Sellest, et igal aastal antakse välja telefoniraamatuid, võib aru saada – muudavad ja vahetavad inimesed oma kontaktnumbreid ju alatasa. Miks aga anda pea sama tihedalt välja teedeatlaseid? Palju siis Eestimaal uusi teid ikka ehitatakse, aastas mõnedkümned kilomeetrid ehk? Nii võiks mõelda. Aga see oleks vale.
Atlase uuendamine pole kaugeltki tegevus tegevuse pärast.
Tõsi küll, nii suuri erinevusi, nagu me leiame kolmesaja ja kolme aasta vanuseid maakaarte võrreldes, me hiljutisi atlaseid kõrvutades ei kohta. Tallinn on ikka Tallinna kohal ja Tapa
seal, kus paar aastat tagasi. Järved pole oluliselt kasvanud ega teab kui palju kokku kuivanud. Teedki on samad.
Aga nende leidmine ja järgimine on inimesele lihtsamaks tehtud. Ja see fakt õigustab uuendamist
igati.
Ehk nagu kirjutab värskes teedeatlases AS Regio nõukogu esimees Teet mägi: ”Täiendused kaardil, näiteks kõrgepingeliinid, peaksid õigelt teelt eksimise ka pimedal sügisõhtul väga raskeks muutma.”