3/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
OOTAMATUSI VARJAV SEEN

Lõhislehik, ladinakeelse nimega Schizophyllum commune,on pealtnäha nagu tavaline lehikseen. Ta kasvab küll lamavatel lehtpuutüvedel ja -okstel, kuid niisuguseid on selles seenerühmas üle saja.

Kuni kahe sentimeetri suurused enamasti rosettidena koos kasvavad kübarakesed on lehvikukujulised, kuid selliseidki leidub mitmeid. Iseäralik on, et seene sitked viljakehad püsivad kaua: vähemalt osa neist talvitub meil; ka ei karda nad põuailma ning pigem eelistavad kui väldivad päikeselisi raiesmikke ja teisi kuivi paiku; neid võib leida isegi vanadel aialattidel.
Karmide ilmastikutingimuste kaitseks on seene ülaküljel tihe hall viltjas karvkate, mis säilitab seent ajuti õnnistavat vihma- ja kasteniiskust. Allküljel radiaalselt paigutunud eoslehekesed ehk lamellid reageerivad õhukuivusele: niiske ilmaga paistavad nad tavalistena, kuivaga lõhestuvad aga pikuti pooleks. Pooled keerduvad teine teisele poole, kattes niiviisi eoseid moodustava eoslava. Ühelgi teisel lehikseenel sellist kaitseviisi pole ja seetõttu ei teatud kuni nende DNA võrdleva uurimiseni, kas nad üldse lehikseened ongi – võib-olla ehk torikulaadsed? On küll, ning nad osutusid sugulasteks servikutele ja maksakule.
Põhjamaades ei osata seda seent millekski pruukida, ka ei häirinud kaua aega inimesi temast põhjustatud üsna aeglaselt arenev puidumädanik. Juhukombel võeti ta kasutusele biokeemilistes ja seente füsioloogia uurimistes mudelorganismina, nii on lõhislehiku kohta kogu maailmas avaldatud sadu teadustöid. Olen naljatanud, et maailmas on mitu kuulsat mükoloogiaprofessorit, kes tunnevad ainult ühte seeneliiki. Nimelt sedasama lõhislehikut, kelle eksperimentaalsele uurimisele on nad pühendanud kogu oma elu.
Aafrikas ja Kagu-Aasias kuulub see liik hinnatud söögiseente hulka. Seda on märgitud mitmetes raamatutes; kui aga püüdsin teada saada, kuidas nii vintsket ja nahkset olevust süüa annab, ei osanud autorid mulle vastata. Nähtavasti kasutatakse seent suppides, mõnel maal aga ka närimiskummi asemel.
Seente kasvu optimumtemperatuur on reeglina 15–28 °C vahel, seda ka troopikamaades kasvavatel liikidel. Haruharva on aga sellistel seentel – ka lõhislehikutel – leitud mutante, mille arengutemperatuuriks on liigile ebaharilikult kõrge 35–38 kraadi – seega inimese kehatemperatuur. Mõnel erandjuhul on nad tekitanud inimesel surmaga pääduvat sügavmükoosi – seenest tingitud sügavamate kudede rasket haigestumist. Sügavmükoos on mitte nahal (nagu on seentest põhjustatud nahahaiguste, näiteks meil väga levinud varbavahede haudumise ja varbaküünte paksuks ning kollaseks minemise puhul), vaid inimese kudede sügavuses kasvavast seenest põhjustatud haigus, tavaliselt raskesti diagnoositav ja raskesti ravitav. Neid juhte on kindlaks tehtud äärmiselt vähe, tegelik arv võib aga suurem olla: sellist haigestumist ei osata enamasti õigesti diagnoosida.

Paljud puitu lagundavad seened pole kuigi kitsalt spetsialiseerunud. Näiteks kasvatatakse looduses lehtpuupuidul kasvavat austerservikut edukalt plastikkottidesse topitud ja seene jaoks toitainetega rikastatud õlgedel ja muudel taimsetel jäätmetel.
Lõhislehikut peeti hiljutise ajani ainult puidul kasvavaks liigiks, ning mõnel maal, näiteks Suurbritannias, kaunis haruldaseks. Pärast kaheksakümnendate-üheksakümnendate aastate torme hakkas ta aga seal mahamurdunud puudel rohkemalt kasvama. Peagi leiti seent ka hoopis ootamatul kasvukohal – põlluservades seisvatel kiletatud heina- ja õlepallidel. Juunis-juulis valmistatud pallidel leidus kilevigastustest välja kasvanud seene viljakehasid sadade kaupa juba jaanuaris. Meenutati, et õige harva on seda liiki kuivsilol leitud juba möödunud sajandi esimesel kolmandikul ja isegi 1878. aastal. Kunagi aga mitte nii palju, kui praegu.

Heina ja põhu kahjustajaid on teisigi, ka lõhislehiku inimesele patogeensete vormide esinemine on seeneteaduse õpikutes ikka korratav haruldane fakt. Paraku said selle aasta veebruaris asjast haisu ninna Inglismaa kollaste ajalehtede kõmuajakirjanikud. Lõhislehiku nimeks panid nad tapjaseen (killer fungus), ning lahti läks hüsteeriline hirmutamine. Kuigi ühtki uuemat haigusjuhtu polnud inimestel täheldatud.
Kuidas on lood Eestis? Põhupallidel ja kuivsilol lõhislehikut veel leitud pole ning ega vist tulegi: meil on talv külm, mitte soojavõitu ja vihmane nagu Inglismaal. Kui seene eosed ongi tuulega metsast heinale või viljakõrtele kandunud, pole see veel piisav seeneniidistiku arenemiseks.
Selle loo Suurbritanniat käsitlev osa on teada saadud amatöör-seeneteadlaste ajakirja Field Mycology jaanuari- ja aprillinumbritest.



Erast Parmasto, seenevana
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet