6/2012



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
Karjala ootab külla

Nõukogude okupatsiooni ajal oli Karjala eestlastele populaarne rännusiht ja sinna oli lihtne minna: seljakott selga, bussi või rongiga Leningradi ja sealt järgmise rongiga edasi. Sõit ei maksnud ka suurt midagi. Praegu eestlased Karjalas eriti ei seikle, sinna pääseda on ka veidi tülikam. Kuid just nüüd peaks sinna minema, sest käes võib olla viimane aeg näha elavaid karjala külasid.

Kui ma noor olin, kuulus Kalevala rahvusrajooni 56 täies elujõus küla, kus elanikkonna enamuse moodustasid karjalased,” räägib kaunis soome keeles Helmi Koršunova teelaua taga oma kodumajas Jyskyjärvi külas kärestikulise Tširkkakemi jõe kaldal. „Praegu võib neid külasid kahe käe sõrmedel kokku lugeda.”

Tõepoolest – enamik külasid Karjala kaardil kannavad lisamärget „nežil” – mahajäetud. Üksikuid metsatalusid siinkandis ei tunta, sest Soome piiri läheduse tõttu sunniti asukaid juba enne Teist maailmasõda küladesse koonduma. Hruštšovi ajal kuulutati paljud väiksemad külad perspektiivituks, need likvideeriti ja elanikud asustati väevõimuga suurematesse keskustesse. Ajastule iseloomulikult toodi põhjenduseks, et suuremates asulates saab luua inimestele kaasaegsemad ja mugavamad elamistingimused. Jyskyjärvi ongi suur küla, kus elab 1300 inimest. Eriliseks teeb paiga aga asjaolu, et kaks kolmandikku selle elanikest nimetab end ikka karjalasteks. Jyskyjärvi koolis õpetatakse karjala keelt kohustusliku ja soome keelt fakultatiivse ainena. Helmi, kes enne pensionile jäämist pidas pikalt geograafiaõpetaja ametit, arvab, et asjalood võiksid vastupidi olla. „Karjala keelega pole tänapäeval midagi peale hakata, küll on aga kasu soome keele oskusest,” leiab ta.
Jyskyjärvis pole hotelli, kohalikud memmed pakuvad kodumajutust ning on kambapeale suutelised ulualust pakkuma tunduvalt suuremale arvule turistidele, kui külas enamasti käib. Igatahes meie suur bussitäis rahvast leidis vaevata ulualuse.

Kalevala vestab lugusid
Karjalast Geograafiliselt nimetatakse Valge mere Karjalaks ehk soomepäraselt Viena Karjalaks Venemaale kuuluvat ala, mis jääb Valge mere rannikust läände. Viena külad on Soome kultuuriloo seisukohalt olulised, sest just sealt koguti 19. sajandil suurem osa runodest, mille põhjal Elias Lönnrot pani kokku rahvuseepose „Kalevala”.
Runokülad on üks meie reisisihte, sõit viib meid läbi mitme tänapäevani säilinud paiga. Piirkonna keskus on Uhtua, mis 1963. aastal nimetati ametlikult ümber Kalevalaks. Soomeugrilastele on selline paikade ümbernimetamine, olgu siis õilsalgi eesmärgil, võõras ning paljud nimetavad asulat endiselt algse nimega, tehkem seda meiegi. Üheks Uhtua vaatamisväärsuseks peetakse kuivanud Lönnroti mändi, mille all olla lauluisa runosid kirja pannud. See legend ei vasta siiski tõele, sest kohalik giid näitab fotot, kus veel kuuskümmend aastat tagasi seisab samas paigas Stalini ausammas.

Kuni su küla veel elab ...
Vuokkiniemi külas hakkavad esimesena silma soomlaste ehitatud lasteaed ja koolimaja. Olgugi uued, on hooned ehitatud traditsiooniliselt ümarpalkidest, mitte betoonist ja kipsist. Ent küla vahel jalutades kohtab Soome numbrimärkidega autosid, mitu majapidamist kannab soomekeelseid nimesid „Kuitinpirtti”, „Kuitin torppa”, „Kova pirtti”. Viimane neist on räämas ja hüljatud. Peatänava ääres seisab runolaulja Miihkali Perttuneni mälestuseks püstitatud skulptuur, selle ümber lustivad hoopis vene keelt kõnelevad tüdrukutirtsud. Siiski 85 protsenti külaelanikest peab end karjalasteks.
Mida lähemale Soomele, seda tugevamini on tuntavad ka Soome mõjud. Soome raha toel üritatakse elu sisse puhuda ka mõnele vahepeal hüljatud külale. Haikola on üks nendest, mis möödunud sajandi 60. aastatel inimestest tühjendati. Vaatamata sellele on küla kui tervik suures osas säilinud – algsest üheteistkümnest majapidamisest on alles seitse. Peamiselt on need kasutuses suvekoduna, kuid paaris elatakse ka alaliselt. Juminkeko fondi toel rajatakse külla etnokultuurikeskust ja korra aastas toimub „Sommelo” festivali raames folkmuusikapäev.

Maailma kultuuripärand – Paanajärvi
Kõige idapoolsem runoküla on Paanajärvi, mis paikneb saarel keset Kemi jõge. Sinna pääsemiseks tuleb jõeharu ületada kaldalt trossidega üleveetaval parvel. Küla on mitmel korral kuulunud maailma kultuuripärandi saja ohustatuma objekti nimekirja. Ohu põhjuseks on piirkonna metallitööstuse järjest suurenev energiavajadus. Kahjuks ei ole seniajani vett peale tõmmatud plaanidele rajada veel üks hüdroelektrijaam Kemi jõele; selle ehitamine tähendaks aga sõna otseses mõttes vee peale tõmbamist Paanajärvi külale. Vana Paanajärvi on üks ehedamalt säilinud suuri Karjala külasid. Sinna ei ole okupandid ehitanud midagi säärast, mis rikuks vana kultuurmaastikku. Praegu näeb mitmel pool hoopis märke vilkast restaureerimistööst, mille peamine eesmärk on päästa küla vee alla jäämisest.

Lähimineviku varjud maakonnas Kemi linn Valge mere rannal samanimelise jõe suudmes on olnud Solovetsi saarte peamine ühenduspunkt mandriga alates 15. sajandist, mil sealsed maad kingiti Solovetsi kloostrile. Pärast 1917. aasta revolutsiooni, kui bolševikud sulgesid kloostri ja asutasid selle hoonetesse vangilaagri, sai Kemist oluline paik poliitvangide teekonnal saartele.
„Valgel merel, kus ööd on pool aastat valged, kerkivad suurimal Solovetsi saarel veest valged kirikud, neid piirab Kremli samblikest roostepunane maakivist müür – ja hallvalged Solovetsi kajakad muudkui lendlevad kiljudes Kremli kohal.” Kirjeldus pärineb Aleksandr Solženitsõni raamatust „Gulagi arhipelaag” ja vastab tõele ka tänasel päeval. Teoses järgnev õuduste kirjeldus on õnneks tänapäeval möödanik. Kuid jätkan siiski veel tsiteerimist: „Vanglamõte. Eks ole see ju tore – üksildasel saarel on püsti tublid kivimüürid. Kohe koht olemas, kuhu tähtsaid kurjategijaid paigutada ...” Juba tsaariajal pandi Solovetsile pokri usu- ja poliitketsereid: dekabristidele kaasatundmise eest istus Solovetsil Puškini onu Hannibal, muldvana mehena viidi sinna Zaporožje kasakate viimane ataman Petro Kalniševski, kes pääses vabadusse enam kui saja aasta vanuses, kuid ei lahkunud enam saarelt. Tõelised koledused algasid aga läinud sajandi kahekümnendatel aastatel, kui Solovetsi saartelt sai alguse GULAGi vangilaagrite süsteem. Nende sündmuste kirjeldamiseks läheks tarvis kordades enam ruumi, kui ajakiri suudab pakkuda.

Iidsed labürindid Jänissaaril
Solovetsid moodustavad Valge mere võimsaima saarestiku, suuremaid maatükke pindalaga üle ruutkilomeetri on saarestikus kuus, väiksemaid karisid üle saja. Kui peasaare Solovetsi looduslik ilme ei erine oluliselt meie silmale harjumuspärasest, on ehk veidi kaljusem, siis sellest vaid kümnekonna kilomeetri kaugusel suurel Jänissaaril on valdavad tundramaastikud. Madala taimestiku sees jäävad silma ürgsed kivilabürindid, mille loojateks peetakse algselt saarestikku asustanud saame. Teadlased pakuvad, et labürindid pärinevad 2.–1. sajandist e.m.a ning on seotud surnutemaailmaga: labürinti sattunud vaimud ei leia enam teed tagasi ega tule elavaid häirima.

Kurikuulus kanal
Pärast Solovetsidelt lahkumist õnnestus Belomorski linna lähedal näha ka kurikuulsat Valge mere kanalit. 227 kilomeetri pikkune Valget merd Äänisjärvega ühendav kanal ehitati aastatel 1931–1933 valmis vaid 21 kuuga GULAGi vangide jõul. Erinevatel andmetel hukkus kanali ehitusel 50 000 kuni 200 000 vangi, kuigi ametlik statistika väidab hukkunute arvuks olevat 11 000 inimest. Vaatamata sellele, et kanal on algusest peale suurte merelaevade jaoks liiga madal ja kitsas, istub iga lüüsi juures relvastatud valvur. Pildistamine ei ole lubatud.
Belomorski ümbrusesse sattudes tasub proovida minna vaatama Valge mere kuulsaid kaljujooniseid. Nõukogude ajal ehitati siia suisa suure maantee ääres asuvate kaljujoonistuste kaitseks betoonist paviljon, ent praegu sinna minna ei saa, sest … kaitserajatis on kuulutatud varisemisohtlikuks!
Siiski õnnestumise korral ootab kultuurihuvilist pidupäev: kaljujooniseid on ju teada mitu jooniste rühma enam kui tuhande joonistusega. Millal need joonised tehti, selle üle vaidlevad teadlased tänini. On neil vanust tuhat aastat või rohkem, koguni 4000 aastat? Mis keelt kõnelesid need inimesed, kes pildid vaieldamatu visadusega kaljusse kraapisid? Miks nad seda tegid? Teada on aga, et enamik jooniseid kujutab jahistseene ning joonistel võib näha üksnes loomi ja meesterahvaid, ei ühtki naist ega last. Miks?

Laulupidude linn Sortavala
Enne Teist maailmasõda kuulus Sortavala Soome riigi koosseisu. Märgina sellest seisab peatänava ääres Eliel Saarineni projekteeritud pangahoone, häid näiteid kahe ilmasõja vahelisest soome arhitektuurist leidub veelgi. Hämmastav on aga see, et kõik ilus ja vaatamist vääriv ongi ehitatud sel ajajärgul. Hilisem aeg pole lisanud midagi pilkupüüdvat.
Esimene laulupidu toimus Sortavalas 1896. aastal. Selle korraldajad olid saanud innustust Eesti laulupidudest. Eriti suure ja uhke peoga tähistati 1935. aastal Kalevala väljaandmise 100. aastapäeva, laulupidude reas oli see neljas. Kui tollal elas linnas 4000 inimest, siis peo ajaks arv viiekordistus. „Erinevalt meie laulupidudest, mis on läbi aegade pannud pearõhu neljahäälsele koorimuusikale, püüdsid Sortavala laulupeod elustada ja tutvustada Kalevala- traditsioone,” räägib Fenno-Ugria Asutuse direktor Viia-Kadi Raudalainen, kes ise osales tänavusel, 67aastase vaheaja järel toimunud Sortavala laulupeol Kuldjala Lauluseltsi koosseisus. „Kunagiste hiilgeaegadega tänavust laulupidu võrrelda ei saa, seekord oli esinejaid paarisaja ringis, kuulajaidvaatajaid vast tuhatkond,” iseloomustab ettevõtmist Raudalainen.
Kõik toimus politseinike valvsa pilgu all. Ainuke rahvuslipp peoplatsil lisaks laval lehvivatele Vene, Soome ja Karjala omale kuulus eestlastele. Erinevalt meie laulupidudest oli vähe ühislaule, enamasti astusid osalevad koorid üles ühekaupa. Märgatava osa programmist sisustasid professionaalsed pseudofolklooriansamblid. Kohe pärast viimaste akordide helisemist pandi suurtest kõlaritest mängima estraadimuusika. Meenusid meie nõukaaegsed laulupeod, kus kiivalt jälgiti, et „Mu isamaa on minu arm” kordamisele ei läheks.
„Positiivne oli see, et kogu pidu viidi läbi kolmes – vene, soome ja karjala – keeles. Ja loomulikult rõõmustab inimeste tahe seda traditsiooni jätkata, sest kogu pidu toimus praktiliselt olematu eelarvega. Järgmisel aastal kavatsetakse laulupidu korraldada Karjala pealinnas Petroskois, ülejärgmisel aastal Soomes Joensuus ja 2015. aastal, kui möödub 70 aastat 1935. aasta peost, taas Sortavalas,” on Raudalainen optimistlik.

Karjala teed
Võite oma kosmoselaevaga edasi sõita,” naljatleb noor Vene tolliametnik Vartiuse piiripunktis meie kahekordse bussi läbivaatust lõpetades. Kuigi piiripunkt ühendab Venemaad Soomega, siis nii suuri busse siin eriti sageli ei nähta. Kui ütleme, et tahame sõita Karjala vabariigi rahvusrajooni keskusesse Kalevalasse ja uurime eesootavaid teeolusid, muutub ametnik tõsisemaks. „Alguses on kehv tee, siis tuleb natuke head teed, aga varsti pärast Kostomukšat (Kostamus – toim) ei ole üldse teed,” teatab ta. Seda, et „üldse teed ei ole” kogeme oma reisi jooksul veel mitmel korral. Tüüpiline Karjala tee on asfaltkatteta, muhklik, kohati ka kitsas ja käänuline. Kunagi aegade hämaruses asfaldiga kaetud teelõigud kubisevad löökaukudest, nii et tundub parem, kui sinna poleks musta katet kunagi pandudki. Et teeolud on ettearvamatud, ei saa ka sihtkohta jõudmise aega eriti täpselt prognoosida. Sõidukiirus kõigub 10 ja 70 kilomeetri vahel tunnis. On truubikohti, kus meie suure bussi nina või kõht künnavad teekatet. Kõige hullem on Paanajärvi küla poole viiv tee, mis osaliselt on rajatud palkidest soosildadele. Üsna heas korras on Vene riigile oluline Peterburi-Murmanski trass.



Heiko Kruusi
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet