3/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
KARJALA IMELINE MAAILM


Harvet Toots, Anne-Malle Hallik
Karjala on rikas kahe loodusvara – metsa ja mageda vee poolest. Maakaardilt näeme, et Karjala kaguosas on üks järv teises kinni ja tihtipeale ei saa ka jõed muidu läbi, kui muunduvad oma teel mitmeid-setmeid kordi järvedeks, et siis taas jõena edasi voolata. Vete väärtust taipas esmakordselt tsaar Peeter I, kui rajas siia 1718. aastal Venemaa esimese kuurordi Martsialnõje Vodõ. Karjalas asub Euroopa kõrgeim tasandikujuga Kivatsh (10 m), Euroopa suurim rahvuspark Vodlozerskii, lisaks Kostomuk‰a looduskaitseala ja Paanajärvi rahvuspark – kõik seotud lahutamatult veega.
Vesi ja elu on siin sedavõrd tihedalt seotud, et moodustavad ühtse terviku. Taipasin seda, kui Äänisjärve idakaldal Vodla jõe suudmes Shalski sadamahoone puidust rinnatisele toetusin ja mõtlikult vee voolu jälgisin. Äkitselt ilmus vaatevälja ebatavaline vaatepilt – heinakuhi ujus mööda jõge allavoolu. Tõsi, hein oli lootsikus, mis köidetud nööriga teise, päramootoriga paadi järele. Vedukpaadis oli kaks mees. Üks neist lesis laisalt paadi ninasse kuhjatud heinasülemil ja vaatas sinavasse taevasse, teine hoidis paadirooli ja tüüris kogu kupatust. Lootusetult hilja oli matkakotist fotokat välja otsima hakata.

Seiklushimulistele eestlastele peaks Karjala olema nõukogude ajast tuttav. Tol ajal käis Karjalas eestlasi palju, eeskätt läheduse tõttu, lisaks pakkusid Karjala veed matkajale kõike: nii rahulikku vett kui eluohtlikke kärestikke. Tõstamaa matkamees Meelis Pert on Karjalas süstamatkadel käinud neljal korral, viimati veel nõukogude aja lõpus 1989. aastal. Meelis meenutab üht lugu Ohta jõe äärest Kiviristi kärestikult, kust üks matkaja tahtis matkajuhi keelu vastaselt ikkagi alla sõita, kuid enne hullumeelsele retkele asumist kirjutas sedeli: ”Minu surmas palun mitte kedagi süüdistada!” Mees jäi ellu, ent sama kärestiku lähedal asub memoriaal, kus vaskplaatidele on graveeritud nende nimed, kes Kiviristil hukkunud.
Väiksemaid äpardusi on juhtunud ka Meelise endaga. Shuja jõel vedasid matkajad süsta järel lanti. Õnge läks sedavõrd suur haug, mis aluse kummuli vedas. Shujal kandis vool ühe süsta kahemeetrisest kärestikust alla, kuna eelluure oli nõrk. Süstas istunud abielupaar läks seepeale nii tõsiselt raksu, et naine keeldus kogu ülejäänud matka vältel süsta istumast ja kõmpis mööda kallast.
”Ega kärestike läbimine pole kohustuslik,” selgitab Meelis. ”Tol ajal oli matkamises kategooriasüsteem, mille üheks osaks oli isegi süstade vedamine mööda maad ühest jõest teise.”
Erinevalt Eestist on tänasel Venemaal süstasõit endiselt populaarne ja pidevalt ummistavad Karjala raudteejaamu hiigelsuurte seljakottidega veematkajad, kes parajasti teel süstamatkale või sealt naasmas.
Sõbrunesin ühe matkagrupiga Petroskoi raudteejaamas. Grupi juhiks oli Vene armee 36- aastane ohvitser Volodja. Tema grupi moodustasid ühe Moskvalähedase kooli õpilased. Neil oli kavas minna lääne poole, Soome piiri lähedastele jõgedele seiklema. Kui linna pealt naasis Volodja naine, tervitas ta mind sulaselges eesti keeles. Nimelt oli ohvitseripere kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni elanud Ämari lennuväebaasis ja sealt siis ka paar sõna eesti keelt mälestuseks kaasa võtnud.

Petroskoi sadamas kohtusid Eesti ja Soome muinastaide uurijad, kokku 15 inimest, et minna Äänisjärve idakaldale soome-ugri muistseid kaljujooniseid uurima. Tiiburlaev viis meid üle järve, mida kohalikud elanikud pigem mereks peavad. Äänisjärv ongi ju meri, sest vastaskallast ei paista, ainult et vesi on selles meres magedavõitu. Mugavas tiiburis istudes veel siinsete elanike veekesksest elust aru ei saanud, aga asi muutus märksa põnevamaks, kui laev pärast tunniajalist sõitu sisenes Vodla jõkke. Nägime elamuid meenutavaid ehitisi, mis seisid vaiadel otse vee kohal. Tegemist oli paadikuuridega, mis paigutatud üpris kavalalt maa ja vee piirile, nõnda, et kui peremees õhtul paadiga kuuri ühest otsast sisse sõidab, saab teisest otsast kuiva jalaga välja tulla. Tahtmatult tekib küsimus – mis saab neist arvukatest paadikuuridest ja -sildadest kevadise jäämineku aegu. Vastuse leidsime juba sama päeva õhtul paarkümmend kilomeetrit lõuna pool, Modushi lahe rannal: kaldail vedeles meeletus koguses ajupuitu. Siin oli tormide ja jää poolt lõhutud hoonete tükke, ent ka ohtralt ümber läinud pargastelt pärit ja parvedest lahti pääsenud ehedat palki. Ei ole midagi lihtsamat, kui sellest ajupuidust meisterdada ekspeditsiooni laagri jaoks söögilaud ja toolid, sadamasillake, parv ja isegi kontor, kus päikseloojangut nautides reisimärkmeid üles tähendada.

Meie kauged esivanemad on Äänisjärve idakalda kaljudele umbes 4000–6000 aastat tagasi raiunud ligi 1200 kujutist. Muinastaideselts on neid mitme aasta jooksul püüdnud maha joonistada, fotografeerida ja lahti mõtestada. Lennart Meri pani ühe oma dokumentaalfilmi pealkirjaks Veelinnurahvas” (1970). Tänaseks on see mõiste muutunud soomeugrilase sünonüümiks. Ka Äänisjärve kaljuraienditel on peategelaseks veelinnud. On ka põtru, rebaseid, saarmaid ja terveid kivisse raiutud jahilugusid, mida võiks pidada omamoodi muinasaja koomiksiteks. Graafik Loit Jõekalda, kes oli selle ekspeditsiooni juht, arvab, et kujutise raiumine kivisse võis muistse soomeugrilase jaoks olla usuline rituaal. Paraku on nende jooniste säilimine sattunud tõsisesse ohtu. Kas siis venelaste kasvavast ettevõtlikkusest ja jõukusest või levinud kultuuriinfost tingituna on turistide vool plahvatuslikult kasvanud. Kohalikud võimud ei suuda ülemaailmse kultuuriloo hindamatuid mälestusmärke kaitsta. Rannale on küll paigaldatud korralikud viidad, mis keelavad kaljuraiendite alal telkimise ja lõkketegemise, ent sellegipoolest mõned inimesed püüavad ka ise midagi kaljudele raiuda, teevad kaldakaljudele lõkkeid, mille tulemusel graniidipind lõkkeaseme all mureneb. Ühel õhtul rannikule saabunud mootorrattamatkajad Vologdast jätsid esimesel jutuajamisel sümpaatse mulje ja suhtusid eestlastest uurijatesse sõbralikult. Hiljem avastas Loit Jõekalda nad Pässi neemel telkimas ja tuld tegemas ning kaljude peal tsiklitega ringi sõitmas. ”Ega me jooniste peal ei sõida,” õigustasid noormehed ise oma traielisõitu. Jõekalda pole Äänisjärve idakaldal varem näinud nii suurel hulgal turiste, kui 2001. aasta suvel. Igas mõõdus veesõidukeid saalis vahetpidamata maaliliste kaljudega palistatud rannikuvetes.

Motokuunar Arktos oli üks veesõidukitest, mis järvel ringi liikus ja ka meile oma teeneid pakkus, et kaljuraiendite otsingul mööda järve ringi sõita. Jahi omanikuks ja kapteniks oli Aleksandr Kuznetsov, ametilt Petroskoi laevatehase elektrik, seega sina-peal nii vee kui laevadega. Arktos oli nii osavalt värvitud, et sarnanes seiklusfilmides nähtud mereröövlilaevaga. Kuznetsov ehitas aluse oma kätega 1983. aastal. Triibulises meremehesärgis mees, kelle habemesse sisse löönud hallid karvad ainult lisasid üldpildile jumet, oli päikesest tumepruuniks põlenud ja nägi välja nagu tõeline merekaru. Kapten ütles, et ta veedab kõik oma suved Oneegal, see on talle puhkuseks ja siin tunneb ta end hästi. Meie talle oma veesõitude eest muidugi ka maksime, nii et eks see lainetel kündmine ka midagi sisse toob. Klientide võitmise nimel käis järvel paras kemplemine, aluseid sõelus järvel palju ja eks igaüks tahab ju teenida.
Kauneid valgeid jahte oli järvel palju, kuid millegipärast ei kasutanud nad edasiliikumiseks kunagi purjejõudu. Kuznetsovi arvates on need vene uusrikaste jahid, alles hiljuti ostetud ning peremehed pole lihtsalt jõudnud veel purjetama õppida. Kahjuks ei näinud me Kuznetsovi ennast kordagi purjetamas, ehkki näiteks Guri saartelt uuringult naastes valitses päris mõnus purjeilm. See-eest kohalikke olusid tundis mees suurepäraselt. Lausa imekspandava osavusega tüüris kapten oma pisikuunari vööriga otse vastu kaljut ja me hüppasime maale. Selliseid looduslikke kaisid, kuhu isegi poolteisemeetrise süvise ja kiiluga jaht saab randuda, leidub siin Äänisjärve idakaldal päris palju.

Teine omapärane vee-mees raius lähedalasuvas lastelaagris ühepuulootsikut, mida vene keeles nimetatakse dolbljonkaks. Nikolai Dobrõnin töötab Petroskois ajaloolasena, arheoloogina ja pedagoogina. Ruhi, mille ta laagris lastega koos välja tahus, oli tehtud männipuust ja üsna kohmakas. Mees püüdis sellega madalas vees sõita, ent lõpetas iga katse soojas järvevees. Ruhi oli väga viletsa püstuvusega ja arheoloog lubas alusele stabilisaatorid külge meisterdada, nagu polüneeslased oma kitsaste piroogidega teevad.
Vaatamata ebaõnnestunud muinaseksperimendile, oli tegemist siiski tõsise mehega. Nikolai näitas almanahhi ”Poljarnaja Odisseia”, mis rääkis Petroskois tegutseva samanimelise mereklubi tegevusest. Need mehed valmistavad Muinas-Vene veesõidukeid ja katsetavad neid tõelistes tingimustes. Klubi liikmed on vanade laevadega sõitnud ümber Skandinaavia, seilanud Vahemerel ja Mustal merel ning käinud ka Teravmägedel, ehk siis proovinud omal nahal muistsete varjaagide mereteid.

Valge mere – Läänemere kanal, kogupikkusega 227 kilomeetrit, on inimkätega rajatud ühendustee, mis teeb Karjala niigi rikkaliku vee-maailma veelgi mitmekesisemaks. Selle kanali ehitamise vajadus kerkis eriti teravalt esile juba tsaariajal, kuid teoks sai alles 1933. aastal Stalini valitsemisajal. See oli raske töö, sest kanal tuli rajada läbi metsade, soode ja kõva graniidi. Insenerid projekteerisid kanali nii, et võimalikult vähe kuluks betooni, aga see-eest kasutataks ära kõikvõimalikud looduslikud eelised. Kogu kanal ehitati valmis rekordiliselt kiiresti – ühe aasta ja üheksa kuuga (võrdluseks: Suessi kanalit ehitati 10, Panama kanalit 28 aastat). Loomulikult sai selline rekord sündida ainult stalinlike repressioonide ajastul, kui ehitustöödel hoiti alaliselt 100 000 peaasjalikult poliitilistel põhjustel süüdi mõistetud sunnitöölist. Tööriistadeks olid kirkad, labidad ja kanderaamid. Viimased kuud käis töö ööpäevaringselt, siis toodi ehitustandrile ka mootori jõul liikuvat tehnikat.
Kuna töö oli äärmiselt raske ja sunnitöölisi toideti kord päevas – sedagi vaid hea töö puhul, suri päevas ligi 700 inimest. Liigse kiirustamise tõttu sai kanal liiga madal, keskmise sügavusega vaid 5 meetrit, mis oligi põhjuseks, et kuni 1950. aastateni seda laevaliikluseks praktiliselt ei kasutatud. Kanalis said sõita vaid väikese süvisega laevad, parved ja pargased. Kaheksakümnendatel rekonstrueerimise käigus süvendati kanalit ja see toimib tänaseni.



Harvet Toots
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet