikas maandub parajasti hunditubaka õisikule, mis on värvilt soolikarohule üsna sarnane.
Võib öelda, et soolikarohi on suur putukate sõber. See on õige, kui peame silmas tema toitvat nektarit.
Samas võime väita ka vastupidist. Soolikarohi on ühtlasi suur putukate vaenlane! Temaga on mestis kamprihõnguline sõjasõnum, mis soovitab taimetoidulistel olenditel mitte läheneda. Seda viimast on inimene märganud juba ammugi ja teinud soolikarohust oma liitlase võitluses ebasoovitavate külaliste vastu. Soolikarohu lehtedega on hõõrutud koerte ja kasside karva, et kirpe eemale tõrjuda. Taime ennast on kasvatatud kapsa- ja kartulipõllul, et hoida eemal kapsaliblikaid ja kartulimardikaid. Kuivatatud soolikarohtu on pandud kappi, et sinna poleks riidekoidel asja. Ka uuema aja maheaianduses on maskeeritud taimi, mida putukad kergesti ründavad, soolikarohuleotisega ...
Ent soolikarohu imelistest omadustest ei tea me praegugi veel kõike. Kui see taim on ajaloos kuulsaks saanud kui solkmete ja naaskelsabade tõrjuja, siis tänapäeval hellitatakse lootust tema abil võidelda viirustega – uuritakse näiteks soolikarohu ravitoimet herpese vastu.

Randkress
Jään kuulama, kuis mererand laulab. See pole lainete laisk loksumine. See on eriline pinin ja sumin. Kõrgetooniline pinin kuuluks justkui surusääskedele ja madalatooniline sumin mesilastele ning kimalastele. Putukate muusika etendub randkressi-aasal. Piki randa lendavad randtiirud kriiskavad heledalt sekka.
Alles nüüd märkan, et miskit põnevat on selles paigas veel. Tuhanded randkressid moodustavad rannaniidul suuri välju, milles ei kasva ühtki teist taimeliiki!? Taamal, kus randkresside hiigelvaip lõpeb, taastub ka liigiline mitmekesisus. Mu ümber lõhnab ja õitseb monokultuur!
Kavalust, mis lubab randkressil rannaelu oma tahtmise järgi korraldada, tuleb otsida maa alt. Just seal asub võimas juurestik, mis võib ulatuda paari meetri sügavusele ja enamgi. Randkressi juured võivad talitada soolapumbana: sügavalt pinnasest tuuakse soolaioonid üles ja ladustatakse maapinna lähedases kihis. Nii tõuseb kasvukoha soolsus, mis on randkressile meelepärane, paljudele teistele taimedele aga mitte. Lisaks sellele kogutakse talveks juurtesse suurel hulgal süsivesikuid, mis lubab randkressil tärgata konkurentidest kiiremini.
Kui inimene suudaks aretada rukkivõi nisusordi, mis suudaks randkressi kombel ise umbrohtu tõrjuda, oleks põllumehe elu palju kergem.



Arne Ader
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet