5/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Thoreau päevik 9. osas

1855
20. porikuul

Olen nüüdseks kokku kogunud ja halgudeks raiunud üsna suure hunniku ajupuitu – latte ja põikpuid, puutüvesid ja kände – kokku ehk koguni pool või kolmveerand tervet puud. Seda paadiga kokku koguda ja seljas jõe äärest koju tassida ning isegi lõhkuda on palju toredam, kui mõne talunikuga koormatäie puude asjus kokku leppida ning siis hoopis lõhkuda neid. Igal puul, millega kokku puutun, on oma ajalugu, mida halu kallal töötades loen. Ning kui puit talveõhtul ahjus pragiseb, meenuvad mulle seiklused, mida seda hankides kogesin. See on kõige huvitavam osa puu ajaloost. Võib-olla on ta olnud osa tarast või sillast, ehk juuriti ta välja raiesmikult ning sel on tule jäljed. Kui ma puutüki halgudeks raiun, uurin, mida vesi sellele teinud on, ning kui tegemist on kännuga, vaatan kummaliselt looklevat puusüüd, mis kännu nii paljudeks harudeks jagab. Ma mõtlen, kuidas loomulikku mustrit ära kasutada, et kändu kõige lihtsamal viisil tükkideks raiuda. Olen avastanud, et kuiv tammekänd lõheneb üsna kergesti piki diameetrit, kuid mitte sellega täisnurga all ega mööda aastaringe. Sain paadile mõned head kaared. Seega saan poolt oma puude väärtusest nautida juba enne, kui need riita laon; teine pool on aga võrdne sama suure koguse ostetud puidu koguväärtusega.
Mõned mu tuttavad juurdlevad selle üle, miks ma nii palju vaeva näen ja osa oma puudest suisa viis kilomeetrit mööda vett vean, ning nad on ka mitmesuguseid põhjendusi välja pakkunud. Katsun neid meeleheitlikult ennast mõistma panna ning ütlen, et tegemist on sügavamõttelise saladusega – ja tuleb välja, et just seda see ongi – kuid olen siiski vihjamisi mõista andnud, et üks põhjustest on soov oma puud ise hankida. Nii pakub mulle samavõrra rahuldust nii söömine kui teadmine, et mu enda söök mind toidab. Tunnen ennast hästi nii õhtusöögi ajal kui ka pärast seda. Maailm ei saa kunagi teada, miks sulle ei meeldi, et su voodi sinu eest üles tehakse – miks oled ometi nii põikpäine. Joon suurema mõnuga vett, mida ammutan selgest allikast, kui seda, mida rüüpan härrasmehe laua ääres uhkest karikast. Kõige rohkem meeldib mulle leib, mille olen ise küpsetanud; rõivas, mille olen valmistanud; peavari, mille olen ehitanud; küte, mille olen ise kokku kogunud. Minu jaoks räägib inimese kasuks alati teadmine, et ta on kunagi olnud vaene ja et ta sündis siia ilma tavapärasel viisil ehk mõistab selle maailma keelt. Teatud filosoofide puhul on mul vaja kinnitust, et nad on ühel hetkel olnud paljajalu ning nende jalad on valutanud; et nad on söönud leivakoorukesi, sest neil ei olnud midagi paremat, ning teavad, kui magusad need olla võivad.

23. porikuul
Kastaniviljade aeg on käes. Vastu puud visatud kivi raputab viljad alla, nii et need vihmana sulle pähe ja õlgadele langevad. Et ma kivi üldse kasutasin, ei suuda ma aga õigustada. Kohelda nii julmalt puud, mis meid toidab, ei ole süütu, ei ole õiglane. Kui mõtlen sellele, et ma puu eluiga niiviisi lühendan ja ei saa seetõttu ta vilju kuigi kaua nautida, ei häiri see mind otseselt, süütuma meetodi valin ma puhtalt inimlikel kaalutlustel. Tunnen puule kaasa, ometi heitsin selle tüve vastu piraka kivi, nagu varas – ma ei ole mõrva sooritamiseks liiga hea. Usun, et ei tee seda enam kunagi. Peaksime annid vastu võtma mitte ainult õrnuse, vaid ka teatud alandliku tänulikkusega. Puid, mille vilju me kätte saada soovime, ei tohiks liiga jõhkralt isegi raputada. Ajad ei ole praegu nii rasked, et mõningase kiirustamise ja vägivalla andestada võiksime. Meid toitva või meile varju pakkuva puu asjatu vigastamine ei ole üksnes jõhker – see on suisa kriminaalne. Võib-olla on vanad puud meie vanemad ja meie vanemate vanemad. Kui soovid tundma õppida Looduse saladusi, pead olema inimlikum kui teised. Mõte, et röövin puud vigastades iseennast, ei tulnud mulle siis pähe, kuid mu teguviis mõjus mulle nii, nagu oleksin visanud kiviga olendit, kes on võimeline valu tundma – isegi kui mitte nii teravalt nagu tunnen seda mina, on siiski tegemist minu kauge sugulasega. Vaadake meest, kes raiub puu maha, et selle viljad kätte saada! Mille poolest see eetiline on?

5. kooljakuul
Vihkan tänapäevaseid eluviise ja elatise teenimise mooduseid. Talu- ja poepidamine, üleüldse igasugused ametid ja elukutsed on mulle vastikud. Peaksin nautima seda, et teenin elatist lihtsal ja primitiivsel moel. Elu, mille ühiskond mulle välja pakub, on nii kunstlik ja keeruline – see on upitatud arvukatele nõrkadele alustaladele ning kukub varem või hiljem kindla peale kokku – et ükski inimene ei saa seda ometi innustunult elada ning seda võivad kiita vaid igavad vanainimesed. Parimal juhul arvavad mõned, et on kohustatud säärast elu elama. Mina usun piiritusse rõõmu ja rahuldusse, mida pakub see, kui aitan iseennast ja teisi nii palju kui suudan. Kuid mis kasu on sellest, et püüad elada lihtsat elu, kasvatad oma söögipoolise, valmistad oma riided, ehitad oma ulualuse, põletad ahjus seda, mille ise maha raiud või välja kaevad, kui need, kellega sa seotud oled, ihaldavad hullumeelselt ja hangivadki tuhandeid teisi asju, mida sina ega nemadki kasvatada ei suuda ja mille eest keegi teine ehk ei olekski nõus maksma?





Tõlkinud Triin Jürimaa
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet