Suur ja väike koiliblikas istuvad kapis ja söövad kampsunit. Järsku ütleb väike koiliblikas: „Lendame kapist välja!” Suur: „Ei, mitte mingil juhul! Inimesed tapavad su ära!” Väike: „Vastupidi! Ma meeldin inimestele. Eelmine kord, kui välja lendasin, siis kõik plaksutasid mulle!”

Nali naljaks, aga aplausi peaks tegema hoopis neile, kel on õnnestunud toas elutsevatest koidest vabaneda. Tõe huvides peab mainima, et ei suur ega väike valmik kampsuneid ei söö, seda teevad röövikud. Ehk kui juba koiliblikaid toas lendamas nähakse, võib kindel olla, et mõni riideese on kahjustada saanud, ja kui kohe midagi otsustavalt ette ei võeta, võib lähiajal veel hulganisti auguliseks söödud rõivaid leida.

Kuigi üldises kõnepruugis räägitakse lihtsalt koidest, võib meie majades elutseda üle kümne erineva koiliigi. Neist tavaliseimad on riidekoi (Tineola biselliella) ja nahakoi (Tinea pellionella) ja mõningatel andmetel ka mööblikoi (Tineola furciferella). Koid eelistavad küll villast, kuid neile sobivad kõik, mis sisaldab loomset valku keratiini – vill, naturaalne nahk, karusnahk, loomade karvad, linnusuled ja ka juuksed. Keratiini seedimisel saab koiröövik elutegevuseks vajaliku vee kätte, nii saavadki nad justkui ilma veeta elada. Kui midagi muud süüa ei ole, ei ütle röövikud ära ka puuvillast ega linasest riidest. Selleks, et koide vastu tõhusalt võidelda, vaatame, kuidas ja kui kaua areneb munast koiliblikas. Aastas võib kooruda neli põlvkonda Koid võivad meie elamisse tulla otse ustest ja akendest, kuid ka vana mööbli ja koimunadega nakatunud kasutatud riietusesemetega. Täiskasvanud koide eluiga on umbkaudu kaks nädalat, sel ajal otsivad isased paarilist ja emane head kohta munade jaoks. Sobiv paik on rahulik, pime ja hea toidukoha peal, sest vastsed vajavad kohe pärast munast väljumist süüa. Emane koi muneb ühe- või paarikaupa umbes 100–150 muna, mõningatel andmetel aga 50–300 muna. Munad on ovaalsed ja kohe pärast munemist piimjasvalged, kuid muutuvad mõne päeva pärast pruunikaks. Munast koorumiseks kulub 4–21 päeva, toatemperatuuril keskmiselt nädal. Röövikud on esialgu 1,5 mm pikad, kuid võivad kasvada kuni 1,2 cm pikkuseks. Just need väiksed ussitaolised olevused ohustavadki meie kampsuniriiulit. Röövikustaadium kestab olenevalt liigist, ümbritseva keskkonna temperatuurist ja toidulaua rikkusest 35 päeva kuni 2,5 aastat. Riidekoi vastne ehitab liikudes ja süües enda ümber võrgendiniidist torujaid käike, kuid nahakoi vastne kannab kesta endaga kaasas. Kahjustatud riietel olevad väikseid ümmargused terakesed on rööviku ekskremendid, mis võivad sisaldada riide värviosakesi ning on seetõttu söödud materjaliga ühte karva. Kui röövik on valmis nukkuma, liigub ta söögikohast eemale, otsib omale varjulise koha, kus röövikust liblikaks areneda. Nukkumine vältab soojas 8–14 päeva ja päev pärast koorumist on liblikas juba valmis munema. Soodsatel tingimustel – temperatuuril 18–32 kraadi, 82% õhuniiskuse juures ja priske toidulaua korral – võib aastas olla isegi neli koiliblikapõlvkonda. Miks koidest on nii raske lahti saada? Põhjus peitub paljuski meie moodsas elulaadis – keskküttega majades, kus aastaringselt on stabiilselt soe; vaibad, mida ei klopita õues, vaid võetakse tolmuimejaga kergelt üle; pidevalt kasvav riiete hulk; madalatel temperatuuridel rõivaste pesemine, ka pesu väljas kuivatamise võimaluse puudumine. Kõik see on kahjuritele meeltmööda. Koid on ka hämmastavalt kohanemisvõimelised – koimunad suudavad taluda küllaltki madalaid temperatuure ja põhimõtteliselt on tegu kõigesööjatega. Parema puudumisel toituvad röövikud puuvillasest riidest, tolmust, surnud putukatest, juustest, loomakarvadest, närivad end läbi isegi õhukesest kilest. Mati Martin räägib raamatus „Kutsumata külalised”, et koisid on katse mõttes kasvatatud kinnises nõus, kus arenes mitu põlvkonda ilma toitu lisamata, nad lihtsalt toitusid eelmise põlvkonna ekskrementidest. Vanasti, kui riideid hoiustati aitades, koidel pidu ei olnud, olgugi, et kirstudes oli palju maitsvat villast kraami. Koid nimelt ei talu käredat pakast, mis hävitab nii koiliblikad, röövikud kui ka munad. Kurmo Konsa ütleb oma raamatus „Konserveerimisbioloogia”, et koidele mõjub surmavalt vähemalt kümne tunni jooksul kestev külm temperatuuril miinus 10 kuni 20 kraadi. Kuid samas tuleb arvestada, et putukad võivad külma suhtes resistentseks muutuda, kui külmutamine toimub aeglaselt. Mõningatel andmetel suudavad koimunad üle elada paar päeva isegi –32 °C. Korista koid välja Kui kodus koidest puretud riided avastatud, tahaks kohe midagi ette võtta. Võimalusi on mitmeid. Esimese sammuna tuleks siiski teha suurpuhastus, leida üles kohad, kus koid pesitsevad, pesta läbi kahjustatud esemed ning katsuda lahti saada asjadest, mis kasutult kapis ruumi võtavad. Mida tihedamalt täistuubitud kapid, seda rohkem on seal koidele meelepäraseid pimedaid vaikseid nurgakesi. Koristamine peab olema tõepoolest põhjalik, pöörata erilist tähelepanu muidu harva puhastatavatele pindadele, käia tolmuimeja ja lapiga üle kõik nurgad, praod, mööblialused, radiaatoritagused. Kusjuures tolmuimeja tuleb pärast kraamimist ka tolmust tühjendada, muidu võivad koid tolmus edasi areneda ja lennata tolmuimejast lõpuks välja. Riideid kontrollides tasub vaadata ka taskutesse ja õmbluste äärte alla. Kappi tagasi võiks panna ainult puhtad asjad. On hea teada, et 30 minutit 50kraadises vees pesemine hävitab koid kõikides staadiumites. Rõivaid, mida tahetakse pikemaks ajaks kappi seisma jätta ja mida kodus masinas pesta ei saa, tuleks keemilisse puhastusse viia. See on väga oluline, et harva kasutatavad riided oleks kappi pannes puhtad, kuna higi, toiduplekid, võidunud varrukaotsad ja kraed on koide maiuspala ning munemiseks eelistatakse just määrdunud riideid. Tekke, patju, mis pidevas kasutuses pole, tuleks paar korda aastas kloppida ja õue tuulduma viia. Edaspidi jälgida mõne kuu vältel tähelepanelikumalt olukorda, inspekteerida oma kappide sisu, liigutada asju, hoida puhtust. Pikemaks ajaks seisma jäävad riided on hea panna vaakumkotti. Kui olukord on kontrolli alla saadud, tuleb aastas paar korda siiski põhjalikumalt kõik oma asjad üle vaadata. ERMi koguhoidja Maire Kuninga sõnul välditakse muuseumis riidekahjustusi just regulaarse kontrolli abil. Aastas paar korda tehakse lihtsalt rutiinset tööd ning kõik hoiustatud asjad vaadatakse ükshaaval üle. Vahel harva, kui avastatakse koimune või röövikud, pannakse tihedalt kilekotti pakitud nakatunud esemed kümneks päevaks spetsiaalsesse sügavkülma, kus temperatuur küündib –30 kraadini. Seda nippi võib kasutada ka kodus – viia pakasega kampsunid õue või pista väiksemad esemed mõneks päevaks sügavkülma. Toatemperatuuril elutsenud mis tahes staadiumis koid ei pea suurele temperatuurimuutusele vastu ja hukkuvad. Koid on tundlikud ka kõrge temperatuuri suhtes, väidetavalt mõjub neile surmavalt juba nelja tunni jooksul +40 kraadi juures olemine. Feromoonpüünis püüab liblikaid Vanarahvatarkuse kohaselt aitab koide vastu sookail, soolikarohi, koirohi, värsked kastanimunad, lavendel ja mitmed eeterlikud õlid. Need on kõik siiski ennetavad vahendid, mis peletavad koisid, aga juba olemasoleva probleemi korral need ei aita, sest mune ega röövikuid lõhnad ei tapa. Ise avastasin hiljuti juhuslikult ühest ökopoest uue loodusliku koihävitusvahendi feromoonpüünise, mis meelitab isased koid lõksu. Tegemist on liimpaberiga, mis on koide suguferomoonidega töödeldud. See vahend tõesti toimib, juba esimese päevaga läks neli koid liimile, nädalaga juba 15. Samal ajal pöörasin kappide sisu pahupidi ja avastasin hoolikalt ärapakitud ja aastajagu puutumatuna seisnud riiete vahelt riidekoi tööpõllu. Feromoonpüünised ei lõhna, ei sisalda mürke, neid on äärmiselt lihtne kasutada ja nende abil võib edukalt vähendada putukate populatsiooni. Kuid üksi püünisest ei piisa, kui koid juba majas, põhjalik kontroll ja koristus on vältimatu. Keemilised tõrjevahendid töötavad lühiaegselt Poodides on hulgaliselt erinevaid aerosoole, geele, plaate ja kuulikesi koide vastu. Mürgid on efektiivsed, kui neid juba esimesel korral piisavas koguses kasutada, vastasel juhul muutuvad kahjurid toimeainete suhtes juba mõne pritsimiskorraga resistentseks. Niisama õhku mürke lasta ei tasu, vaid töödelda tuleks varjatud kohti, mööblialuseid, riiuleid, põrandapragusid, vajadusel ka riideid, kuid seejuures järgida kindlasti pakendil olevaid instruktsioone. Keemiliste tõrjevahendite kasutamisel peaks olema eriliselt ettevaatlik, kui kodus on lemmikloomad. Kassidele ja kaladele on näiteks üks levinud toimeaine permetriin väga mürgine. Vanasti kasutati laialdaselt sokkide ja kampsunite vahel naftaliini, kuid tänapäeval on see kantserogeenseks tunnistatud ja seetõttu keelatud. Riidesöödikutest lahtisaamine võib olla küll aeganõudev töö, kuid kord, kui juba õhk puhas, on uute kahjustuste ärahoidmine hoolsa majapidamise korral juba oluliselt lihtsam, kui tead, mida karta ja kuidas relvastuda.