Kes ei tahaks linde nõnda tunda, et metsas ja mere ääres puha tuttavad eest leiaks! Muidugi ei ole selliste tutvuste sõlmimine võimalik üksipäini – mitte kõigile. Alustades loodusesõpradele mõeldud aasta linnu üritustega, saab mõnegi sulelisega sinapeale ning vahel isegi kaasa elada uute avastuste sünnile. Nagu tänavu: tüllidel oli varuks neli üllatust.

Hetk mahajäetud karjäärist: tumepunane furgoon roomab 5kilomeetrise tunnikiirusega mööda pragisevat paepõrandat. Eelmise päeva vihm on kenasti puhtaks pesnud rõngaspaasi tükid, mille mummulised servad siin-seal pilku köidavad. Taamal paistavad karjääri rohtukasvanud seinad. Peale auto ei liigu siin midagi, kõik on unine, vaikne, vana karjäär näib tukkuvat.

Äkki prahvatab juhi kõrval olev uks lahti ja tumedas vestis mees sööstab välja: „Tibu!” Kus? Seal – 20 meetri kaugusel karikakardes sibab linavästriku mõõtu lind. Mürinaga tõmmatakse lahti ka furgooni tagumine uks ja abilised tormavad ummisjalu karjääriplatsile. „Jookse talle vastu! Ringiga! Ei, ärge teda mäkke laske!” Tibu vudib vapralt, üritab oma pikkade jalgadega kiibata klibusele mäeveerele, üks ajajatest seab talle end nõnda ette, et lind jookseb peaaegu sülle ja – „Õrnalt!” kostab käsklus kõrvalt – käsi tibule pannes saab poiss ta pihku. Pisike pehme linnuke on nõnda väike, et mahub kenasti ka ootvel 7aastase tüdruku peopessa. Lapsed säravad rõõmust. Vabandust, sosistame hallile sulekerale, sinu enda kaitseks on meil tarvis kõik karjäärides pesitsevad väike- ja liivatülli pojad rõngastada. Et teada saada sinu liikumistest suures maailmas. Rohukõrrena õblukese jala ümber kinnitab aasta linnu projektijuht Jaanus Aua väikse alumiiniumrõnga numbriga 099. Ainult hetk veel – tibule näpuga pai – ja vaba ta ongi. Munad kruusal Tibu kihutab meie juurest karikakarde ja rookõrte vahele. Juba me ei näe teda, ehkki rohi on hõre. Teame ainult, et väike liivatüll on kusagil siin vahetus läheduses, peidus koos oma kahe vennaga. „Tahaks teda veel kätte võtta,” teatab poiss. Lastest on saanud arvatavasti eluaegsed tüllisõbrad. Tüllisõprust kinnitab kindlasti asjaolu, et linnud on lastele tuttavad juba munast peale. Ehk täpselt kahe nädala eest nähtud pesast pärit pojad. Või mis pesa! Kiviklibul neli väikest muna (vaata fotot lk 21!). Äärepealt oleks peale astunud, kui vanalinnu ärevushüüd poleks veidi ettevaatlikuks teinud. Seal nad lebasid: kruusast eristamatud munad iseteadlikult paljastel teravatel kividel, nagu poleks karta kedagi ega midagi. Vist polegi vaja peljata, nähtamatu loor – sarnasus kruusakividega – on võimas. „Näe, alles nüüd teeskleb vigast,” märkab eemal ühte tiiba järele vedavat tülli linnumees Mati. Tõepoolest, karjääri seina ääres üritab ematüll vigast mängida nagu neil kombeks, et meelitada pesast eemale kiskjaid. Aga alles nüüd! Ta oleks pidanud meid kohe eemale meelitama, mitte pool tundi hiljem! „Kõik isendid on erinevad, nõnda nii inimeste kui loomade puhul,” lausub Jaanus. Osad on rohkem, osad vähem targad. Tegelikult võib tülli häirida päris mitu asja, mille vastu ei saa ka kõige targem tüll. Mullu hukkus siin vähemalt 5 kurna, kui Enduro motokross pesitsuse tippajal karjäärist läbi sõitis.„Kui paljud surid lisaks külmakangestusse, pole teada,” kommenteerib Jaanus. Õnneks tõstsid Jaanus ja teised linnusõbrad kohe häiret ning tänavune vaikus on lubanud pesitseda 26 väiketüllil ja 4 liivatüllil. Hea tülliaasta! Ja oh imet: Jaanus ja Mati märkavad veel ühte munadega kurna. „No see on juba väga suur üllatus,” kommenteerib Jaanus rõngastetompu taskus kohendades. Isegi eelpool nimetatud liivatüll kuulus hilisesse kurna, aga et veel on üks pesa leitud! „Meil polnud aimugi, et väiketüllid veel nii hilja pesitseda võivad,” kinnitab Jaanus, „see on esmakordne nii hiline leid Eestis. Pojad kooruvad augustiks. Jõuavad küll suureks saada!” Tülliuurijaid tabas üks avastus teise järel Ülevaade kaitsealuste tüllide suhtes tuleb tänavu vägevam kui kunagi enne, oma rolli mängivad siin ka linnuhuviliste seltskonnaga toimunud vaatlused. „Tänu lisavaatlustele oleme rohkem asju märganud,” kommenteerib Jaanus. Hilise kurna leidmine on vaatluste üks tulemus, „vaikivad tüllid” teine, sellest täpsemalt allpool. Lisaks on ornitoloogiaühingu kahlajate grupi linnumehed tänavu kindlaks teinud, millal toimub „vahtkonnavahetus” ehk mil emaslind ja isaslind üksteist pesal asendavad. „Eelmistel aastatel pole meil aega olnud koha peal passida, tänavu oleme ka vanalindude rõngastamise ette võtnud ja karjäärides on olnud nii palju tööd, et on õnnestunud jälgida ka muud,” jutustab Jaanus Aua. Vahtkonnavahetus toimub nii: kella 10 paiku hommikul tuleb isaslind pesa juurde. Aga ta ei tule niisama. Kõigepealt nokib ja tõstab ta kive pesa juures, justnagu näidates, et näe, ma oskan kive tõsta, äkki lubad mind ka munade juurde? Emaslind vaatab pealt ja siis hiilib kuidagi märkamatult pesalt ära, loovutades koha isaslinnule. „See on rituaalne käitumine, mille me tänavu avastasime,” kommenteerib Jaanus. Võib-olla on avastus isegi maailma mastaabis uus, seda ei tea veel. Kui emaslind tuleb pesale kella 16 paiku pärastlõunal, kordub kõik: isase „tants” ja emaslinnu pealtvaatamine. Vahtkonnavahetuse kellaaegade täpne teave võib väga kasulikus osutuda rõngastuspüügi kavandamisel. Küsimus on, kumb sugu jääb püünistesse hommikul, kumb õhtul? Näiteks kaldapääsukeste puhul leidsid teadlased, et hommikuti satub rõngastajate kätte pigem isaslinde. Miks? Sest isaslinnud tassivad poegadele väiksemaid putukaid ning emaslinnud suuremaid. Priskemad putukad lendavad ringi hilisematel kellaaegadel ja emased peavad nende kättesaamiseks lendama pesast kaugemale, et kogus oleks piisav. Isased seevastu püüavad hommikupoolikuti väiksemaid putukaid ja lendavad ringi kodule lähemal. Tülle leiab kogenud silmaga Oleme juba kolm tundi karjääris tasasel käigul ringi tiirutanud. Vahepeal muginud võileibu ja küpsiseid, joonud mahla peale. Autos ei istu me siiski mugavusest, nii on meil võimalus kahlajateni jõuda – autot nad ei karda. Niipea aga kui autouks avaneb ja inimene välja astub, kostab „Piuuuuu” ning tüllid vudivad peitu või lendavad minema. Kogenematu linnuhuviline ei pruugi pesitsusajal karjääris märgata ühtegi lindu peale linavästriku, kajakate ja ründavate tiirude. Ei ühtki tülli. „Me oleme siin pea kolmkümmend aastat harjutanud, kuidas tülle leida,” kommenteerib linnumees Mati Salumäe. Seda teades tulid tänavustele tüllivaatlustele ka need linnuhuvilised, kes tunnevad hästi metsavidistajaid, aga mitte kahlajaid. Tüllide juurde võid ju pääseda, mahajäetud karjääre on meil palju, aga lindude ülesleidmine sealt on paras pähkel. Muidugi mitte võimatu ja kel tahtmist, saab kindlasti päris kiiresti asja selgeks. Vaikivad tüllid Kõik tänavused pesitsused Kamariku karjääris on kogenud silmaga üles leitud ja aasta tulemus kirjas: 26 väiketülli ning 4 liivatülli pesitsust. Rõngastada kõiki ei saanudki: kevadel kahe silma vahele jäänud pesakondade pojad lennuvõimestusid niiöelda salaja. Nende emad ei teinud ühtegi piuuud, kui loendajad karjääris käisid. „Nüüd teame kindlalt, et kõiki pesitsusi me kevadel ei märka, sest umbes kolmandik linde ei häälitse pesa juures üldse,” räägib Jaanus. „Hiljem näeme üksnes suuri poegi.” Edaspidi arvestatakse kevadel loetud pesadele umbes kolmandik pesitsusi lisaks, et saada õige arv. Kõikidesse paikadesse ei ole võimalik ju suve jooksul pidevaid kontrollretki teha, inimesi napib. Postkaardid torus Tahame nüüd natuke ka tülle lihtsalt imetleda. Linnumehed seavad torud üles. „Toru” on linnusõprade pikksilm, mis on sama kallis kui väike auto ega ole igale linnusõbrale jõukohane ost. Tülli mustatriibuline pea ja „kikilips” paistab torust nagu piltpostkaardil silme ees. Binokliga midagi sellist ei näe. Torupildil on nüüd väiketüll: meeldejääva kollase rõngassilmaga istub ta peaaegu liikumatult kivil ja vaatab enda teada suunas. Ei saputa tiibu, ei kohenda end, ainult vaatab. Meie vaatame vastu. „Kas me seda number 99 veel näeme,” päritakse onu Jaanuselt lootusrikkal poisihäälel. Seda ei tea onu Jaanus lubada. Aga võib juhtuda. Nimelt väiketüllide puhul on uuritud, et 25 kilomeetri raadiuses pesitsevad vähemalt pooled linnud ka tuleval aastal. Aga number 99 puhul ei tea, liivatüllide kohta on vähe infot. Kes tulevad tagasi? Miks osad tulevad, teised mitte? Kas pesitsuspaiku valitakse ka rände käigus? Kuna vanalindude rõngastamine Eestis on alles tänavusest korralikult käsile võetud, läheb vastustega aega. Sügisel näeme tülle veelkord, vaatlusretked viivad meid lindude kogunemispaikadesse rannikul, kus saame neile kevadeni head aega soovida.