1/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
JOOGIVESI VOOLAB ÜLESMÄGE

Vesi suured laevad kannab, vesi palju jõudu annab. Nõnda riimus vee teema möödunud sajandi algupoole kupleedes. See on õige tänaseni, kuid mõne täpsustusega. Seni, kuni vett jätkub. Ja seni, kuni see on piisavalt puhas. Kui puhas just täpselt peab joogivesi olema, et see meie tervisele otsest häda ei teeks? Küllap esitavad selle küsimuse ka meie järeltulevad põlved.

Joogivesioinas. Rõuge Ööbikuorg on ilus igal aastaajal, kuid eriti veel kevadõhtuti, mil see tõepoolest äärest ääreni ööbikulaulust täis on ja ülegi ajab. Kuid siin orus laulab veel üks teine loom. Vesi - oinas. Vesioina laulu on nii kuulda kui näha. Korrapärase puhkimisega paiskab see orunõlva poole hommikupäikeses vikerkaarelise veesamba. Ning surub ojavee mööda terastoru üles mäkke, taluperele juua ja muidu tarvitada.
Vesioinas pole lihast ega nahast, see on lihtsalt üks kaval metallpump, mis siin vett juba 64 aastat kolmekümne meetri kõrgusele pumpab. Kuid vesioina ime polegi ehk niivõrd tehniline leiutis ise, kuivõrd asjaolu, et oja vesi on joodav. See on joogivesi. Olnud läbi sajandite, ja jäänud selleks tänaseni.

Konserveeritud vesi. Üks huvitavamaid ja kättesaadavamaid lektüüre on mitmesuguste konservtoiduainete koostise loetelud pakenditel. Nii näiteks võib hea õnne korral lugeda konservi räim tomatis plekkpurgilt, et selle koostis on räimed ja tomat. Kuid asi on muutumas. Viimastel aastatel on valmistoidukirjetesse ilmunud üks uus võlusõna. Joogivesi.
Veel 1970. aastatel võis meie ajakirjandusest leida sarkastilisi nupukesi sellest, kuidas Jaapanis ja Itaalias, USA-s ja Pariisis tuli inimestel joogivett osta poodidest. Muu ei kõlvanuvat juua. Kole lugu! Meie poodidesse ilmus pudeldatud joogivesi müügile aastat viisteist tagasi, olles üheks perestroikale järgnenud vabaduse kuulutajaks. Alul tundus veemüümine midagi õhumüügi sarnast. Nüüd on sellega harjutud. Harjunud on ka veemüüjad. Algselt kusagilt lõuna poolt sisseveetud vee asemele on end asetanud Eesti vesi. Maa põhjast, põhjaveekihtidest.
Ometi pole maapealnegi vesi joogikõlbmatu. Tallinn joob suuresti just Ülemiste järve kokku voolanud vett, seda asjakohaselt enne töödeldes. Tavapärastest talukaevudest, mida nüüd pidulikumalt on hakatud šahtkaevudeks nimetama, kustutab janu suur osa meie külarahvast. Ja kui vahel matkates selgub, et veepudel tühi, saab selle täita allikast või isegi mõnest järvest, ja häda pole midagi. Kuid milline on joogivee tulevik Eestis?


Tiit Hunt, Raigo Pajula
Nagu vett meres. Vee tulevik sõltub kahest asjaolust. Kui palju seda olema saab ja kui hea või halb see on. Kuigi kaks kolmandikku Maast on kaetud veega, on sellest joodav vaid 3,5 protsenti. Ja enamik joogiveest on kinni külmunud polaaralade liustikes. Nõnda jääb inimesele joogiks vaid 0,01 protsenti kogu maisest veest. Ning sedagi tuleb jagada loomade ja taimedega. Paljud prognoosid hoiatavad, et sel sajandil võib magevee nappus hakata põhjustama enam rahvusvahelisi pingeid kui naftavarude haldamine.
1996. aastal kasutas inimkond umbes poole kättesaadavast mageveevarust. Mageveega on siiski hea asi, et seda tuleb ka juurde. Vee ringkäik looduses, nagu koolis õpetatakse. Kuid halb on, et seda ei tule juurde lõputult.
Inimene vajab tervislikuks eluks vähemalt 55 liitrit puhast magevett päevas. 55 maad ei suuda seda normi kindlustada. Asja teeb hullemaks põldude üleniisutamine.
Eesti elanik kasutab päevas joogiks ja olmehuvides keskmiselt 150 liitrit puhast põhjavett. Sellele lisandub umbes 70 liitrit puhastatud pinnasevett. Ning veel lisaks läheb kaevandustest vee välja pumpamisel kolm korda rohkem vett vett vedama. Nõnda et keskmisest säästvast normist kulutame tosin korda enam puhast vett elaniku kohta.
Vee hulk tundub et Eestit ei puuduta. Kuid siiski. Isegi Lõuna-Euroopa maad vaevlevad mageveepuuduse käes, seda ise küll avalikult tunnistamata. Kui veepuudus suureneb, suureneb ka migratsioonisurve Põhja-Euroopasse, kus vett rohkem võtta. Kui näiteks Hiinas langeb põhjavee tase aastas meetri võrra, siis Eestis on viimase viie aasta keskmine põhjaveetase kas stabiilne või isegi veidi tõusev. Vett võetakse vähem. Enim paistab see välja Tallinnas, kus viie aastaga tõusis põhjaveetase kümmekond meetrit.

Headus ja teadus. Põhjavett jälgitakse Eestis 80 vaatluspostil, kus 2001. aastal oli 343 vaatluskaevu. Kõige hoolsamalt jälgitakse joogivett Tallinna kandis ja Ida- Virumaal, aga ka Pandivere karstialal. Üks põhjaveeproov maksab 1200 krooni.
Euroopa Liidu nõuete kohaselt ei tohi põhjavee nitraadisisaldus ületada 50 milligrammi liitri kohta. Eestis on nitraatidest kõige enam ohustatud Pandivere ja eriti Adavere piirkond. Mõne sealse kaevu vee nitraadisisaldus on piirnormi ületanud kolmekordselt, rekordiks aga lubatust viis korda suurem reostus.
Kui nitraate on joogivees liiga palju, võib see mõjuda inimese vereloomele ja suurendada vähiohtu. Põhireostusallikaks on põllumajandus, täpsemalt sõnniku- ja virtsamajandus. Pärast vahepealset langust on loomapidamine kasvamas ning sellega ühes ka surve selle karstipiirkonna põhjavetele. Seepärast on PHARE projekti käigus koostatud nende alade põllumajandustootjatele reeglistik, mis aitaks neil edaspidi järgida nitraaditundliku ala kaitsekorralduskava. Nitraatidega on hädas kogu Euroopa, kolm EL-i liiget on selles osas kaevatud Euroopa kohtusse.
Mureks on ka baarium. Eriti ohtralt leidub seda elementi Kunda, Rakvere ja Kohtla-Järve põhjavetes. Euroopa Liit baariumi sisaldust joogivees ei piira, USA aga teeb seda põhjendusega, et liigne baariumisisaldus joogivees võib põhjustada seedehäireid ja kõrget vererõhku.
Vesi võib ju hea olla, kuid kraanini jõudes ikka oma headuse kaotada. Ning lisaks veel palju vett asjatult pinnasesse tilkuda. Probleem on kõige teravam Tallinnas, kus tuhandest kilomeetrist torustikust vajaks väljavahetamist umbes pool. Siiani on seda suudetud teha viiendiku puhul. Raskeks teeb torustiku asendamise nii selle kallidus kui ka vajadus säilitada veevarustuse stabiilsus ning edaspidi seda isegi suurendada. Selle ajani, mil torustik uuendada suudetakse, sisaldab Tallinna kraanivesi liiga palju rauda ja vesiniksulfiidi.

Vesi väärib säästmist. Kui me Eesti kodus juba kolm korda enam joogivett kasutame, kui säästvaks eluks vaja, siis on ilmsest ilmsem, et peame üha enam mõtlema, kuidas vett säästa. Sest joome ja sööme vett ikka sama palju, kui inimese organism vajab – paar liitrit päevas. Nõnda on ületarbimine sama hea kui vee saastamine. Mida rohkem põhjavett välja pumpame, seda enam imbub põhjavette lisa pinnasest ja merest – ühes oma lisanditega.
Vee säästmisele Eestis just liiga palju ei mõelda. Statistikaameti keskkonna-alane aastakogumik juhib tähelepanu, et kuigi põhjavee kasutamine on Eestis 15 aastaga vähenenud kolmandiku võrra, oleme ikka Euroopa suuremaid joogivee raiskajaid. Ning seda meie kliimas, kus põldude niisutamine pole just niisama veerikas kui näiteks Hispaanias. Tegelikult kajastavad Eesti põhjavee väljapumpamise andmed ainult loaga veevõttu. See tähendab, et need puurkaevud, kust võetakse alla viie kuupmeetri ööpäevas, üldisesse arvestusse ei lähegi.
Siiski-siiski, midagi on ka tehtud. Nimelt annab Eesti Veeühing välja Orase veesäästuauhinda. Muude veeseadmete seas ka säästvaid segisteid tootev Oras ning veeühing püüavad sellega ühiskonna tähelepanu pöörata vajadusele mõelda mitte ainult tarbimiseks kuluva vee kvaliteedile, vaid ka selle kvaliteetse ning haruldase loodusvara säästmisele.
Üks joogivee säästmise hoobasid on selle hind. Tallinnas maksab kuupmeeter vett ühes selle kanaliseerimisega 16 krooni. Tšehhis näiteks on vee hind kaks korda madalam. Kuid hoolimata suhteliselt kõrgest hinnast ei ole meie veejoojad veel harjunud vett hoolikamalt kokku hoidma. See tähendaks alul muidugi lisakulusid. Kvaliteetsemaid ja vett säästvaid kraane, paremaid projekte kortermajade renoveerimisel ning ka riigi veestrateegia muutmist. Siiani ei soosita suurte ühiskondlike asutuste ehitamisel või remondil investeerimist suhteliselt kallimatesse, kuid vett säästvamatesse ja hügieenilisematesse veeseadmetesse, nagu näiteks aegkatkestiga segistid. Pigem talutakse mitu korda suuremaid veearveid.

Kuidas voolata ülesmäge? Muidugi mitte igavese jõumasinana. Vaid ikka iseenese voolujõu kulul, nagu Rõuge vesioina puhul, või siis muude pumpade-torude vahendusel. Ning mida vähem on vaja pumbata, seda rohkem hoiame kokku vett ja säästame loodust.
Eelkõige algab vee säästmine perekonnast. Sellest, kas viitsime näiteks hommikusel hambapesul aeg-ajalt ka kraani kinni keerata või laseme veel voolata. Keskkonnainvesteeringute Keskus toetab oma aastaeelarvest kõige enam veekaitset. See moodustab veidi alla poole kõigist keskkonnaprojektidest, mida kokku toetatakse. Sel aastal pannakse veekaitsele panus 117,8 miljonit krooni, millest joogivesi moodustab umbes poole. Eesti rahadele lisanduvad veel rahad Euroopa Liidust. Nii et vee selgena hoidmine on riigi keskkonnarahadele kõige kallim lõbu. Et see vett vedama ei läheks, on ainus võimalus vett ja selle headust säästa ning seeläbi hinnata.



Tiit Kändler
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet