6/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Tudukana, kus sa oled?

Mida me teame nurmkanadest Eestis? Kui sellele küsimusele vastamiseks tõsiselt järele mõelda, siis – uskumatult vähe. Kui mujal Euroopas on nurmkanade arvukuse langedes löödud juba aastakümneid häirekella ja paljudes riikides tehtud üksjagu kasulikku teavet andnud uuringuid, siis Eestis on suhtutud nurmkana saatusesse kui mitte külmalt, siis ikkagi üsna ükskõikselt. Ülim aeg on teha vigade parandus ja nurmkana valimine 2013. aasta linnuks annab selleks suurepärase võimaluse.

Viimase kolmekümne aastaga on nurmkana arvukus langenud Euroopas koguni 82%. Põhjuseks peetakse umbrohutõrjemürkide kasutamist põldudel, sest tõrjetööde käigus hukkub massiliselt putukaid, mis aga tähendab, et enamik nurmkanatibudest sureb esimese kahe elunädala jooksul lihtsalt nälga. Miks teda mõjutab nii võimsalt põllumajandamine? Sest nurmkana on inimkaasleja.

Ajalooliselt on nurmkana olnud stepija
metsastepi asukas, inimkaasleja ja
talumaastiku, ehk tänapäevasemalt
kultuurmaastiku kanaline, kes on
laiendanud oma levilat just sedavõrd,
kuivõrd on laienenud ka põlluharimine.
Eks kiskjaid ja pesaröövleidki
on liikunud inimasustuse läheduses
vähem kui pärislooduses – meie juures
on linnul olnud ohutum. Nüüd see nii
enam pole.
Talvel nähtavad
Nurmkanade tüüpiline elupaik on
põllud ja niidud, ta eelistab põõsastike
ja metsaservade lähedust. Paksu lumikatte
korral tulevad linnud aga asulate
ja teede lähedusse ning lasevad ennast üsna rahulikult vaadelda. Talvine aeg,
eriti paksema lumikattega perioodid
muudavad salkadesse kogunenud
nurmkanad või nende pesakonnad
hästi jälgitavaks: linnud satuvad
toiduotsinguil sageli majade lähedusse
ja igal loodusehuvilisel on võimalus
neid näha. Vaja on üksnes sammud
seada umbrohustunud tühermaale,
viljahoidlate ümbrusesse või vaikselt
liikudes piiluda läbi kuusehekkide
lähikonda. Iseenesestki mõista ei saa
igakordne retk lõppeda kohtumisega
aasta linnuga nende vähese arvukuse
tõttu. Kuid proovida tasub, sest elamus
kohtumisel nurmkanapesakonnaga on
kodust väljatulemist väärt!
Tuletame ka meelde, et tudukana
elupaigaks võivad olla ka jõeäärsed
võsastikud, luhad, metsalagendikud,
vähem aiad ja pargid. Muuseas, nurmkana
ei ole leitud Vormsi saarelt ja ka
Hiiumaalt on tulnud üksnes mõni üksik
kohtamisteade. Lind, keda on talvel toidetud
Läbi kogu inimkonna ajaloo, aga ka
üsna hiljaaegu on nurmkana oma
maitsva liha tõttu olnud ihaldusväärne
jahilind. Kuid teda on seetõttu ka
väärselt koheldud: mõnikümmend
aastat tagasi välja antud jahinduslik
kirjandus jagab hulgaliselt nõuandeid
nurmkanade eest hoolitsemiseks neile
raskel ajal, talvel. Spetsiaalselt nurmkanade
jaoks ehitatud varjualuste alla
puistati heinaseemneid, viljajäätmeid,
peenikest kruusa. Kõiges selles avaldus
harmoonia, inimesepoolne austus aastatuhandeid
tema vahetus naabruses
elanud linnu suhtes, kes ulukina sageli
tema toidulauda rikastas. Avaldus
mõistmine, et saakobjekti austamata
võib seesama objekt ühel ilusal päeval
saladuslikult igaviku radadele lihtsalt
haihtuda … Kahjuks on tänapäeval
nurmkanade eest hoolitsemine mitte
reegel, vaid terav erand. Karmid
talved, vähene, enamjaolt siiski suisa
olematu lisatoitmine ning pisikiskjate
ja sulisröövlite arvukuse märgatav tõus
ning muutused meie põllumajanduses
on tinginud piirkonniti selle inimkaasleja
linnu arvukuse suisa drastilise
vähenemise. Arvude keelde tõlgituna
tähendab see, et võrreldes möödunud
sajandi keskpaigaga on nurmkana
arvukus Eestis (ja Euroopa Liidus tervikuna)
kahanenud enam kui 5 korda
ning praegu elab neid meie põldudel ja
heinamaadel üksnes 4000–8000 paari.
Mida nurmkana sööb?
Nurmkana põhitoiduse moodustavad
umbrohuseemned, rohttaimede
rohelised osad, marjad ja mahapudenenud
viljaterad, aga ka lülijalgsed ja
teod, kusjuures tibud söövad esimesel
kahel elunädalal üksnes loomset toitu,
peamiselt putukaid.
Nurmkana toitub ainult maapinnal,
kus ta liigub kõndides või joostes,
tõustes lendu vaid ähvardava ohu ees või vajadusest liikuda. Liikudes on ta
peamiselt toiduotsinguil. Kõndimisel
on nurmkana kael ette sirutatud ja selg
küüru tõmmatud, joostes võtab aga
püstise hoiaku, sirutades kaela ülespoole
ja hoides pead kõrgel. Lendab
madalalt, kiirelt ja jõuliselt, reeglina
mitte rohkem kui 2 kilomeetrit, vaheldumisi
tiibadega veheldes ja liueldes,
lastes häirimise korral lendu tõustes
kuuldavale heli „pri-pri-pri”. Nurmkana
on Eestis paigalind, sooritades
vajadusel mõnikord kuni 20 kilomeetri
pikkuseid retki.
Talvised vaenlased
Talvel ohustavad tudukana paks
lumikate, nagu eelpool mainitud,
aga ka röövlinnud nagu raudkull ja
kanakull ning samuti rebane. Oluline
on ehk teada sedagi, et mida väiksem
on nurmkana salk talvel, seda suurem
on nende valvsus kiskjate, näiteks
raudkullide suhtes. See on seotud
grupiviisilise valveloleku tasemega,
sest mida rohkem isendeid on salgas,
seda väiksem on tõenäosus röövluse
ohvriks langeda. Piltlikult on üksikindiviidil
sajaisendilises salgas tõenäosus
kiskja saagiks langeda 1%, seevastu kui
salgas on üksnes 3 isendit, siis on kiskja
saagiks langemise oht juba 33 korda
suurem. Teine põhjus: mida suurem
on nurmkanade salk, seda kaugemalt
märkavad nad ründavat kiskjat ja
põgenevad.
Mida uurime 2013. aastal
Nurmkana eluolu Eestis vajab ülevaatlikku
uurimistööd ja vastuseid ootavad
peaaegu kõik küsimused. Plaanis on
paigaldada pesakaamerad, et selgitada,
kes, millal ja missuguses biotoobis
rüüstab nurmkanade pesi. Esimesi
kokkuvõtteid saame teha juba pärast
pesitsusaega ning nii nagu tänavusel
aasta linnul tüllil, on nurmkanalgi
kindlasti varuks mitmeid üllatusi. Üldsuselt
oodatakse aga abi valikankeedi
täitmisel – kui olete oma teel nurmkana
kohanud.
Nii nagu kodukaku aastal, saab
looduskaamera vahendusel jälgida
ka 2013. aasta lindu, sedapuhku siis
püüpesakonna toimetamisi talvises
toitmiskohas. Jälgige ornitoloogiaühingu
kodulehte!

Nimevahetus:püüst kanaks.
Arvatavasti ei tea üsna paljud
teie lähikonnast, mis või kes
on nurmkana? Aga põldpüüst
on kuulnud kõik! Jah, harjumused
meis endis ja traditsioonid meie
ümber elavad kaua. Seda, miks kunagi
nimevahetuse tuhinas põldpüüst
nurmkana tehti, on teadlased hästi
põhjendanud, kuid „isane põldpüü”
kõlab siiski palju korrektsemalt kui
humoorikas „nurmkanakukk”. Aga
see selleks – heal lapsel peabki mitu
nime olema. Olgu ta siis lihtsalt püü,
oraspill, kaerapüü, tudukana, kägarpüü,
karapatka või adrikas – tegemist
on ikkagi meile tuttava nurmkanaga,
kelle Eesti Ornitoloogiaühing valis
2013. aasta linnuks.

Nurmkana on valdavalt
monogaamne, kuigi mitte
väga paaritruu liik, kellel
võib esineda ka polügaamiat – mitmenaisepidamist.
Paarid moodustuvad
urbekuu (märtsi) teisel
poolel ja munemist alustatakse
mahlakuu (aprilli) lõpul või lehekuu
(mai) algul. Kurnas on 15–17,
erandjuhtudel 4–24 ühevärvilist
hallikas-, rohekas- või pruunikaskollast
muna. Pesa, mis on suhteliselt
sügavalt maasse kraabitud ja
kuiva rohuga vooderdatud, asub
tavaliselt kas teraviljapõllul või
tihedas rohus mõne varjava puu
või põõsa läheduses. Erinevalt
paljudest teistest linnuliikidest
ei kaitsta liigikaaslaste eest oma
pesitsusterritooriumi, kus toimub
paaritumine, pesitsemine ja tihti
ka toitumine.
Haub peamiselt emaslind. Haudevältus
on 23–25 päeva ja pärast
poegade koorumist kaotab pesitsusterritoorium
kui niisugune oma
esialgse tähtsuse. Kui esimene
kurn hävib, munetakse tavaliselt
järelkurn, kuid see on tunduvalt
väiksem. Poegade eest, kes on
pesahülgajad ja lennuvõimestuvad
juba kahenädalaselt, hoolitsevad
mõlemad vanemad.
Huvitav bioloogia



Jaanus Aua
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet