2/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Vaata imet
MINU KAKUST KASULAPS

2000. aasta kevadel leidsime Seli mõisa pargist väikese kodukaku poja. Üritasime teda kaitseks kasside-koerte eest puuoksale tagasi panna, kuid teised linnud ajasid ta sealt kohe uuesti alla. Lõpuks ei osanudki muud teha, kui võtsin kakupoja koos ühe töökaaslasega oma hoole alla: päeval tõime töö juurde, õhtul viisin enda juurde koju. Seal elas ta mul diivani seljatoel. Söötsin talle peamiselt kassitoitu ja kanaliha. Päeviti oli ta mul ikka töö juures kaasas.
Kakupoeg kasvas kiiresti. Suvel hakkasin teda hoidma õues väikeses laste mängumajas; siis hakkas ta ka lendama. Linnu arengut oli väga põnev jälgida. Koertega sai öökull väga hästi läbi, nad lausa mängisid koos. Talle sai harjumuseks minu või koertega kaasa lennata.
Siis tuli aga sügis, ning ühel päeval oli kakk kadunud. Arvasin alul, et ta on hukkunud, aga paari päeva pärast oli ta tagasi ja nõudis süüa. Oma elu esimesel talvel oli lind ära neli kuud, märtsis aga ilmus uuesti välja.
Huvitav oli see, et ta polnud oma “beebiaja” kodu ja mind üldse unustanud. Kui ma temaga rääkisin ja temalt küsisin, et kus sa nii kaua olid ja mida tegid, siis vastas ta iga kord mulle oma uhh-uhh-uuga ja vaatas otse silma sisse, nagu saaks kõigest aru.

Ta on mulle isegi paaril korral hiire toonud.
Nüüd hakkab kakk saama juba kolmeseks, ent käib endiselt kodus – kevadelsügisel tihedamini, talvel harvem. Kevadel on huvitav see, et kui ta lihatüki kätte saab, ei söö ta pala ära, vaid lendab sellega minema. Ma olen lugenud, et kevadel meelitab isalind enne pesitsemist emast toiduga. Kas see on nii?

Lühikommentaari küsis Loodusajakiri röövlinnu-uurijalt Asko Lõhmuselt

Peale värbkaku lahkuvad kõigi Eesti kakkude pojad pesast lennuvõimetutena ning peavad niisugustena paar nädalat pesa läheduses ja vanemate hoole all hakkama saama. Teiste lindude, kiskjate ja inimeste eest varjuvad pojad puuvõradesse, ning tegutsevad ja saavad toitu peamiselt öösiti. Ent nagu looduses ikka – kõik ei lähe alati reeglipäraselt. Vaenlaste poolt avastatud kakupojal jääb üle oodata ööd või loota teda kaitsvatele vanematele. Ja mõnikord astub vahele inimene.
Kodukaku looduslik suremus ulatub esimesel eluaastal 60 protsendini. Inimeste poolt koju toodud kakupoegade suremus on kaugelt suurem. Seepärast võib öelda, et Seli kodukakupojal läks tavatult hästi – osalt ehk juhuse, ent ka tähelepaneliku ja hoolitseva “kakuema” tõttu. Iseasi, kuidas ja mis elu see kakk nüüd elab, mil ta käib inimesi vaatamas ning toob neile hiiri. Hiired kuuluvad kaku kosjakauba juurde, nõnda veendakse paarilist enda ning oma elupaiga headuses. Emale looduses hiiri ei tooda, sest juba esimesel elusügisel on noored kakud sunnitud kodupaiga hülgama, ning edaspidi satuvad vanemad ja lapsed kokku vaid harukordadel.
Tahaks ju loota, et Seli kodukakk ükskord ka mõne kakuneiu ära võlub ning pesakonna poegi saab. Või kuhu ta selle lihatükiga kevaditi muidu lendab?



“Kakuema” Tiina Tiik Raplamaalt
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet