4/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kosmoseajastu poiss jõudis mõttemängudega Universumi äärele

Võib küsida, kas kosmoses üldse leidub loodust? Või koguni, kas Universum tervikuna on loodus? Astronoomid peavad küll kogu kosmost looduseks. Siiski leidub ka inimesi, kes nii ei arva. Maa peal on loodus igaühe nina all, aga kosmoses on ta kuidagi kaugel, see tundub olevat justkui pool-loodus. Vanasti arvati, et taevakehade liikumises avaldub jumalik kord. Kõik paistab taevas olema muutumatu ja püsiv. Kes siiski vähegi kosmose vastu huvi tunneb, märkab, et sealgi on kõik muutumises.
Et aluselemendid on kõikjal samad (kasvõi Euroopa tuumauurimiskeskuses CERN tabatud Higgsi osake), selle peale niipalju ei mõelda.
Kas kosmoses leidub ka elusloodust?

On olemas teadusharu nimega astrobioloogia, mis näiteks otsib Marsilt baktereid. Seni siiski tulemusteta.
Inimene pole läbi saanud eluslooduseta kosmost kujundlikult kirjeldades või taevakehadele nime andes. Kõneleme universumi raku- või kärgstruktuurist. Väline sarnasus on viinud gaasudude nimetamiseni näiteks Krabi uduks, Sipelga uduks ja Hobusepea uduks. Taevas elavad lõvi, lohe, skorpion ja paljud teised – tähtkujudena. Loodust ja kosmost ei saa lahutada. Nii maa kui ka ilm on ikka üks maailm.

Kaugele planeedile
Mõni inimene ei vaata kunagi taevasse, minu huvi tärkas varakult. Kaheteistaastase poisina olin kord kõrge palavikuga aheldatud haigevoodisse. Aasta oli 1962, kosmoseajastu, olid teoks saanud esimesed mehitatud lennud. Ema ostis siis mulle raamatu, Pavel Klušantsevi „Teistele planeetidele!”. Raamatus selgitatakse hästi arusaadavalt, mis on reaktiivjõud ja kuidas juhtida raketti, kuidas lennata teistele planeetidele ja palju muud. See äratas huvi ja fantaasia. Kunagi hiljem on ka mõned minu kolleegid kõnelnud selle raamatu innustavast mõjust. Klassijuhataja korraldas 6. klassis küsitluse, kelleks tahan saada. Vastasin, et astronoomiks, ja pinginaaber Vello vastas, et lenduriks. Elus läkski nii. Vello Loemaa õppis Venemaal sõjaväelenduriks ja oli hiljem Eesti õhuväe ülem. Kui olime veel koolipoisid, kestis ühiskonnas optimistlik kosmosesselendamise aeg, see käis kokku liikumisega kommunismi poole. Rahvas laulis: „…ja Marsil õitsevad kord õunapuud.” Klassivend Kaarel kinkis 8. klassis mulle vene keelest Jaan Einasto tõlgitud ja toimetatud astronoomiaõpiku (Astronoomia, 1958). Selle õpiku abil on enamik tänapäeva vanema põlve eesti astronoome üles kasvanud. Nüüdisaegset nii põhjalikku astronoomiaõpikut eesti keeles pole ja teadlastel paraku ei ole aega seda teha – peab artikleid kirjutama. Tollal ei olnud ulmefilmid kättesaadavad, küll aga ulmeraamatud. Lugesin Ivan Jefremovi „Andromeeda udukogu” (sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt”). Selle mõttemaailmas oli tublisti põnevust ja ka hirmu. Väikesena olin küllalt kartlik laps. Aga see kartlikkus ei takistanud mind mõttes kosmoselaevaga lendamast. Ulmejuttude kaudu arenes mu suhe suure maailmaga. Hakkasin mõtlema, mis asi see universum üldse on, mis on elu, mis on surm. Kosmiline õudus nii ja teistpidi Arvatavasti oleks minust saanud astronoom ka ilma juturaamatuteta, oma meelelaadi pärast. Ma polnud nooruses taevavaatleja ega teleskoobimeisterdaja, nagu paljud teised astronoomid. Mind huvitas siis ja huvitab praegugi taevas eelkõige filosoofilise poole pealt – looduse ja Universumi salapära. Kui räägitakse valgusaastatest ja astronoomilistest kaugustest, ütlevad mõnedki, et nad ei taha sellele mõelda, õudne hakkab. Kümme kilomeetrit, seda kujutatakse veel ette, aga tuhandeid valgusaastaid, seda enam mitte. Jaan Pelt, kolleeg Tõraverest on kõnelenud hoopis teistsugusest kosmoloogilisest õudusest, klaustrofoobiast, mis on tingitud sellest, et oleme oma uurimisega jõudnud maailma algusse. Andmed saabuvad 13,7 miljardi aasta tagant, millal Meie Universum tekkis. Seal on seinad ees ja edasi ei pääse mitte kuhugi. Mina kujutan neid kaugusi ette. Et mingisugust struktuuri ette kujutada, taandan end selle sisse. Viin ruumi suhted enda jaoks hoomatavatesse mastaapidesse. Ruumilise ettekujutuse võime on inimesele vist sündides kaasa antud. Lapsena avaldus see nii, et metsas ei eksinud ma kunagi ära. Käisin vanaemaga koos tihti seeni ja marju korjamas. Määrasin metsas oma asendi looduse järgi. Mets oli ja on minu jaoks salapärane maailm. Ka metsas nagu kosmoseski on võimalik sattuda sinna, kus keegi varem pole käinud. Meie alateadvus aga ei ole klammerdunud ajalise ja ruumilise ettekujutuse maailma. Keset suveööd võid tabada end müstiliselt tundelt, et sa kohe ei taipa, mis ajas oled: kas on hilisõhtu või varahommik, kas on eha või koit. Kerasparvede vaatleja Vanemad ei ole minu erialavaliku suhtes kunagi peale käinud. Küllap nad soovisid, et valiksin praktilisemat laadi ala kui astronoomia. Läksin Tartusse õppima füüsikat, kus sai spetsialiseeruda astronoomiks, sest astronoomia eriala eraldi siis ülikoolis ei olnud. Astusin ülikooli poliitiliselt naiivsena, aga sisseastumisel (oli aasta 1969) küsiti minult komisjonis: kuidas suhtute Tšehhi sündmustesse (1968. aastal oli Tšehhis nõukogulik süsteem tuntavalt liberaliseerunud, kui „Praha kevadeks” hüütud ühiskondlik sulaaeg lõppes Vene tankide sissesõiduga – toim). Ma ei vastanud otsekoheselt, vaid keerutasin end kuidagi välja. Füüsikaõpingute teisel kursusel pöördusin praktikumi juhendaja Vladimir Riivese poole, kes soovitas minna Tõraverre Ülo-Ilmar Veltmanni juurde kursusetöö teemat küsima. Sõitsingi Tartust rongiga Tõraverre. Ülo-Ilmar Veltmann võttis mind hea meelega vastu ja tegi ettepaneku hakata uurima kerasparvi. Tõraveres oli Grigori Kusmini juhtimisel välja töötatud originaalne vaatlusmeetod kerasparvede heledusjaotuse mõõtmiseks. Teleskoobi libisev pilu liikus üle uurimisobjekti kujutise, mõõtes heledusjaotuse parve keskme määramisest sõltumata. Minu toonast põhilist uurimisobjekti M13 (üks heledamaid kerasparvi üldse) näeb heades vaatlustingimustes Heraklese tähtkujus uduse laigukesena ka palja silmaga. Tollel ajal omandas tudeng ülikoolis kriitilise ja skeptilise mõtteviisi, eelkõige heade õppejõudude ja arvamusliidritest kaasüliõpilaste mõjutusel. Kui koolipoiss astub ülikooli, mõtleb ta, et on targem kui teised. Kõige targemana tunneb tudeng end ülikooli 3. kursusel. Kõige lollimana aga siis, kui ülikooli lõpetab. Mina kahtlesin siis, kas sobin teadlaseks, kas olen ikka piisavalt andekas, et kosmost uurida. Pealegi hakkasid lummama üha rohkem olemuslikud probleemid. Küsimuse missugune on maailm? asemel muutus tähtsamaks küsimus kes ma ise olen? Igapäevased olmelised probleemid tundusid hoopis tühistena. Köitis eksistentsialism, lugesin läbi rea Sartre’i ja Camus’ raamatuid. Kättesaadavaks sai tipp-ulmekirjandus (näiteks Isaac Asimov). Suurimateks mõjutajateks kujunesid Andrei Tarkovski filmid („Solaris”, „Stalker”, „Peegel”). Minu kahtlustel ei lastud võimust võtta. Toona oli süsteem selline, et ülikoolilõpetaja liikus nagu inertsi (st suunamise) jõul edasi. Siirdusin tööle Tõraverre, kuhu siis, 1974. aastal otsiti veel hoogsalt uusi noori inimesi. Ka abiellumine ja pere loomine aitas tasakaalu leida. Tumeainest rakustruktuurini Jaan Einastol ilmus koos Enn Saare ja Ants Kaasikuga 1974. aastal Nature’s artikkel tumeda aine kohta. Ta soovis hasartselt, et Tõraveres noored teadlased pühenduksid sellele temaatikale. Minagi liitusin selle uurimisrühmaga. Galaktikaid ja galaktikaparvi uurides oli Tõraveres selgeks saanud, et nende liikumise seletamiseks jääb nähtavat ainet puudu. Õieti aine on küll olemas, aga meile nähtamatu – ei avaldu kiirguses. Nii tekkis tumeaine teooria ja meid hakkas huvitama tumeaine roll universumis. Palju aitas selles uurimises koostöö Moskva kosmoloogidega. Välismaale oli võimalik saada harva või üldse mitte. Üks väheseid eeliseid ülejäänud maailma ees oli, et saime rahulikult tööd teha, ei pidanud muretsema artiklite arvu ega aruannete täitmise pärast. Astronoomid mõõdavad galaktikate kaugusi punanihke abil (mis ilmneb universumi paisumise tagajärjel). Mida rohkem kaugusi saime teada, seda enam hakkasime aimama, kuidas galaktikad ruumis jaotuvad. Praegu suudetakse mõõta viie aastaga miljoni galaktika punanihe, meie suutsime Tõravere pooleteistmeetrise teleskoobiga mõõta 5–10 galaktikat ühe ööga. Käisime vaatlemas ka Armeenias. Kaugused olid kantud taevakaartide peale. Jaak Jaaniste ja Enn Saare toas rippus aga ruumiline mudel. Jõhviga lakke riputatud eri värvi ja suurusega plastmasskerad tähistasid galaktikaid. Nende asetus ruumis oli mõõtmiste järgi paika pandud. Sellelt mudelilt selgus esimest korda, et galaktikad ja galaktikaparved ei asetse ruumis korrapäratult. Ruum ei ole ainega ühtlaselt täidetud. Multiversumi võimalus Inimkonna unistus kosmoselendudest kaugete planeetide juurde pole täitunud. Ameeriklased käisid Kuul ära, aga rohkem ei ole sinna läinud. Astronoomia on läinud kallimaks ja raha loetakse ka NASAs üha rohkem. Hiinas loetakse ka, aga seal lubatakse siiski Kuule minna. Venemaa mängib tähtsat rolli rahvusvahelises orbitaalkompleksis, sinna lendamiseks kasutatakse nende kanderakette, aga areng on jäänud tavakosmonautika tasemele. Uute rakettide ehitajaid, uusi von braune ja koroljove pole esile kerkinud (Wernher von Braun (1912–1977) oli Saksa ja (hiljem) USA raketiteadlane, tiibrakettide looja; Sergei Koroljov oli Vene raketikonstruktor, kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide looja – toim). Andekaid inimesi huvitavad vist teised alad. Hardo Pajula kirjutas Postimehes, et ühiskond on nii alla käinud, et maalased pole enam suutelised Kuule lendama. Astronoomia on siiski tohutult arenenud tänu orbitaalteleskoopidele. Nende abil saame vaadelda kiirgust lainepikkustes, mida Maa pealt vaadelda ei saaks. Oleme jõudnud uurimisega Meie Universumi tekkeaegadesse ja küsimuseni, mis oli enne Suurt Pauku. Inimesele on vastuvõetamatu, et midagi ei olnud. Varane kosmoloogia (nagu Püha Augustinuski) ütles aga, et me ei saa küsida selliseid küsimusi – selles ajas, nendena, kes me oleme.
Üks hüpoteese, mida kosmoloogia tänapäeval pakub on: Meie Universum pole ainuke. On ürgväli, kus osalevad needsamad Higgsi osakesed ja kus pidevalt tekivad ja kaovad universumid, täiesti erinevad maailmad. On multiversum kui hüpotees.



Astronoom Erik Tago jutu pani kirja Juhani Püttsepp.
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet