5/2012



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kuidas minust sai looduseuurija

Nagu papa soovitas, nii ka läks – tütar hakkas
botaanikuks Samblikuteadlane Tiina Randlane kõneles ning Juhani Püttsepp pani jutu kirja.

Olen linnatüdruk. Minu mõlemad vanemad olid arstid, algtõuge lähemaks huviks looduse vastu tuli just nendelt. Mõlemad olid ka ise loodusehuvilised. Ema oli aasta bioloogiat õppinud, siis tuli aga sõda vahele ja pärast õppis ta arstiks.

Mul on ka kolm aastat vanem õde.
Meie lapsepõlves, mina siis veel koolis
ei käinud, kerkis küsimus: kelleks tahan
saada? Oli 1950. aastate lõpp, 1960.
aastate algus – kosmoseajastu. Õhus
lendasid sputnikud ning koerad Laika,
Belka ja Strelka.
„Mina tahan saada astronoomiks,”
teatas õde. Olin talle vist veidi kade.
Ühel õhtul, kui isa tuli meie tuppa head
ööd soovima, küsisin ta käest: „Papa,
Ellen tahab saada astronoomiks, aga
kelleks mina tahan saada?”
Isa vastas: „Taha sina saada
botaanikuks.”
„Kes see on?” küsisin mina. Botaanik
oli mulle võõras sõna. Isa selgitas siis,
et botaanik uurib taimi.
„Hea küll,” ütlesin mina, „ma tahan
saada botaanikuks!”
Ja hakkasingi tegelema botaanikaga.
Koolivihiku vahele seadsin herbaariumit.
Papa näitas, kuidas see käib.
Herbariseerisin puulehti, kuid mitte
paberiribakeste abil, vaid määrisin lehe
tervenisti liimiga kokku ja vajutasin
selle vihikusse.
Juurde kirjutasin puude nimed Et
lehed korralikult kinni jääksid, panin
raskuseks peale pakse
entsüklopeediaköiteid.
Isale meeldis botaniseerida. Kui ta
poleks arstiks õppinud, oleks temast
endast saanud taimeteadlane. Ülikoolis
käis ta professor Teodor Lippmaa taimegeograafia
loengutel, puhtast huvist.
Isa rääkis, et assistendid tõid neil
loengutel kanderaamiga botaanikaaia
kasvuhoonetest taimi, et professor
saaks neid demonstreerida.
Meie kodus leidus palju raamatuid,
sealhulgas loodusteaduslikku kirjandust.
Need asusid toas, mida kutsusime
kabinetiks. Isal oli ka Charles Darwini
„Liikide tekke” esimene saksakeelne
trükk aastast 1862, antikvariaadist
ostetud.
Minule meeldisid illustratsioonid
vanades loodusteaduslikes
raamatutes – retuðeeritud fotod. Kerakujuline hobukastan
Minu mõlemad vanemad olid psühhiaatrid.
Elasime Seevaldi ehk Tallinna
vabariikliku psühhoneuroloogiahaigla
hoovi peal, ametikorteris, ühes neist
vanadest majadest. Samas hoones asus
ka neuroloogiaosakond.
Toad olid hästi kõrgete lagedega
ja kõrgete akendega – aken jagunes
väikesteks ruutudeks, et haiged välja
ei hüppaks. Neid väikseid ruute oli
plikana päris tülikas pesta.
Isa Vsevolod töötas Seevaldi peaarstina,
aga hiljem peaarsti asetäitjana
ravi alal – kuuldavasti oli ametimuutuse
põhjuseks see, et isa ei astunud
parteisse.
Meie mängumaaks oli Seevaldi hoov,
võisime seal vabalt liikuda. Meile oli
selgitatud, kuidas käituda haigetega.
Mida tohib, mida ei tohi teha. Me ei
peljanud. Seevaldi hoonetes elas teisigi
töötajaid, kel oli lapsi.
Seevaldi hooneid ümbritses võõrpuuliikidega
park, kus kasvasid näiteks
ginnala vaher ja hõbepappel.
Isa istutas ühe hobukastani ja seda
pügades saavutas, et hobukastan kasvas
kerakujuliseks põõsaks.
Haigla personali hulgas oli inimesi,
kes pargi ja ka lillepeenarde eest hoolitsesid.
Näiteks õde Känd (vanemad
kutsusid teda nii). Seisin näpp suus
kõrval ja vaatasin, mida õde Känd teeb.
Üht väikest kiviktaimlat hakkasin enda
omaks pidama.
Salmistu härgheinad
Vanemad suunasid mu Tõnismäele
Tallinna noorte naturalistide jaama
(hiljem kutsuti seda paika loodusesõprade
majaks). Tean, et sarnased asutused
töötasid ka Tartus ja Pärnus. Valida
võis paljude ringide seast, mina alustasin
noorte loodusesõprade ringist ning
4. klassis läksin üle botaanikaringi.
Ringi juhendaja oli bioloog Aino Õige,
kes eelnevalt oli töötanud Saaremaal
Viidumäe looduskaitsealal. Ta oli emalik
ja sõbralik naine, tänu kellele sai
see maja minu jaoks teiseks koduks.
Tunnid toimusid küll üks kord nädalas,
kuid käisime sõpradega mõnikord
kohal ka väljaspool ettenähtud aega.
Noorte naturalistide jaam oli hästi
töötav asutus, kus õpilastele anti
teha ka väikesed uurimistööd. Minu
esimeseks tööks oli jutuke ligikaudse
pealkirjaga „Kuidas ma suvel maal
taimi vaatasin”.
Mu tähelepanu köitsid meie suvituskohas
Salmistul (rannaküla Tallinnast
ida poole, Kuusalu ligidal) rohttaimed,
mille õites leidus nii kollast kui ka
sinist.
Hiljem sain ringijuhendaja käest
teada, et selle taime nimi on harilik
härghein ning tema õied on küll
kollased, kuid sinilillat värvi on hoopis
kõrglehed. Seega kirjeldasin ka neid
taimi, mida ma ei tundnud.
Me suved olid säärased, et kui kool
ära lõppes, siis laaditi veoautole potid,
pannid, priimused, isegi mööbel, lisaks
kaks emapoolset vanatädi – Elma ja
Renate – ning meie õega, ja sõit läks kolmeks kuuks Salmistule. Vanatädid
tegid kohusetundlikult kolm korda
päevas süüa, aga meie õega veetsime
söökide-vahelise aja mere ääres või
metsas.
Linda Metsaorg juhtis pikki
ekskursioone
Salmistu-päevadesse tuli nädalane
vahe, kui osalesin naturalistide jaama
looduslaagris. Seal õppisime tundma
linde, lilli ja liblikaid. Paljud neist
liikidest, mida täna tunnen, õppisin
selgeks just nendes laagrites. Eriti põnevad olid ööliblikad ja iseäranis
surud. Kui paksu ja karvase suru lambi
lähedalt valgelt linalt kätte said, võis
õhtut kordaläinuks pidada.
Ringides ja laagrites silmapaistnud
õpilased said osaleda niinimetatud
pikal ekskursioonil.
Pikkade ekskursioonide hingeks oli
jaama direktor Linda Metsaorg, keda
aitas abikaasa Jüri Metsaorg (töötas
jaamas õpetajana).
Nooremad sõitsid Baltimaadesse,
vanemad aga ka palju kaugemale.
Rühm koosnes tosinast õpilasest, osteti
rongipiletid – ning asuti seljakottidega
teele. Tagantjärele mõeldes tundub, et ööbisime seal, kus juhtus. Võib-olla
olid siiski mingid kokkulepped öömaja
asjus mõne looduskaitseala keskuses.
Käisime Lapimaal, Karpaatides,
Krimmis, Kungru koobastes Uraalides
ning Askania Nova looduskaitsealal.
Ilma igasuguse reisikindlustuseta. Alati
korjati taimi ja tehti herbaarium, püüti
putukaid ja vaadeldi binokliga linde.
Praegu, veetes mõned päevad
üliõpilastega välipraktikal turvalises
Eestis, saan aru, millise vastutuse meie
ekskursioonide juhendajad tol korral
endale võtsid. Samblikukatlas podisesid vanaema
lõngad
Osalesin bioloogiaolümpiaadi vabariiklikel
voorudel. Seal tuli teha mingi
uurimistöö, mille põhjal valiti õpilased
lõppvooru. Tõnismäe loodussõprade
majas juhendas mind uurimistöö
juures Tiiu Hansen. Ta oli toona just
ülikoolist tulnud, noor, energiline,
särav.
Osalesin fenoloogilistel vaatlustel.
Loodusesõprade maja saatis üle Eesti
koolidele laiali küsimustikud: millal
lähevad puud lehte, millal hakkavad
õitsema. Mina sorteerisin vastuseid ja
panin tulemusi kokku. Järgmisel aastal
tegin ise sääraseid vaatlusi Hirvepargis,
kus kasvas palju võõrpuuliike.
Käisin 11. klassis, kui tegime uurimistöö
sõbranna Anu Koemetsaga kahe
peale, teemaks villase lõnga värvimine
samblike abil.
Tiiu Hansen oli tutvunud rahvapäraste
värvimisretseptidega ja õpetas
meile mõned liigid selgeks, millega
proovida. Kokku tegime katseid kümne
samblikuga – seinakorba (Xanthoria
parientina), islandi käokõrva (Cetraria
islandica), hariliku hallsambliku
(Hypogymnia physodes), habesambliku
(Usnea), oksasambliku (Ramalina),
kahte liiki lapiksambliku (Parmelia
saxatilis ja P. sulcata) ning kolme liiki
põdrasamblikuga (Cladina arbuscula, C.
mitis ja C. rangiferina).
Vanaema käest sain lõnga. Värvisimegi
siis, lisasime peitsaineid. Pliidi
alt võtsime tuhka, isa tõi haiglast
maarjajääd, leidus ka äädikat. Katel
lõngadega podises vaheldumisi minu
kodus ja Anu kodus. Hiljem kirjutasin
selle uurimistöö põhjal artikli Eesti
Loodusele samblikega värvimisest
(„Värvirikkus loodusest”, Eesti Loodus
1975: 7: 427–429; 8: 478–480), samas
ilmusid ka värvitahvlid lõnganäidistega.
Saime selle tööga naturalistide
jaamas kuulsaks.
Aastal 2003, enam kui 30 aastat
hiljem, juhendasin bakalaureusetööd,
kus üliõpilane Svetlana Vesselova
tegi sarnaseid katseid ja määras lisaks
õhukese kihis kromatograafia abil
neid samblikes sisalduvaid aineid,
mis põhjustavad villa värvumist. Ka
see töö äratas laiemat huvi, mis ei ole
bakalaureusetöö puhul päris tavaline –
mõnedki inimesed on soovinud seda
tööd laenutada ja lugeda.
Samblikuaineid on teada üle 700 ja
neid leidub paljudes samblikes, kuid
värvimiseks võiks kasutada üksnes
teatud ainetega liike, mis ei ole haruldased
ning millel on kergesti kogutav
suur tallus.
Reisija Vääna rongis
Kui asusin õppima Tartu ülikooli, tahtsin
jätkuvalt saada botaanikuks. Olin
usin üliõpilane, käisin kõikides loengutes
ja tegin kõik eksamid viitele. Peagi
tahtsin midagi rohkemat, kui lihtsalt
loengutel käia ja hakkasin mõtlema, millega edaspidi tegelda.
Samblikega tutvustas mind lähemalt
Taimi Piin esimese kursuse lõpus,
praktikumil. Sain kohe aru, et samblikud
ei ole tavalised taimed (tol ajal
käsitleti samblikke botaanika kursusel,
praegu teame muidugi, et samblikud
kuuluvad seeneriiki). See oli organismirühm,
mida siis tundis väga vähe
inimesi. See mind võluski. Võtsin ühendust professor Hans Trassiga ja
sattusin nõndanimetatud Vääna rongi,
nii on aastakümneid kutsutud samblikeuurijate
laborit, mis asub ülikooli
botaanikaaias.
Porosamblikud (Cladonia), mida uuris
professor, asusid kappides kateedrijuhataja
kabinetis, kõik teised herbaariumisse
kogutud samblikud olid tühjaks
tehtud pesupulbrikastides.
Kastid olid üksteise peale laotud,
kastivirnad katsid Vääna rongi seinu.
Esimese tööna hakkasin põdra- ja
porosamblikke tundma õppima, sest
nende kohta oli olemas eestikeelne
määraja. Nüüd võin rahuliku südamega
öelda, et meil on olemas eestikeelsed
raamatud kõigi Eesti samblike kohta.
Minu isa oli rahul, et minust sai loodusteadlane,
kuigi uurisin samblikke ja
mitte taimi.

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?