Vahel tasub lugeda ka kooliõpikuid. Eriti, kui need on kirjutatud teadlaste poolt. Arheoloogid Aivar Kriiska ja Andres Tvauri on tulnud välja Eesti muinasajaloo raamatuga, mis sobib nii õpikuks kui käib ka populaarteadusliku raamatu ette.
Autorid on meie uue põlvkonna arheoloogid. Mille poolest nende käsitlus erineb juba olemasolevatest? Noh, leitud on muidugi uusi asju. Kasutusele võetud uusi uurimismeetodeid.
Kuid muutunud on midagi veel olulisemat. Üha enam pannakse rõhku meie esivanemate eluolule. Nende tegevusaladele. Nende suhetele loodusega.
Tuhandeid aastaid tagasi elanud inimeste mõtteilma muidugi täiel määral ei taasta. Kuid ositi siiski. Kui selgub, et nad kasvatasid vilja umbes samamoodi, nagu teeme seda meie. Kui selgub, et meie kiviajal elanud esivanemad riietusid peaaegu samamoodi, kui meie praegu. 3000 aastat tagasi elanud noorema pronksiaja naine oma miniseeliku ja Tsärgiga igatahes suvises tänavapildis silma ei torkaks.
Kas siis pole alust arvata, et meie mõttemaailm polegi nii väga muutunud? Hästi, inimene sõltus tol ajal ilmastikust rohkem. Sestap pidi elama enam kooskõlas loodusega. Kuid ometi – kas ei sõltu siis meiegi ilmastikust, ja mis see säästva arengu ideestik on ning mille tõttu see üleüldse päevakorda tuli?
Inimese ajalugu Eestis on ühtlasi ka Eesti looduse ajalugu. Seetõttu ei tee ühelegi loodussõbrale paha, kui ta “Eesti muinasaega” sirvib. Mis sest, et autorid arvavad, et nüüdisaegset eestlast seob nüüdisaegse jaapanlase või ameeriklasega tunduvalt enam kui muinasaegse eestlasega.

Aivar Kriiska, Andres Tvauri
Eesti muinasaeg
Avita, 259 lk