Inimene saab puid-põõsaid jälgides aru, kas ja kus neil on hea elada. See paistab nende olemisest selgelt silma. Nüüd on selgunud, et kui puudel on hea elada, siis inimestel on samuti hea. See ei tähenda hoopistükkis seda, nagu võiks inimene kogu oma kraamiga põlislaande kolida. Põlismets jäägu alati puude päriskoduks.
Lahendused keskkonnaprobleemidele on kindlasti olemas ja tulemas. Sinul täiskasvanuna tuleb oma eluga osaleda ka puude elus. Selle üle võib mõtelda. Mõni tegu sünnib mõtlemisest, mõni mõtlematusest. Minul küll. Kuidas Sinul sellega on?

Mulle, kadakale, tundub, nagu ma oleksin mitmest üksikust osast koosnev ja üheaegselt mitmes paigas elav olend. Need lugematud põõsad, oksad, okkad, juured, marjad ja seemned – kõik kokku olengi mina. Eriti täpselt oma vanemaid ma ei tea. Ei mäleta jah, kuidas esimene kadakaseeme tekkis! Loodus kogu aeg muutub ja liigub. Siis ma tunnen, et minagi olen kunagi olnud keegi muu. Mõnikord on jälle selline tunne, et kohe esimesest hetkest peale olen ikka üks ja seesama. Üldiselt pean oma emaks Maad koos Päikesega. Ühesõnaga sooja mulda.
Probleemid on isaga. Ju ta on väga hõivatud. Mu isa peaks olema inimsilmadele ja -kõrvadele otseselt tabamatu. Nii-öelda vaimne nähtus. Aga ta jätab jälgi. Eestlased ütlevad ta nimeks Aeg, vanad kreeklased ütlesid Kronos. Ta on üks vägev isa ja tegelane küll. Osaleb kõikide asjade sünni, aga paraku ka surma ja kadumise juures.
Aja jälgi me näeme kõikjal. Mina koos teiste suguvendadega kasvame, aeglaselt. Samaaegselt pikemaks ja jämedamaks ka. Ma mõtlen tüve ja oksi. Sirgume ja paisume. Sirgelt ja ringiratast. Kasvamiseks kulunud aja jälg on niimoodi oksa lõikekohal või kännuotsal kenasti silmale näha. Tumedamad ringid vaheldumisi heledamatega. Aastaringid. Iga kord peale maakeraga kihutatud tiiru ümber Päikese olemegi aastaringi võrra jämedamad.
Lõunapoolsetes maades, kus talve ei ole, puudel aastarõngad puuduvad. Tume triip – kitsam – tekib talvel. Kes siis kange külmaga ikka nii väga kasvada tahab.

Kadakamari. Tumesinise küpse marja võrratu maitse ja lõhn jäävad inimese mällu. Muidugi pole kadakamari inimese toit. Pigem arstirohu moodi.
Kui ma marjade ja seemnetena oma olemasolu järjekordselt kordama hakkan, siis on see paljuski nagu loterii. Kõikide seemnete suurteks puudeks-põõsasteks saamist on ilmvõimatu loota. Vaid üksikud õnneseened kukuvad sobivasse idanemispaika, ei satu lindude kõhtu ega hävine õrna taimekesena.
Suurte põllukivide vaheline mullapesa ongi sellisel juhul parim elupaik. Turvaline. Need üksikud, kel kõige kiuste õnnestub suureks kasvada, ei nurise siiski. Kui marju on põõsa küljes palju, siis kiigume, küpseme ja vaatame, mida elu toob. Igav ei hakka. Kibuvits kipub päris külje alla. Toomingas ka. Nad lausa poevad meie vahele. Kibuvitsal on väga tugevad okkad. Tõhusad relvad. Ega meie musttuhat okast ka mingid siidikindad ole. Toomingas jälle paljuneb hirmkiiresti juure- ning oksavõsude abil. Iga maapinnale vajunud oks võtab pungasõlmede kohast sedamaid uued juured alla. Ta lausa valgub mööda maapinda laiali. Seega väikese kasvukõlbliku mullalapi pärast käib sihuke trügimine, pressimine, oma õiguste nõudmine ja kodakondsuse taotlemine, et lase aga olla.

Veidike toibumist kiirest õhulennust ja omapäi olemisega harjumist. Kohe varsti hakkabki juhtuma. Seni nii kaitsvana ja kõvana püsinud seemne kest muutub millekski sõelataoliseks. Vesi ja niiskus peavad läbi pääsema. Kõige lihtsamini öelduna – vesi kannab kogu tarkust. Muistses Peruus, Lõuna- Ameerikas, indiaanlased teadsid seda. Nende käsitöölised maalisid mõnedele inimnägudele, mis savikannudel ja seintel, vööni ulatuvad pikad keeled. Muuseumides on nüüd veel näha. Pika keelega saab paremini vett limpsida. Rohkem vett – rohkem tarkust! Noh, ei tea, kuidas teil tänapäeval sellega on, selle veega ja selle tarkusega? Taimed tunnevad olemuslikult, et mingi elu ei ole ilma veeta lihtsalt võimalik.

Vesi kannab mullast minu sisse seda vajalikku, mis algul seemnekeha pakatama paneb ja hiljem puiduks, oksteks ja marjadeks muutub. Päikesevalguse abiga. Hirmus suur soov on paisuda, muutuda ja kestast väljuda. Mitte kummipallina igas suunas, vaid peamiselt üles ja alla. Kus on ülal, kus all? Valge soojus tuleb ülalt. Olen küll imekerge, kuid see väikegi raskus ehk mass tunnetab maakera südamest tulevat tõmbejõudu. Sinnapoole suundub juureotsake. Tundub lihtne, kas pole? Valgus, muld ja niiskus. Niiskus, öeldakse selle kohta, kui vett on vähe. Palju vett voolab ainult allapoole. Vähe vett aga igale poole. Ka üles. See on nagu midagi käsna või paberist salvräti märgumise taolist. Palju pisipeenikesi auke ja kanaleid. Elusad asjad koosnevadki millestki taolisest.
Juureke poeb ning kinnitub liivaterakese ja kivikese haaval allapoole. Hargneb külgedele. Iga pöörde ja nukaga tugevamalt. Suundub kivide ja kruusa vahele laiali. Maapinna kohal moodustub peenike varreke mõne oksaga. Sirutub Päikese poole. Uus kadakas on sündinud.