6/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Thoreau päevik 10. osa

1856
17. jõulukuul

Üks talumees küsis mult kord, milleks madal tamm (Quercus ilicifolia – toim) loodud on, kuna ei osanud neile mingit otstarvet leida. Võin talle ütelda, et need puud teevad mulle head. Nad on minu koguduse vaimulikud ja on püsivalt sellesse ametisse määratud. Minu teada ei ole nad ühelegi inimesele kunagi halba teinud.

Suvine lehestik on nüüd pruuniks värvitud. Jalutage läbi madalate tammede. Igasugune kasv on peatunud; silma ei hakka killukestki rohelust – välja arvatud see, mida võite ehk märgata tammede tüvesid katval koorel. Kõik rohelised lehed, nüüd üsna kuivad ja mahlatud, on pruuniks tõmbunud. Pisikesed pungad on ahaste kokkukuivanud leherootsude kaenlas unne suikunud. Kes pani tähele, millal need rohelisest pruuniks muutusid? Mina muundumist ei mäleta, see toimus nii aeglaselt. Nendes lehtedes on aga ikka veel natuke elu. Närbunud olekus on nad tohutult ilusad. Suutes veel oksast kinni hoida, sarnaneb nende vastupidavus suisa pühakute omaga. Lehtede värvus on sama elujõuline ja kuju täiuslik nagu alati. Nüüd, mil inimhulgad on lahkunud ja suvine sagin möödunud, on mul aega lehti imetleda. Nende vormid ei tüüta mind kunagi. Vaadake väheseid laiu lainjaid täkkeid lehe külgedel.
Millal see muster välja lõigati? Kuivõrd vaba käega need kaared vermitud on! Kui vähe, kuid samas täpselt parasjagu lehtede erinevuse loomiseks! Vaadake peeneid ogasid, millega iga teravaotsaline lehehõlm on relvastatud – need on sama täiuslikud kui siis, mil nende ümber sumises veel metsmesilane ja all siblis ringi täpik-maasidrik. Millised meeldivad ja harmoonilised värvid nii sees kui ka väljas, üleval ja all. Sile, õrnalt pruuniks päevitunud pealispind, tammetõru värvi. Hele (mõnel juhul isegi hõbedane või tuhakarva) sooniline alumine pool. Kui poeetiliselt, suisa pühakute või süütute heategijate kombel lehed hinge heidavad! Kui spirituaalne see on! Kuigi elumahladest ei ole midagi alles jäänud, ei ole lehed ometi surnud. Ussid ja putukad puutuvad neid harva, need on kaunid nagu alati. Mõned neist on sellised: Millal anti käsk, et see leht peab sügisel pruuniks tõmbuma

24. jõulukuul
Ma ei tarvita nuusktubakat. Oma talvistel jalutuskäikudel kummardun ja muljun pöidla ja nimetissõrme vahel puruks parkheinalehti, mis lume alt välja ulatuvad; tõmban need ära ja nuusutan neid. Sellest lähemale ei jõua ma Vürtsisaartele1 kunagi. See on minu nuusksool, mu võideõli.

29. jõulukuul
Peame iga päev õue minema ja Loodusega taas ühise keele leidma. Isegi igal talvepäeval peame endale kasvatama juured või vähemalt tillukesed narmasjuured välja ajama. Ma tunnen, et kui suu tuulele avan, imen endasse tervist. Koju jäämine sigitab alati mingit hullumeelsust. Selles mõttes on iga maja haigla. Ööst ja hommikupoolikust pikemat vangistust ma selles palatis taluda ei suuda. Ma tean, et osa kaotatud tervest mõistusest taastub peaaegu samal hetkel, mil kodust välja astun.

1857
7. südakuul

Mitte miski ei ole nii kosutav, nii poeetiline kui jalutuskäik metsades ja väljadel – isegi nüüd, kui ma ei kohta kedagi, kes mind lõbustada võiks. Mitte miski muu ei inspireeri mind niimoodi ega ärgita selliseid rahulikke ja kasulikke mõtteid. Kõik, mida näen, on meeliülendav. Linnatänaval ja teiste inimeste seltskonnas olen peaaegu alati väärtusetu ja hajevil, minu elu on kohutavalt lihtsakoeline. Ükski kogus kulda ega lugupidamist ei suudaks seda vähimalgi määral heastada – õhtusöök kuberneri või kongresmeniga!! Kuid kui viibin üksi kaugetes metsades või väljadel, valskuseta noorendikes või karjamaadel, kus lippavad ringi jänesed – isegi sellisel kõledal ja paljude inimeste jaoks trööstitulgi päeval, mis külamehe kõrtsile mõtlema paneks –, ärkab mu tõeline mina. Adun jälle, et pärinen suursugusest suguvõsast ning et külm ja üksindus on mu sõbrad. Küllap on see nauding minu puhul sama, mida teised tunnevad kirikus käies ja palvetades. Saabun oma üksildasele metsateele nii nagu koduigatsust tundvad inimesed lähevad koju. Vabanen kõigest üleliigsest ja näen asju sellisena, nagu need on: suursuguse ja ilusana. Olen paljudele inimestele öelnud, et veedan iga päev poole valgest ajast kõndides, kuid mulle tundub, et nad ei usu mind. Tahan Concordi, Massachusettsi ja Ameerika oma peast välja tõrjuda ning olla osa igast päevast täie mõistuse juures. Kui paganaid külastavad misjonärid, saatke nad ka minu juurde. Tahan midagi õppida. Tahan paremaks saada ning unustada suureks osaks igast päevast kõik väiklased, kitsarinnalised ja tühised inimesed (ning tavaliselt tähendab see, et pean nii kauaks loobuma kõigist isiklikest suhetest ja need unustama); selleks tulengi nendesse üksildastesse paikadesse, kus elusolemise küsimus muutub hoopis lihtsamaks. Eemaldun linnast miili või paar ja lähen looduse vaikusesse ja eraldatusesse, kus mind ümbritsevad kivid, puud, umbrohi ja lumi. Võib-olla astun mõnele metsalagendikule, kus vaid loetud rohukõrred ja kuivad lehed lume alt välja paistavad, ja tundub, nagu oleksin jõudnud avatud akna juurde. Saan iseendast välja vaadata ja ümbrust uurida. Meie katuseaknad asuvad siiani inimeste tavapärastest kogunemispaikadest eemal. Tavalised aknad ei rahulda mind. Vajan tõelist katuseakent. Ja minu tõeline katuseaken asub külast väljaspool. Teiste inimestega kokkusaamine ei avarda, kosuta ega valgusta mind niimoodi. Suure tõenäosusega ei osutu seltskondlik suhtlus, linna- ja maameeste nõupidamised ega talunike kokkutulekud minu jaoks katuseakendeks. Seal ei tunne ma alati vaimustust. Mul on igav. Inimesed, kellega kohtun, ei ole enamasti nii õpetlikud kui vaikus, mille nad katkestavad. See looduse liikumatus, üksindus ja metsikus mõjub mu mõistusele otsekui vesikanep. Just seda ma välja otsima lähengi. Tunnen, nagu oleksin nendes paikades alati kokku saanud mingi võimsa, rahuliku, surematu ja lõputult julgustava kaaslasega – olgugi, et ta on nähtamatu – ning koos temaga ringi kõndinud. Minu närvid rahunevad lõpuks; mu meeled ja mõistus käituvad nii, nagu peavad. Tean, et suuremal osal mu naabritest oleks väga raske siin tunnikestki vastu pidada, eriti sellisel kõledal päeval. Ometi saan mina selle eest magusa ja sõnulseletamatult toreda tasu. See on kõige meeldivam asi, mida ma teen. Tõepoolest – minu müntidega nende maailmas maksta ei saa.

Tõlgitud teosest „I to Myself” , Henry D. Thoreau, Yale University Press, 2007



Tõlkinud Triin Jürimaa
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet