1/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
PIIELDES RIKKAID JA ILUSAID

Tegelikult tahtsin ma hoopis Rumeeniasse minna. Mõniteist aastat tagasi tormanuks eestlane sinna esimesel võimalusel lausa ummisjalu. Nüüd tõmbab aga näo viltu ja kinnitab, et seal on kole, must ja vaene ning pealegi käib seal sõda. Mis siis, et rahutute aladeni on Dracula-maalt hoopis pikem tee kui näiteks innukalt külastatavast Kreekast.
Soovijate vähesuse tõttu jääb ülisoodsa hinnaga reis ära ja mul tuleb väljakannatamatu reisikihu rahuldamiseks krabada mõni teine veel käimata paik. Muidugi sobib reis nimega “Euroopa eliitpaigad” – eestlane ju armastab olla seal, kus on rikkad ja ilusad. Et neid kas või eemaltki piielda. Sestap pole selle reisi ärajäämist karta: buss saab punni täis, tahtjaid jääb ülegi.


Toomas Jüriado, Tõnis Nurk, Raul Kask
Cannes: rinna- ja käejooned. Rännupäeva on juba mahtunud paar hommikutundi St. Laurenti rannas, Nizza vanalinn, purskkaevud ja Chāteau, naljakas Picasso-linnake Vallauris ning teist-kolmandat peoga veel peale. Küllap seepärast on tunded väheke tuhmumas ja mõni tõik jääb kohal olles tõdemata. Näiteks see, et napi kilomeetri taga üle mere on Püha Marguerite’i saar, kus 17. sajandil vaevles vanglas igavesti müstiliseks saladuseks jääv Raudne Mask. Või et Cannes’is endas leiab ka üheksa sajandi vanust arhitektuuri.
Kõik see ajalooline ei tee siiski ilma. Cannes võlgneb oma kuulsuse maikuisele filmifestivalile. Selle Kuldsete Palmiokste prestii˛ jäävat alla vaid Oscaritele.
Veider, kuidas kõik siin ilmas juhustest sõltub. Poleks lord Broughami 1834. aasta Nizza-reis kooleraohu tõttu pooleli jäänud, poleks ta siia ka villat rajanud ja Cannes oleks ehk tänaseni pisike kaluriküla. Seegi oli lihtsalt kokkusattumus, et 1939-ndal mussolinilikult fashismimeelsele Veneetsia-festivalile vastukaalu otsides just Cannes’ile komistati. Tol esimesel festivalil jõuti näidata vaid üht filmi, siis puhkes sõda. Aga 1946 läksid kinopeod tõepoolest käima – ja nende kuulsus on aina kasvanud.

Suvel uitavad Festival Palace’i kahekümne kahel astmel vaid turistid. Muidugi pole neil ei smokingeid ega õhtukleite. Ja treppidel puudub kuulus punane vaip. Ometi on ju hirmuhke olla pildistatud samas paigas, kus tuhanded kaamerad on klõksanud pilte sadadest tähtedest ja diivadest.
Vähemalt sama obligatoorne on käejälgede võrdlemine ilmetu kinomaja ees betoonsillutisel. Et kas Stallone’i või van Damme machokämmal on ikka piisavalt suure süvendi jätnud või oh kui pisike on CC ehk Claudia Cardinale käeke.
Cannes’i festivali kuulsusel on riivatuse vari. Millalgi 1950. keskel pillas tundmatu täheke Simone Sylva Hollywoodi näitleja Robert Mitchumiga ühte kaadrisse sattudes “kogemata” oma rinnahoidja. Dzhentelmen korjas pesueseme üles ja paljabüstilise piiga pildist sai esiküljehitt. Muidugi leidis Simone tegu hiljem igas variandis kordusi.
Vabameelses tänases on topless-daamid vähemalt rannapildi lahutamatu osa. “Pööbli” jaoks, tõsi, on Cannes’i kesklinnas vaid üsna pisike rannaribake. Ülejäänud liivaväli on rööbiti Vahemerega kulgeva Croisette’i bulvari rohkete luksushotellide kundedele. Röögatut hinda maksev rannateenindus on toateenindusega sama järku: veepiirini võite astuda piki vaipa, lõuna toob päevavarju alla valges kuues kelner.
Aga Cannes’is on vähemalt üks lõbu, mis midagi ei maksa: uidata piki Croisette’i ja kogu seda toredust seirata. Ning mängida mõttega, et mis juhtuks, kui teiegi astuksite mõnda uhkete vaipadega kaunistatud vabaõhu-õhtusöögi paika, kus on kummarduvad ümmardajad ja elav muusika.
Rindadest ei saa Croisette’ilgi kuidagi mööda. Kõige nooblima hotelli, 1912 ehi - tatud Carltoni kuplipaar olevat modelleeritud tollase ülimenuka tantsijanna Caroline Puentovalga alias Le Belle Otéro ihuvõlude järgi. 97-selt suhtelises vaesuses surnud hispaanlanna parimail päevil olevat tema armu maitsta saanud terve hotellitäis Euroopa isevalitsejaid, rikkureid ja muidu kuulsaid inimesi.
Kui linnast lahkudes Carltonist mööda sõidame, fantaseerime pinginaabriga, kui - das meie oma kohvrid tornitubadesse tassiks ja seal siis keeduspiraaliga õhtusööki valmistama asuks. Otsekui kajana järgneb selle kardetavasti puhtteoreetilisele mõttekäigule nali reisijuht Aleksandrilt: “Jaa-jah, Prantsuse Rivieras on kolm legendaarset hotelli: Negresco, Carlton ja Galaxie!” Negresco on teadagi Nizza kuulsaim peatuspaik. Aga Galaxie? Galaxie oli meie öömaja St. Laurentis.

Monaco: prill-laud ja pargipink. Oh, suutnuks mälu seda videona salvestada, saaks nüüd aeglustuse ja kordustega kõik rahulikult üle vaadata!
Järskudele Moneghetti kaljunõlvadele rajatud eksootilise aia mitme tuhande kaktuse ja sukulendi seas on mõni oma sada aastat vana ja teine kümme meetrit kõrge. Tahtnuks minna sama piletiga ka stalagmiidi-stalaktiidikoopasse, aga tihe programm ei jäta aega.
Juba oleme jätnud bussi Monaco Ville’i kalju põue parklasse, kohaliku tähtsaima kinühistranspordiliigi ehk lifti abil taas päikese kätte tõusnud ning tungleme Grimaldide lossi pääslas. Klappidega audiogiid aitab seletused kenasti kõrva, ole ainult mees õiges ruumis õigele nupule vajutama. Seitse sajandit kaljul valitsenud suguvõsal jätkuks vara ja rikkust mitu korda pikemategi seletuste jaoks.
Siis põikame katedraali, kus pole keeruline leida alati lilledega ehitud hauakivi ladinakeelse kirjaga Gratia Patricia Principis Rainerii III, mille all puhkab 1982. aastal autoõnnetuses hukkunud filminäitlejast vürstinna Grace Kelly põrm.
Suure kiiruga jõuab läbi rutata maailmakuulsast okeanograafiamuuseumist, mille 1910 asutas vürst Albert I. Tema sai, erinevalt oma eelkäijast kasiinoisast Charles III-st, juba teadust rahamasinakäiamisele eelistada: viimane oli piisavalt sisse toonud. Kümned akvaariumid on koduks sadadele kala- ja jumal teab mis mereelukaliikidele, üks uskumatuma väljanägemisega kui teine.
Nii see päev kulub, ja kätte jõuab hinge värisema panev hetk minna kasiinosse. Kuidas siis teisiti, isegi viisakad riided said kodust kaasa taritud – vist küll ainult isikliku enesetunde parandamiseks. Sest kui kord juba sees olen, on üks esimesi silma jäänud kundesid lühikestes pükstes, nabani lahti nööbitud kireva särgiga karvane noorsand, tohutu hulga zhetoonidega üksi ruletilaua taga. Võimalik siiski, et siivutus riietuses sisenemise loa annab vaid piisavkõhukas tengelpung.
Küll on iseenesest mõistetav see, millest Eestis alles pärast kultuurkapitalimeeste kasiinolembuse ilmnemist rääkima hakatakse: muidu sisse ei saa, kui pead passi ette näitama. Ja muidugi ka piletiraha maksma, kümme eurot lugu (järgmisel aastal arvestage pigem juba suurema summaga – euro-Euroopas on hinnad kiired tõusma…). Käigu mälestuseks jääb nimeline kasiinopilet.
Monte Carlo on teadagi Karli mägi – ikka sellesama Charles III järgi, kes 1865. aastal avatud Euroopa esimese kasiinoga tegi kontinendi ühe vaeseima riigi üleöö rikkaks.
Luksuslik on ka mängupõrgu interjöör – aatriumi marmorsammastest kuni saalide 150-kilogrammiliste böömi kristallist lühtrite ja seinu katvate freskodeni välja. Kasiino toob tänagi Monacole raha sisse – tubli neli protsenti riigi eelarvest. Tööstuse 40, kaubanduse 30 ja turismi 20 protsendiga see siiski kuigivõrd ei konkureeri.
Ei hakka reetma, kas keegi meist võitis ka (kaotajaid oli muidugi – kust see Monaco riigieelarve 4 protsenti muidu ikka tuleb!). Küll tunnistan üles, mis mulle kasiinos kõige rohkem meeldis: kempsupoti prilllaud, mis teie käeliigutuse peale end usinalt desinfitseerima asub. Kahju, et mängupõrgusse fotokat kaasa ei tohi võtta, muidu oleksin selle tehnikaime pildile klõpsanud.
Hämaruse laskudes jalutame kasiino lähistel pargis, vaatame veidraist kujudest kokku seatud loomaskulptuuride näitust ning arutame, et vängele rahalõhnale vaatamata on Monacos päris tore olla. Istume pargipingile otse ühe skulptuuri, elusate tuukanitega hiigelsuure puuri kõrvale ning asume kotist võileibu nosima: kuulus Café de Paris sobib inimesevaatlusteks tõesti suurepäraselt, aga seal kõhtu täita ei söanda oma rahakotiga üritada. Kui suurem nälg kustutatud, vaatan juhtumisi paremale. Kõrvalpingil kinühistranspordiliigi nitab keha terve perekond. Piilun hämmeldunult vasakule – seal einestab üks paarike. Ei tundugi ma enam endale Monacosse tulekuks liiga ihne!

Sankt Moritz: rösti ja sada meetrit tõusu. Meie teekond Engadini orgu läheb üle 1817 meetrini kõrguva Majola kuru. See on esimene tõus, millele osa seltskonnast reageerib kiljatuste ja “kas jala ei tohiks edasi minna?”-küsimusega. Aga kurul on preemiaks uhked vaated.
Maa on siin Graubündeni kantonis mägine küll. Või nagu grupijuht ütleb: “Shveits on väiksem kui Eesti. Aga kui saaks mäed suure triikrauaga siledaks triikida, siis oleks viis korda suurem.” Et sellist pressrauda õnneks pole, võib 1800 meetrit üle merepinna leida Sankt Moritzi, mägikuurordi, mille kohta öeldakse, et siin olevat shampusekliima. Aastas 322 päikesepaistepäevale liituvad plussidena ümbruskonna veerandsada mägijärve, vägevad suusanõlvad ja imelised metsad.
Sankt Moritzi järvel liigub küll purjelaudureid, küll langevarjusurfajaid, küll paraglaidijaid – või kuidas neid paadi sabas õhus rippujaid nimetada?! Siin puhuvat selliste harrastuste jaoks ülisobivad tuuled. Muide, siiski vist kõige kuulsam võistlus sel järvel leiab aset hoopis talvel: üle maailma tuntud hobuste võiduajamised.
Järve äärde jääb poolteiseks tunniks pidama ka meie buss; suur osa seltskonnast ruttab entusiastlikult röstit otsima. Rösti on siinne rahvustoit, umbes nagu praetud kartulipuder, millele lisatakse suitsuliha ja maitseaineid ning eri kantoneis veel üht-teist, näiteks juustu või mune või mida kusagil.
Mina arvan, et kahekordses taliolümpialinnas on poolteise tunniga ehk muudki teha, kui lihtsalt restoranis toitu oodata. Pool-umbropsu võtame suuna mäenõlva poole, kus tundub olema suuremaid maju, ja tabame õnneks märki: just seal asubki “St. Moritz Dorf” (Dorf – saksa keeles “küla”), nagu kuuetuhandelise püsielanikkonna, see-eest aga mitmekümne hotelliga linnakese põhiosa kutsutakse. Kes neis hotellides elavad, seda oskan nüüd umbes aimata: mõni nädal pärast reisi kohatud Shveitsi kolleeg ütleb mu Sankt Moritzi vaimustust kuuldes, et “tavalised shveitslased seal eriti ei käi”…
Aga linnake on tõeliselt kaunis ja ka ülimalt mõnus – tõesti tõelise “shampuseõhuga”, mis muudab kiiregi astumise kergemaks ja jõudsamaks. Jõudu ja kergust on käimisse vaja: “küla” muidugi Püha Mauritiuse nime kandva keskväljaku infopunktist hangitud linnaplaanilt on näha, et mõnisada meetrit edasiliikumist tähendab ühtlasi ka sadakonda meetrit tõusu! Päris vahva on vaadata näiteks üht ja sama pühakoda esmalt pea kuklas, veidi hiljem umbes otsevaate tasapinnal ja lõpuks ülevalt alla. Poolel tõusuteel leiame üles viltuse kirikutorni,mis vähemalt postkaartide järgi otsustades on linna üks popimaid sümboleid, konkurendiks ehk vaid punased rongid nimega “Die kleine Rote”.
Aga mida kõrgemale tee viib, seda hingematvamalt ilusaks muutuvad mitte ainult vaated Engadini orule, vaid ka tänavaäärsetele villadele. Siingi on kombeks majade seintele nende nimed maalida – ja need on Graubündenis rööbiti saksa ja retoromaani keeles: kogu riigi rahvastikust üheainsa protsendi moodustav vana keele kõnelejate hulk elavat just selles kantonis. Linnast lahkumisel ütleb silt “A revair!” – oleks nagu prantsuse keele moodi, aga siiski mitte päris.
Paraku on aeg jälle lühem kui vaatamishimu. Bussi juures räägivad kaaslased õhinal oma rösti-otsinguist; osa jäänudki ilma – kartulid saanud otsa. Õnnelikumad maksnud portsu eest kes viis, kes kümme eurot. Mina otsin seepeale kotist topsi Maggie lihapallide ja sibulaga kartuliputru: kraanist kuum vesi peale ja on minulgi oma rösti – alla ühe euro ports.

St. Anton: roosa paradiis ja melonikoored. Kohanimi St. Anton am Arlberg ei öelnud mulle enne reisi ausalt öeldes vähimatki. See on muidugi mu enda viga: oleks ma vingelt rahakas ja ka muidu vinge mäesuusamees, küll siis teaks. Kui reisiraamatut uskuda, siis on sama heade radade ja korraldusega suusaparadiise Euroopas vähem kui kahel käel sõrmi. Ainuüksi suusatõstukeid on siinseil nõlvadel ligi poolsada, ning enamasti on need suured ja võimsad seadeldised.
Siia saab mõnusasti kiirrongiga läbi 1885. aastal ehitatud raudteetunneli. Võib sõita ka üle maalilise Arlbergi kuru, aga see tee on juba veerand sajandit olnud pigem teravamate elamuste otsijaile. 1978. aastal avati peaaegu 14 kilomeetri pikkune Arlbergi autotunnel; kindlasti tuleb see tuttav ette enamikule neist, kes läänest, Zürichi ja Vaduzi poolt Innsbrucki on kimanud.
Juba 1907. aastal jagas mäesuusakooli algataja Hannes Schneider siin kiirlaskumisõpetust, nüüd võib St. Antonis suusakasutuse algharidust või täiendõpet saada igas headusastmes laskuja – lastest ja algajaist kuni meistriteni välja. Ja muidugi mitte ainult suuskadel, vaid ka lumelaual. Palgata võib õpetaja ka murdmaasuusatamise või arhailise Telemark-stiili alal, võimalused on nii grupi- kui eratundideks; kõik sõltub tahtmisest ja krediitkaardi kandejõust.
Meie tuleme St. Antonisse vaid öömajale. Muidugi pole suvel hotellihinnad nii laes kui talvel, sest pole ju mõtet lasta 8000 voodil lumeta ajal niisama jõude seista. Ent tõsise matkaja jaoks on siin lustimisvõimalusi ka suvel, pealegi toob suure trassi lähedus kohale meiesuguseid läbisõitjaid. Nii pole ime, et bussitäis ei mahugi kõik ühte lubatud “Nassereinerhofi”, omamoodi legend-hotelli, mille saalis on perenaise mäesuusatrofeesid täis kapid ja koridorides pildid 1988. aastal vastasnõlvast alla tuisanud laviini purustustest. “Nassereinerhof” oli tookord olnud ainuke ehitis, mis imekombel terveks jäi.
Kõrvalmajad pole sugugi kehvemad: ikka samasugused soliidsete tumedate seinte, rohkete luugistatud akende ja veel rohkemate lilledega hooned. Iseärajooneks on see, et tubadel pole numbrid, vaid tuntud suusameeste nimed – annab teisi päris otsida. Aga tuba ise võtab lausa sõnatuks, sukeldud sellesse kui paradiisi: avar ja õhurikas, roosa voodipesuga padjad ja tekid on asemel seatud kunstipäraselt keerukasse kompositsiooni. Ah kui magus tuleb siin enda ja eluga rahul oleva valge inimese uni (kui seda just ei sega kurjad unenäod uinumise eel Afterski- ruumis rüübatud õlle üüratust hinnast...).
Hommikul, peale hommikueinet ja enne ärasõitu, jõuan kiiruga ringi joostes näha ikka veel selgesti eristatavat laviinijälge teisel pool auto- ja raudteed, silmata ümbruskonna mägede ja majade kaunidust ning märgata kõige veidramat golfiväljakut, mida elades näinud olen: nii suure kaldega mäenõlval, et minu mõistust mööda peaksid pallid seal küll ainult allapoole veerema...
Aga mul on lahendada ka üks tõsine probleem, sest himu enda ja eluga rahul olevaks valgeks inimeseks edasi jääda on suur: kuhugi oleks vaja sokutada eile õhtul söödud meloni koorte ja tühjaks saanud veinipudeliga kilekott, aga kõik prügikastid on lukus. Lõpuks siiski leian ühe konteineri, mille kaas piisaval määral järele annab. Niiviisi võin bussi istuda eile restoranis õhtustanud inimese sõltumatul ilmel.
Tuleval kevadel panen ma ennast igatahes taas Rumeeniasse minejaks kirja. Sest ükskord sõidame me sinna niikuinii!



Toomas Jüriado
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet