5/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodusesõbrake
Vunts ja vurr

Mul on üks tuttav koer. Väike ja naksis karvane taks, kelle pikal koonul ilutsevad kenad vurrud. Läikivad pikad karvad seisavad kindlalt ja ulatuvad ülemise moka pealt külgedele kaugele välja. Igal õhtul lähen ma temaga jalutama. Kõik postid, suured kivid, puud ja mõned ausambadki saavad siis üle nuusutatud. Selleks kasutab ta nina. Käsklused jõuavad taksi pähe läbi kõrvade. Need töötavad ka korralikult, kuigi vahetevahel läheb taksikoer ikkagi sinna, kuhu tema tahab, ja mina sörgin üksnes sabas. Silmad märkavad tal teisi koeri. Needki on korras. Ja jäävadki koerale vurrud, mille sihipärasest kasutamisest ei ole mina veel kasu näinud. Milleks taksile vurrud? Tõepoolest, milleks?

Tehisvurrud
Et asjast aru saada, otsustasin katsetada vurrudega. Minul on väikesed vurrud, sellised ühe sentimeetri pikkused. Pikemate vurrude saamine nõuab suures koguses aega ja püsivust, seega tuli ehitada endale tehisvurrud! Millest küll saaks head vurrud? Need peavad olema painduvad, samas jäigad ja pikalt näost eemale ulatuma. Veel peavad need andma edasi informatsiooni, seega kinnituma näole tugevalt. Ja mis kõige tähtsam, vurrud peavad olema ilusad, et kõik võiksid mind kiita uue leiutise eest. Ühesõnaga, valisin materjaliks 0,3 mm läbimõõduga tamiili ja kinnitamiseks paberteibi. Vurrud lõikasin umbes 10–15 cm pikkused, paberteibi tükid sobisid ka hästi ja katsetamine algas. Kõigepealt panin silmad kinni ja proovisin, kas tunnen uksepiida ära, enne kui selle vastu põrkan. Ei tundnud, hoopis sain väikese muhu. Siis proovisin, kas tunnen õhu liikumist aknaavas. Ei midagi, ja kõik tundmised jäid ikkagi väga nõrgaks ehk siis allapoole kasulikkuse piiri. Ühel hetkel tuli mulle pähe geniaalne mõte: mis oleks, kui tamiilivurru ots toetuks kõrva või nina karvakesele? Heureka! Väike ümbertõstmine ja minu tundlikkus kasvas tohutult. Iga liigutus tõi ülivõimsalt tulvavaid uudiseid välisest keskkonnast! Tuuleke puhus nõrgalt ja ninas hakkas kõdistama nii, et aevastus tuli peale. Pea liigutamine kasvõi väikese kraadi võrra tõi pidurdamatult voolavad kõdipisarad silma, rääkimata sellest, et kõige väiksemgi tamiilivurru puudutus kõrvas muutis mind lõpuks hingetult naervaks olendiks. Teiste sõnadega, emotsioonid olid kõrged ja külmavärin liigub siiani mööda selgroogu, kui selle peale mõtlen.

Mäng meelte tundlikkusega
Mida sellest kõigest järeldada? Tundlikud on inimesel ainult mõned kohad. Meie nägu saab pidevalt tuulelt pai ja külmalt näpistada, suu vaterdab vahetpidamata, näolihased liigutavad end vastavalt emotsioonidele ehk siis nutame või naerame. Näonahk on väikese vastuvõtlikkuse ehk tundlikkusega. Aga sellevõrra rohkem on nägu ja kõik, mis seal näha, meie elus oluline justnimelt emotsioonide väljendamisel ja teistega suhtlemisel. Kuid selles, et vurrud tooksid koerale või kassile ainult vurrudele omast puuteinformatsiooni, peaks muud meeleorganid „välja lülitama”. Maa all elaval mutil on terav haistmine, nägemine ei ole nii tähtis, sest mida seal pimedas metrookäigus muud vaadata on kui mulda. Aga meil, inimestel, tasub teinekord katsetada, kuidas meeleorganitele midagi huvitavat pakkuda, sest oleme ju suure õppimisvõimega ja loovalt leidlikud kõige uue jaoks.

Head nina ja kõrvade kõditamist!



Aare Baumer
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet