3/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Arvo Kullapere: Vilsandi rahvusparki tullakse, et jalad maa peal oleksid

"Nii sünnib elu. Otse silme all,” ütleb Vilsandi rahvuspargi direktor Arvo Kullapere, kui hanepoeg ta jalge ees koorepooliku ült lükkab. Kuigi Kullapere silmad ei näe seda hetke sugugi esimest korda, on ta lauses sügavat liigutust ja väge. Mis on Vilsandi võlu, on hetkega küsimatagi selge.

“Tänavu on pesitsejaid vähem. See talv oli ikka võimas. Mõni lind nägi sõna otseses mõttes välja nagu kuivetanud topis – ainul tiivad, jalad ja kael. Luigekorjuseid vedeles maas. Osa linde on talvest nii kurnatud, et jätavad pesitsuse vahele,” räägib Kullapere taas paati istudes – sel tundlikul aastaajal sobib linnurohkel Pihlalaiul olla vaid mõned minutid. Nii saab ka vahepeal koorunud poja mamma rahulikult pesale naasta.

Talvel oli satelliidipildi pealt näha, et Lääne-Eesti saarestikus oli vaid kolmes kohas vesi lahti, üks neist paikadest asus Loonalaiu läheduses. Linnuseltskond oskas selle üles otsida. “Tegime Innarahu juures hülgevaatlust, kui ligi 30 000 lindu tuli kahe tunniga lahele,” räägib Kullapere.


Luikedele saadeti kringlit.
Vinge talv tõi Vilsandile ka rohkelt meediaesindajaid – kaadrid elusärtsuta luiki süles tassivatest inimestest on siiani paljudel eredalt silme ees. “Kühmnokk-luik kaalub muidu umbes 12 kilo, kuid süles tundus mõni vaid 7–8-kilone,” ütleb Kullapere ning lisab, et Paldiskist luikede Vilsandile toomine oli väga ebatavaline aktsioon, kuid kindlasti õigustatud. KõikVilsandi vetesse jõudnud linnud jäid ellu.
“Luik ja tamm on eestlaste jaoks võimsad sümbolid,” arutleb Kullapere, miks lindude saatusele nõnda sügavalt kaasa elati. Kindlasti oli oma osa ka selles, et looduse karmi kätt on nõnda massilises vormis raske taluda. “Paljud pakkusid abi, linnainimesed korjasid neile lausa pitsat ja suhkrukringlit. Pagaritel oli see kraam üle jäänud,” nendib Kullapere. Luiki toideti kevade alguse päevani spetsiaalse menüü järgi. Nüüd võib kosunud Paldiski linde Lääne-Eesti saarestikus pesitsemas kohata.


Puru graafiku põhjas.
Kullapere sõnul on iga Vilsandi rahvuspargis asuvast ligi 160 saarest ise nägu, ka kõige väiksemad. “Iga saar on omaette maailm. Mõnel on rohkem elu, teisel vähem,” näitab Kullapere oma väite tõestuseks nii roostikus rohkelt pesi peitvat Pihlalaidu kui ka pisikest kivist Pätsurahu.

Saarte vahel sõites osutab ta aga mitu korda kalda suunas – sealt ei paista ühtki talukatust. Vaatepilt kirjeldab hästi rahvuspargi külastuskeskuses näidatud graafikuid – rannakülade sõjaeelsete elanike kõrged tulbad langesid sõjajärgsetel aastatel pea nähtamatuks puruks graafiku põhjas. Vilsandile on näiteks alles jäänud vaid neli suitsu. “Mõni külastaja tuleb ringkäigult tagasi öeldes, et meil on rannaäär kinni kasvanud. Aga me ei saa paratamatult olla kultuurmaastike hooldades sama efektiivsed, kui need mitu tuhat rannaküla elanikku. Oleme toetust jaganud neile, kes aastaringselt talus elavad, kuid 15 lepingut ei too randa seda elu tagasi. Pole neid, kes vajaduse pärast põletaks pliidi all kadakaid ja niidaks lehmadele heina,” nendib Kullapere.

Kullapere sõnul on siinkandis ka iga aastakümme teisest erinev. Koguni nõnda erinev, et head retsepti pole uue jaoks võimalik eelmisest eriti kaasa võtta. “Kogu aeg on uus olukord. Kolhoosiperioodi lõpul käis näiteks ülekemiseerimine. Väetist pandi vihmavaesele alale kolm kuni viis korda vajalikust rohkem. Taimed põlesid väetise sees. Päikest ja väetist kasvamiseks oli, kuid vett taevast ei tulnud. Siis saabus aastakümme, mis erines kardinaalselt eelmisest. Suurpõllumajandus jäi järsult soiku, algas puhkemaastiku aeg,” räägib Kullapere.

Hirm naftareostuse pärast. Praegust nimetab 23 aastat kaitsealal töötanud Kullapere ka kinnisvara ja turu surve perioodiks. Kihelkonna valda on viimase kümne aasta jooksul suvemajakrunte ostnud 70 soomlast ja 8 mõnd teist keelt kõnelevat puhkajat. “Suvilakrunte müüakse nagu valmiskaupa, nagu vorsti,” muigab Kullapere. Nimelt on Saaremaal kohustuslik osta vähemalt 2,5-hektariline maatükk. Täpselt nõnda suuri siis valida pakutaksegi.
Üldjuhul on aga harva suvekoju jõudvad välismaalased head maaomanikud. See ei tähenda muidugi, et rahvuspargi töötajatel valesse kohta maja ihkajatega üldse jageleda ei tule. “Üks mees rajas nurgapealses kohas kolme päevaga võõrale maale vundamendi. Ütles, et sõber lubas. Muud luba polnud talle vajagi. Ühe merele liiga lähedale ehitatud maja lammutas ehitusfirma aga poole päevaga ära. Firmat ajendas seda tegema oma hea nime ja au kaitsmine, Saaremaa on väike,” meenutab Kullapere. Tema sõnul on juhtunud ka nn tööõnnetusi. Aastaid tagasi müüsid kohalikud oma maast ära just mereäärse tüki. Hiljem tuli kalapüügiseadus, mille järgi jäid nad püügiõigusest ilma, sest nende elamine ei asunud enam mere ääres. Õigus kala püüda sattus puhkaja kätte.

Turu surve perioodiks kutsub Kullapere praegust aega ka seetõttu, et Vilsandi rannast lähedalt mööduv naftatransiit on seitse korda suurenenud. “Kui pauk tuleb, oleme kadunud. Väikse Hispaania õnnetuse oleme juba üle elanud – 1997. tuli kutsuda päästepataljoni appi toornaftat korjama. Kolme päevaga saime jagu, väga head tööd tegid."


Vilsandi rahvuspark üha populaarsem matkasiht.
Aastas käib Vilsandi rahvuspargis 20 000 külastajat. Kullapere nimetab kõiki tulijaid sümpaatselt loodushuvilisteks, sest ühtki summerit, veepidu või õllepäeva sellel territooriumil ei peeta.

Merre kalduva majakaga Harilaiu tee võtab aastas ette kuni 9000 loodusmatkajat, Loona külastuskeskusest käib infot saamas 7000 huvilist ning Vilsandile saab aastas minna 4000 külastajat, see on kohalikega kokku lepitud piir. “Kui iga päev rahvamass uksest ja aknast sisse vaatab, muutub see kergelt tülikaks. Lisaks toob iga külastaja saarele kilo prahti. Oleme mandrile küll suured konteinerid pannud, et praht sinna viidaks.”

Külastajate seltskond on kirju. Tõelised linnuhullud tulevad rahvusparki kaugelt, kaasas porgandimahl, et väsinud silmi turgutada. Joovad termosest külma mahla ning on õnnelikud, kui saavad uue liigi kirja. Samas tuleb ka heale järjele jõudnud pereisa, kes teab loetleda elutoa sisutuse 20 brändi, aga üle lendajaid ei tunne. Nad on aru saanud, et ka seda osa maailmast tuleb teada, et jalad maa peal oleksid. Ma olen siis soovitanud, et võtke koos lapsega kõigepealt viis-kuus taime või lindu ette, mitte paarkümmend,” räägib Kullapere.

Loodusesse sügavuti süüvijaid on rahvuspargi radadel alati käinud. Kullaperel sõnul on äärmiselt tore, et laieneb ka teine äär – esmakordselt tulijad ja need, kes looduses matkates alles algaja seisuses on. Sellele on kaasa aidanud rahvuspargi populariseerimistöö ja ehk natuke ka Jaan Tätte laulud haisvatest adruvallidest. “Mõni tahab niisama rannas jalutada, teine on õnnelik, kui tunneb ära mõne linnu, kolmas lepib vaid kohaliku suitsukala maitsmisega,” kirjeldab Kullapere, ning arutleb paadis loksudes, et nii Eesti-sisene rändamine kui ka mujalt siia sõitmine läheb aina enam hoogu. Kui maailmas möllavad haigused ja terrorism, hinnatakse turismisihte ümber. Ka väärtusi hinnatakse ümber.

Leian olema paraja hetke, et esitada küsimus, mida pärib Kullaperelt iga ajakirjanik – miks Vilsandil sündinud poiss pärast ülikooli mujale karjääri tegema ei lennanud. “Koju tulin,” on Kullapere intervjuude käigus vastuse lihtsaks, kuid mõjusaks lihvinud.

SIDEBAR

Loonal näeb hülgeid ja mereskorpioni



Vilsandi rahvusparki tulles tasub kõigepealt läbi astuda Loona mõisas asuvast külastuskeskusest. Sealne infotöötaja aitab igale külastajale parima marsruudi leida. Samuti jätavad pidevalt välitöödel käivad rahvuspargi töötajad Loonasse maha info, mis parajasti looduses hästi atraktiivne on.
Loonast saab rahvuspargi kohta materjale, küsida nõu lõkke- ja telkimisplatside, ning turismitalude kohta. Uuematest rahvuspargi matkaraamatutest on heaks abimeheks “Loonalt Harilaiule”. Peatselt ilmub raamat ka teekonnast Vilsandile.

Soovi korral on võimalik vaadata ka filme hetkedest, mis tavakülastajale varjatuks jäävad. Hüljeste juurde või kotkaste käitumist vaatama ju niisama ei satu.

Loona mõisa hoovipealses majakeses on väike kivimuuseum, mille uhkuseks on ligi 400 miljonit aastat tagasi elanud mereskorpioni perfektne kujutis. Rahvuspargi direktori Arvo Kullapere sõnul õpetab juba 5-minutiline muuseumis viibimine jalge ette vaatama. Vilsandi on Eestis nimelt ainus rahvuspark, kus võib kivistest ka koralle leida.

Praegu on kunagisse küberneetikainstituudi sauna valmimas avatud ustega loodusmaja, kuhu saavad tulla nii koolilapsed kui ka rahvusparki külastavad teadlased. Veel korraldatakse Loonal väga populaarseid teemapäevi, näiteks viiakse huvilised eemalt hülgeid vaatama.

Ja mis seal häbeneda, Loonal võib paluda ka endale sõnad peale lugeda, kuidas rahvuspargis käituda. Selle territooriumil on 300 maaomandit, reservaadid ning vajadus järgida looduses kõmpimise häid tavasid. Kuna rahvuspargi töötajad peavad külastajate tegevuse üle valvet, kirjutatakse välja ka trahvikviitungeid. Enim patustatakse autodega rannas sõites.
Külastuskeskuse infopunkt on septembri lõpuni lahti kõikidel nädalapäevadel, ka riigipühadel. Info telefonil 045 46880 ja 045 46554.
e-mail: loona@tt.ee



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet