4/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Suitsupääsuke tähistab rahvuslinnuna juubelit

Kas ei ole suitsupääsukese sulestiku küütlev sinakasmust ja puhas valge sügava sinise taeva taustal mitte tore? Just selline mõte viis sügisel 50 aastat tagasi suitsupääsukese Eesti rahvuslinnuks valimiseni.

Ma tookord ütlesin, et see punane kurgualune?” meenutab ornitoloog, looduskaitsja ja publitsist Olav Renno. „Noh, selle peab ära kannatama,” olevat idee autor, looduskirjeldaja Kustas Põldmaa Renno sõnul vastanud. Teaduste akadeemia (TA) loodusuurijate seltsi (LUS) ornitoloogiasektsiooni 243. koosolekul Tartus Vanemuise tänava zooloogia auditooriumis rahvuslinnu valimist päevakorras ei olnud, kuid küsimust arutati. Protokolli järgi soovitas suitsupääsukest kui rahva hulgas populaarset ja armastatud suvist lindu rahvuslinnuks just Põldmaa. Ettepanekut toetas ka ornitoloog Ahto Jõgi, kuid ideid oli teisigi ja asi jäeti järgmise koosoleku otsustada. Ka järgmisel korral, 26. kooljakuul polnud rahvuslinnu valimist kirja pandud päevakorras, kuid koosoleku protokolli lõpus märgitakse, et eelmise koosoleku soovitus on kinnitatud. Nii olid eestlased saanud endale vastavalt kaks aastat varem Tokyos rahvusvahelise linnukaitsenõukogu (International Council of Bird Preservation – ICBP) XII kongressil antud soovitusele rahvusliku linnu.

Rahvuslinnu valisid küll spetsialistid, ent tulemus osutus rahva silmis igati õnnestunuks. Tol ajal Matsalu looduskaitseala juhtinud Olav Renno kinnitusel võeti niigi armastatud ja Eesti folklooris tähtsal kohal suitsupääsuke rahvuslinnuna väga hästi vastu ja temast sai populaarne motiiv. Muuhulgas joonistas Ahto Jõgi suitsupääsukese ornitoloogiasektsiooni logoks. Traditsiooni jätkates sümboliseerib suitsupääsuke ka Eesti ornitoloogiaühingut, mille logo praeguse kujunduse tegi 1994. aastal Läti kunstnik Maris Strazds. 50 aasta eest elas suitsupääsuke väga hästi Rahvuslinnuks nimetamise ajal oli Olav Renno sõnul suitsupääsukese käekäik Eestis väga hea. Suitsupääsukesele sobib pesitsemiseks traditsioonilise põllumajandustegevusega kultuurmaastik, kus avatud sissekäikudega hooned nagu laudad, küünid või aidad pakuvad sobivaid pesitsuskohti ja loomakasvatus tingib putukaterohkuse. „Igas asustatud talus peeti loomi ja loomasõnnikus saavad elada kärbsed. Pääsukestel oli toitu küllalt,” meenutab Renno kuuekümnendaid aastaid. Nagu tänapäeval, nii ka siis kippusid inimesed suitsupääsukest räästapääsukesega segi ajama. Samuti pole uued probleemid inimtegevuse läheduses tihedalt sõeluvate pääsukeste väljaheidetega ja veterinaarnõuete rikkumisega. „Kus sa sellega, kolhoosi laudas pääsukesed!” kirjeldab Renno veterinaaride muret. Nii tuli tema sõnul mõnel pool ette ka pääsupesade lõhkumist. „Selle vastu tuli sõdida ja ajakirjanduses sõna võtta.” Mullune aasta lind Eelmisel aastal aasta linnuna rohkelt tähelepanu saanud suitsupääsukese pesa võib sama saatus tabada ka tänapäeval, arvab projekti vedanud Meelis Uustal. „See, et suitsupääsuke on rahvuslind, hoiab inimesi siiski tagasi, nii et nad väga meelsasti pesi lõhkuma ei lähe,” lisab ta. Siiski on Uustali hinnangul inimeste hoiak suitsu- ja ka räästapääsukeste pesitsemise suhtes oma kodu läheduses valdavalt positiivne. Seda näitas ka eelmisel aastal taaselustatud ja tänavu jätkuv „Kodukoha pääsukese” projekt, mille raames oodatakse inimestelt teavet nende läheduses pesitsevate suitsu- ja räästapääsukese arvukuse ning pesitsusedukuse kohta. Järeldusi suitsupääsukese praeguse käekäigu kohta Eestis saab Uustali sõnul projekti põhjal teha aga alles nelja aasta pärast. Pesitsevate paaride arvukuseks Eestis nimetab ta praegu umbes 100 000–200 000. Eerik Leibaku arutluskäigu järgi on võrreldes rahvuslinnuks valimise ajaga suitsupääsukese arvukus Eestis langenud kaks, paiguti kuni kolm korda. Samas tõdeb Uustal, et suitsupääsukese Euroopa alamliigi olukord on nii Eestis kui mujal halvenenud. Ühest küljest on selle tinginud pesakohtade ja toidu vähenemine, sest muutunud on töövõtted, tehnoloogia arenenud ja nõuded Euroopa põllumajandussektoris karmistunud. Näiteks moodsa laudahoone seina külge ei pruugi pääsukese savipesa enam ei nakkudagi. „Aga mitte ainult kohapeal pole probleemid, vaid ka rändeteel,” räägib Uustal. „Siia lihtsalt saabub vähem pääsukesi, sest paljud on tee peal hukka saanud. Samuti on kliimamuutused Aafrikas palju karmimate tagajärgedega kui meil siin.” Lauda asemel uued elupaigad Uustal kirjeldab, et suitsupääsukesed paistavad olevat muutuvate oludega vähemalt mõningal määral kohastuda jõudnud. Ühe näitena toob ta asjaolu, et üha rohkem nii suitsu- kui räästapääsukesi pesitseb sildade all. „Ei oska öelda, kas 30–40 aastat tagasi oli see ka nii massiline. Praegu tundub küll, et kõigi sildade all on neid päris arvukalt pesitsemas,” räägib Uustal. Tema sõnul näitas „Kodukoha pääsukese” uuring eelmisel aastal küll, et loomapidamise ja veekogude lähedal oli pääsukesepesi rohkem. „Aga samamoodi on palju toitu ka jõgede ääres, nii et need pääsukesed, kes jõesilla all pesitsevad, on oma koha päris hästi valinud.”

Sini-must-valge kombinatsioon 1969. aastal ehk kuidas mustvalge rahvuslinnu kaaslaseks sai sinine lill Eestlastele rahvuslille leidmine kerkis päevakorda suitsupääsukese valimisest kuus aastat hiljem ja sellega on paljuski seotud looduskaitsja, taimegeograafi, maastikuökoloogi, kultuuriloolase ja publitsisti Jaan Eilarti (pildil) nimi. „Jaanil ilmselt oli see mõte, et see lill võiks olla sinist värvi, muidugi palju varem, aga sellel ajal see mõte oli saladus,” räägib Jaan Eilarti lesk Silvi Eilart. Sinise värvi toon Eesti lipul on just nimelt rukkilillesinine – ilus ja eestlastele tähenduslik kombinatsioon suitsupääsukese sulestikus domineeriva musta ja valgega. Mingit toetuskampaaniat rukkilillele avalikkuses tol ajal mõistagi teha ei saanud, kuid 1966. aastal asutatud looduskaitseseltsi sisulise vedaja Jaan Eilarti arvukates raadioesinemistes võis Silvi Eilarti sõnul olla vihjeid, et võiks valida rahvusliku lille ning samas näiteks juttu ka ilusast sinisest lillest meie põldudel. „Inimesed, kes neid saateid kuulasid, hakkasid mõtlema ning aitasid oma kirjade ja soovitustega kaasa,” räägib Silvi Eilart mõttest rahvuslinnu ja rahvuslillega Eesti lipu värvid kokku saada. Rahvuslille valimiseks korraldas looduskaitseselts 1968. aasta jooksul üle Eesti rahvahääletusi, kus inimesed võisid rahvuslillena välja pakkuda ükskõik millist neile meelepärast lille. Rukkilille (pildil) saamisest rahvuslilleks sai avalikkus esmakordselt teada Jaan Eilarti artiklist Eesti Looduse 1969. aasta pärnakuu numbris. Silvi Eilart meenutab, et rahva seas oli rukkilillest kui rahvuslillest seejärel palju juttu ja oli näha, et valik oli täppi läinud. „Rahvas tabas selle kohe ära,” tõdeb Eilart rukkilille ja suitsupääsukese värvidest moodustuva trikoloori kohta. Toonased riigivõimu esindajad aga seost ilmselt kohe ei näinud, seda enam, et ametlikult rukkilille ja suitsupääsukest tema sõnul kõrvuti ei pandud. Küll aga meenutab Eilart üht laulupidu, kus kogu kujundus oli planeeritud rukkililledega, kuid need kästi asendada punaste nelkidega.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet