2/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
TAIMED ÜMBER KEVADISE VÕRTSJÄRVE

Matkajale võib Võrtsjärve ümbrus ja järv ise küllap igavana tunduda: põllulapid ja majapidamised vahelduvad tavaliste metsatuka ja võsaga, järv on madal, kaldad roogu kasvanud. Vaid järve idakallas võib pakkuda tavamatkajale huvi oma suhtelise kivisuse ja kõrgusega, kuna siin avaldub valdavatest edelakaare tuultest tingitud vee kulutav mõju. Kuigi Võrtsjärve ümbrusest pole ei veest ega maalt üliharuldasi taimi leitud, on rõõm silmajäänud kevadistest õitsejatest seda suurem.

Võrtsjärve veest ja kaldalt on aegade jooksul leitud 144 liiki taimi. Osa neist on nüüdisajaks siit kadunud, kuna järv on tublisti eutrofeerunud ehk muutunud rohketoitelisemaks. 1970. aastatel suurenes järve reostuskoormus märgatavalt: asulad kasvasid ning põllumajandus õitses, kuid puhastusseadmeid polnudki või olid need ebatõhusad. Toitainete rohkus meeldib aga paljudele taimedele. Eutrofeerumisel laieneb eelkõige kaldataimestiku vöönd, vohama hakkab pilliroog ja hundinui.

Hundinui
Tiit Hunt
Rohketoitelises veesiseses taimestikus on samuti vaheldunud põhilised liigid ning muutunud nende leviku pindala. Valdavaks liigiks kogu järve veesiseses taimestikus on saanud tähk-vesikuusk. Veetaimestiku leviku suurenemisele on kaasa aidanud ka veevaesed aastad, mis on võimaldanud levida taimedel aladele, mis neile muidu sügavuse poolest ei sobiks. Siiani on kõige veevaesem aasta olnud 1996, kui järve keskmine sügavus oli vaid 1,7 meetrit (keskmise veetaseme korral 2,8 m) ning millele vastas järve pindala 243 km2 – samas kui keskmisele veetasemele vastab 270 km2. Rohketoitelises veekogus on taimi silmanähtavalt palju, nad on hästi lopsakad ja suure biomassiga, kuid liikide arv on tegelikult väikene.
Pilliroog on Võrtsjärves praegusel ajal kõige tavalisem taim. Eriti laiade vööndite ning kõrgete taimedena kasvab ta sissevoolude ümbruses. Suurem osa toitainetest tuleb Võrtsjärve kuue suurema vooluveekogu kaudu. Nendeks on Väike-Emajõgi, Õhne, Tarvastu, Tänassilma ja Rõngu jõgi ning Konguta peakraav. Pilliroogu saaks talvel muidugi lõigata ning niiviisi järvest toitaineid välja viia, kuid magevees kasvanud roog jääb soolases vees kasvanud liigikaaslasele kvaliteedilt alla. Seetõttu on vähe lootust, et talvine roolõikamine saaks Võrtsjärvel sisse sarnase hoo kui näiteks Matsalu rooväljadel.

Kaldataimedest kasvab pillirooga võidu ahtalehine hundinui. Iseäranis hästi tunneb ta end Mustla kohalt järve lõunatipuni ning idakaldal, näiteks limnoloogiajaama ümbruskonnas. Eestis on kaht liiki hundinuiasid, märksa tavalisem on laialehine. Ahtalehisel hundinuial, nagu liiginimigi ütleb, on lehed kitsad, kuni sentimeetrilaiused. Pikk ja kitsas on ka “nui” ehk täpsemalt öeldes emasõisik.
Suurem osa Võrtsjärve taimeliikidest kasvab vees ning neid kaldalt nii lihtsalt ei näegi. Paremini märgatavad on suurte ujulehtedega kollased vesikupud ja valged vesiroosid. Ka neile meeldib toitaineterikas vesi, seega eelistatud elupaigad on sissevoolude naabruses. Kollane vesikupp vohab suurte ja pidevate väljadena eriti just Võrtsjärve lõunaosas. Mujal piirab levikut selle liigi tundlikkus lainetusele, mida järve lõunaosas takistavad väike pindala ja saared.
Taimestiku rohkuse järgi saaks Võrtsjärve jagada taimestunud lõunaosaks ning vähemate taimedega põhjaosaks. Ligikaudne piir kulgeb limnoloogiajaama ja Tondisaare piirkonnas. Põhjaosa omakorda jaotuks liigirikkamaks ja suuremate levikualadega lääneosaks ning suhteliselt taimevaeseks ida osaks. Järve lõunaosas on viljakamad setted ning taimede kasvamist takistavad tuuled nõrgemad. Pealegi toob Väike-Emajõgi järve juurde rohkesti toitaineid ning taimestikuvaba on vaid laevatee. Enne 1970. aastaid oli lõuna-põhja erinevus tugevam, kuid hoogustunud eutrofeerumine on ka Võrtsjärve põhjaosas taimed vohama pannud.
Veesisestest taimedest katab järve lõunaosa tiheda vaibana räni-kardhein, ning kogu järves tähk-vesikuusk. Mõlema taime lehed on niitjad, kuid kardheinal meenutavad need rohkem aedtilli lehti ja vesikuusel on kamjad, keskroole kinnituvad peenikesed lehekesed. Kardheina ilmetuid õisi pole üldse mõtet mainida, vesikuuse õied on kah väikesed, ent natuke silmapaistvamad, ulatuvad rohelise lühikese õisikuna veest välja.

Kevadlilli me järveveest suurt siiski ei leia, kui üksikud varsakabjad ja aas-jürililled välja arvata. Lilli tasub otsida pigem niitudelt, metsadest ja kas või igavana tunduvast lepikust.
Teeäärsetest kraavidest ja niidulappidelt, aga ka luhtadelt jäävad kindlasti silma kaks kollaste õitega, lihakate kapsalehtedega tulikalist: varsakabi ja kanakoole. Varsakabi ehk konnakapsas kasvab jalgupidi vees, kanakoole pigem heinamaal, parkides ja lehtmetsades. Konnakapsas on tugeva varrega suurekasvuline taim, seevastu kanakoole varred pigem lamavad, kui hoiavad end püsti. Varsakabja õite kroonlehed on ümarad, kanakoolmel aga teravate tippudega. Igatahes mõlemad lilled on rohkem või vähem mürgised ning ka vaasis nad kaua ei seisa, nii et las jäävad loodusesse õitsema.
Kõige enam kevadisi õitsejaid leiame lehtmetsadest ja neile sarnanevatest parkidest. Sealsed rohttaimed kasutavad õitsemiseks lühikest kevadet, mil laialehised puud pole veel lehtinud ja metsa all rohkesti valgust. Ülased ja sinililled on ilmselt kõigile tuttavad ning pealegi on nad rattaretke ajaks arvatavasti juba ära õitsenud. Veidi hilisematest kevadlilledest võiks mai alguses Võrtsjärve ümbruskonnas, iseäranis just asustuse läheduses, õitseda kollast ja väikest kuldtähte. Kollase kuldtähe juurmised lehed on laiad, umbes nagu küüslaugul. Väikesel kuldtähel tuleb maa seest terve punt peeni lihakaid lehti, mis võib-olla meenutavad murulauku. Süüa ei maksa neist kumbagi: nad pole tapvalt mürgised, kuid kergemat sorti terviserikke võib endale küll külge saada.

Soisemate kohtade lilled võivad kergesti tähelepanuta jääda, kuna neile lähenemiseks tarvilikke jalavarje pole pahatihti võtta. Siiski, vahel õnnestub ka peaaegu kuiva jalaga jõuda lepiklillede või lodukannikesteni. Lepiklill jääb oma kummalise väliskujuga kergesti meelde. Kannikesi on meil aga 16 liiki ja nende eristamine pole sageli sugugi lihtne: liigid on sarnased ja vormirohked, pealegi nad hübridiseeruvad kergesti. Lodukannike paistab silma teistest suuremate õitega. Soises kohas on tavalisemad väikeseõielised, ainult juurmiste lehtedega soo- ja turvaskannike ning kuivadel niitudel ja metsades nõmmkannike. Igatahes võiks loodushuvilisele piisav olla kannikese perekonnani tundmine – liikide eristamisega ei saa vahel kutselised botaanikudki hakkama.
Soostunud niitude ja luhtade iseloomulik taim on poku, täpsema nimetusega mättana kasvav tarn. Sellise eluviisiga liikidest on meil kõige tavalisem mätastarn, kuid tugevaid pokusid kasvatavad ka teised tarnaliigid. Kevadisel ajal võib kindlasti näha pokude pintslisarnaseid õisikuid – kollased on isasõite tolmukad ning tumedad emasõite kattelehed.
Kuiva metsa all või nõmmeniidul näeme kindlasti väikesi vahvaid ristõielisi: varakevadikku ja müürlooka. Varakevadikul on kõik lehed juurmised ning õieraag vonkleb ühe õie kinnituskohast teiseni. Müürloogal on enamus lehti kodarikuna, kuid ka varrel võib pisikesi lehti näha. Müürlooka tuntakse tänapäeval rohkem ladinakeelse nimetuse Arabidopsis thaliana järgi – ta on molekulaarbioloogide lemmik, esimene taimeliik, kelle genoomi järjestus on kindlaks tehtud.
Lõpetuseks peab ütlema, et metsikute taimede puhul vanasõna “armastus käib kõhu kaudu” päris hästi ei kehti. Looduses kasvavate taimedega ei maksa oma kõhtu täita: mine tea, milline lilledest mürgiseks osutub või pärast muudmoodi tunda annab. Et kogu aeg ei peaks söödavate ja mürgiste taimede eristamisele mõtlema, käige parem poes ning ostke sealt midagi kodumaist ja suupärast.



Tõnu Feldmann, Toomas Kukk
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet