3/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Praktika
Loodusfotograafi kott

“Mis see looduse pildistamine siis ära ei ole. Lähed metsa, võtad kaamera kaasa ja muudkui klõpsutad. Tänapäeval fotoaparaadid on nii “targad”, et teevad ka kogu mõttetöö ära.” Selline on küllaltki levinud arvamus loodusfotograafiast inimeste seas, kellel ei ole pildistamisega mingisuguseid kokkupuuteid olnud. Samas suureneb nende hulk, kes üha rohkem armastavad looduses viibida ning seal nähtut filmile jäädvustada. Mida siis teha, et looduses viibimisest jääks ka pildialbumisse või slaidikarpi nauditav elamus? Selleks on kõigepealt vaja tunda pildistatavat objekti, omada mõningaid teadmisi fotograafiast ning olla ka tehniliselt vastavalt varustatud.

Artiklite seeria esimeses loos pistame pea loodusfotograafi kotti ning vaatame, mida läheb vaja selleks, et looduse pildistamisega alustada.

Kaamera

Kõigepealt on loomulikult vaja kaamerat. Siinjuures pole oluline kas see on Canon, Nikon, Pentax, Leica või Olympus. Kaamera on oma põhiolemuselt siiski ainult valguskindel kast, kuid paremate tulemuste saavutamiseks peab kasutama teatud tehnilisi lahendusi, mis kergendavad fotograafi tööd. Vaatamata kaamera tootja ebaolulisusele, peab tulevane loodusfotograaf endale hankima kindlasti peegelkaamera, mille eelis teiste kaameratüüpide ees seisneb selles, et fotograaf näeb kujutist läbi objektiivi, saab kergelt hinnata objekti teravust, pildi kompositsiooni, kontrastsust ja ka värvilahendust. Peegelkaamerate teiseks heaks omaduseks on võimalus vahetada objektiive. Peale selle, peaks kaameral olema veel kolm tehnilist võimalust, ilma milleta on minu arust heade loodusfotode saamine üsna raske: teravussügavuse kontroll, peegli eellukustus ja võimalus käsitsi muuta säriaega ning ava.


Teravussügavuse kontrolliks tuleb vajutada vastavale nupule, mille tulemusena sulgub objektiivi ava vastavalt teie etteantud väärtusele ning teil on võimalus kontrollida kaadris olevate komponentide teravust e fokuseeritust. Mina kasutan seda alati lähivõtete tegemisel, kus teravussügavus mängib väga suurt rolli.


Peegli eellukustus tuleb kasuks eelkõige pikkadel säriaegadel, mil iga väiksemgi värin võib pildi ära rikkuda, kaasa arvatud ka peegli liikumisest tekkinud vibratsioon. Päästikunupule vajutamisel tõuseb vahetult enne katiku avanemist peegel üles, mis pärast katiku sulgemist uuesti alla laskub. Peegli eellukustuse puhul peate päästikunupule vajutama kaks korda, mispuhul esimese vajutusega tõuseb peegel ning teisega avaneb ja sulgub katik, mille järel laskub peegel oma kohale tagasi. Sellise toiminguga välditegi peegli liikumisest tekkinud vibratsiooni. Peegli eellukustust tuleks kasutada 1/15 s ja pikematel säriaegadel.


Käsisäri kasutan umbes 99% juhtudest. Ma ei lase peaaegu kunagi kaameral automaatselt säriaega mõõta, vaid teen seda ise. Milleks siis lisapingutust teha, kui tänapäeva kaamerad on nii “targad”, et võivad ise säriaega mõõta? Tõsi see on, et kaameratel on tänapäeval standardvarustuses särimõõdikud, millede tööd juhivad väikesed mikroprotsessorid. Need “targad” mõõteriistad on aga kalibreeritud pooltoonidele, mis tähendab, et ka tumedad ja heledad toonid on kaamera jaoks pooltoonid. Seega ei oska tänapäeva kaamerad mõelda, vaid selle töö peab fotograaf ise ära tegema. Looduses on küll palju pooltoone, kuid veelgi rohkem on tumedaid ja heledaid. Selleks, et vältida üleni pooltoonides pilti, peab kasutama just käsisäri. Kõige õigem on leida mõni pooltoonis objekt, mõõta sellelt säri ning pildistada teie poolt välja valitud objekti. Sellest, kuidas seda täpsemalt teha, kirjutaksin juba järgmistes artiklites.


Objektiiv



Järgmised asjad, mida fotokotis kindlasti leidub, on objektiivid. Objektiiv on kogu fototehnika juures kõige olulisem komponent, sest läbi selle toimub kujutise jäädvustamine. Teil võib olla väga hea ja kallis kaamera, ent kui selle ees on odav objektiiv, siis ei saa te kunagi hea kvaliteediga pilti. Seega tuleks võimaluse korral hankida pigem odavam kaamera kere ning parim objektiiv, mille ostmist rahakott kannatab. Objektiivides, millel märgitud tähtedekombinatsioonid APO, EX, ED, L jne, on kasutatud kõrgekvaliteedilist klaasi, mis tagab selle teravuse ja selguse, või nagu fotograafid ütlevad, “joonistusvõime”. Kas hankida teleobjektiiv, lainurkobjektiiv või makroobjektiiv, sõltub eelkõige sellest, mida pildistada.


Kui tahate pildistada maastikke ja hingematvaid päikeseloojanguid, siis ei ole mõtet kallist teleobjektiivi osta, kuigi see ei tähenda, et teleobjektiiviga maastikku pildistada ei saa. Kõige otstarbekam on osta zoomobjektiiv, mille puhul saate fookuskaugust lihtsalt muuta. Maastike pildistamiseks on otstarbekas osta zoomobjektiiv, mille lühem fookuskaugus võiks jääda 24 mm juurde ning pikem 80 või 100 mm lähedusse: 24–84 mm, 28–105 mm 28–80 mm jne. See vahemik on üldjuhul maastike ja loodusvaadete pildistamiseks piisav. Fookuskauguse muutmise võimalus teeb teie töö palju lihtsamaks ning paindlikumaks. Kui leiate, et 24 mm on liiga avar ning soovite vaadet ümber kadreerida, siis piisab vaid keerata objektiiv suuremale fookuskaugusele ning vajutada päästikule. Kui teil oleks fikseeritud fookuskaugusega 24 mm objektiiv, siis peaksite selle kadreeringu jaoks liikuma objektile lähemale või siis objektiivi vahetama. Aga mis saab siis, kui teie ees on järv või jõgi ning teil ei ole rohkem objektiive? Seega, peale suuremate pildistamisvõimaluste, hoiate ka raha kokku.


Paljudel on arvamus, et teleobjektiive kasutatakse ainult lindude ja loomade pildistamiseks, kuid see ei ole päris tõsi. Pikad teletorud on mõnikord asendamatud mõne kartliku looma või linnu pildistamisel, kuid neid saab edukalt kasutada ka näiteks lillede ja liblikate pildistamiseks. Mina kasutan üsna palju oma 300 mm teleobjektiivi ja 70–200 mm telezoomi taimede pildistamiseks, kuigi mul on ka 100 mm makroobjektiiv, mis on mõeldud just lähipildistamiseks. Pikemate teleobjektiivide eelis on nende väike teravussügavus, mis on kasulik objekti taustast eristamiseks. Samuti on need asendamatud suuremate putukate, nagu liblikad ja kiilid, pildistamiseks. Teleobjektiive, mille abil on võimalik isoleerida kaugemal asetsevaid objekte, saab kasutada ka maastiku või päikeseloojangute pildistamiseks,. Kui on soov hankida teleobjektiiv, siis peaks kõigepealt endaga aru pidama, mis eesmärki see täita võiks. Soovite hakata tõsiselt tegelema lindude ja loomade ülesvõtmisega, hankige vähemalt 300 mm teleobjektiiv, kui aga huvitute ka taimede pildistamisest, siis tuleks kõne alla mõni lühem telezoom: 70–200 mm, 100–300 mm või ka 100–400 mm. Nagu eelmises lõigus märgitud, kehtib ka telezoomide puhul sama eelis: paindlikkus.


Kolmas liik objektiive, mida fotograafi kotist leida võite, on makroobjektiivid, mis on põhiliselt kolme erineva fookuskaugusega: 50 mm, 100 mm ja 200 mm. Makroobjektiiv on mõeldud eelkõige lähipildistamiseks, kuid see ei tähenda, et nendega peale putukate midagi muud pildistada ei saa. Makroobjektiiv on nagu iga teine 50 mm, 100 mm või 200 mm objektiiv, kuid nende optilised lahendused võimaldavad objekti pildistada elusuuruses e 1:1. See tähendab, et kui putukas on 2 cm pikkune, siis jääb ta ka slaidile 2 cm pikkusena. Teiste objektiividega sellist suurendust ei saa. Mina kasutan oma 100 mm makroobjektiivi väikeste putukate või mõningate lähivõtete tegemiseks. Makroobjektiivid on üpris kallid ning nende ostmine pole algajale loodusfotograafile eriti mõttekas. Kasutades vaherõngaid objektiivi ja kaamera vahel või lisaläätse objektiivi ees, saate ka teiste objektiividega teha lähivõtteid, sest need lisaelemendid võimaldavad teravustada lähemalt, kui objektiivi lähim teravustamiskaugus võimaldab.


Tänapäeval on kõikide kaamerate ja objektiividega võimalik kasutada autofookust. Samas on hetki, kus autofookusest pole mingit kasu, see pigem segab pildistamist. Üheks selliseks on lähipildistamine, kus käsitsi teravustamine on palju otstarbekam, sest kaamera teravustab sageli valele objektile, kuna see ei oska teie mõtteid lugeda. Autofookus on tõeliseks nuhtluseks ka siis, kui pildistate läbi puuokste, rohuliblede või heinakõrte, mille puhul kaamera teravustab hoopis ebaolulistele komponentidele, loom või lind jääb aga fookusest välja. Nende ja paljude teiste olukordade vältimiseks, tuleb objektiivi ostes kindlasti vaadata, kas sellel on olemas ka käsitsi teravustamise võimalus.



Statiiv



Olete ostnud kaamera ning paar objektiivi, lähete loodusesse ning pildistate seal mõne filmi täis. Filmi ilmutusest kätte saades avastate, et kõik pildid on ebateravad. Esimene mõte, mis siinjuures pähe tuleb, on, et kaamera on katki ning ei teravusta õigesti. Sellel puhul aga pole vaja seda poodi tagasi viia, vaid otsida põhjuseid mujalt. Nimelt, ei ole te mingeid pingutusi kaamera toestamiseks teinud. Selleks, et pildid oleksid selged, tuleb kasutada statiivi. Mina kasutan seda hädavajalikku vahendit ligi 95%. On üks reegel, mis ütleb: kui säriaeg on pikem, kui objektiivi fookuskaugus, siis peab kasutama kaamera toestamiseks statiivi. Seega, kui pildistate 50 mm objektiiviga ning säriaeg on 1/30 s ja teil pole statiivi, siis on parem päästikule mitte vajutada. Statiivide valik on päris suur. Seda valides peaksite kõigepealt vaatama, kui rasket koormat see kannatab, tavaline on 6 kg, mis vastab täielikult teie vajadustele. Järgmine omadus, mis statiivi puhul oluline, on selle minimaalne töökõrgus, mis määrab ära, kui madalal olevaid objekte te sellega pildistada saate (oluline näitaja lähipildistamiseks).


Kui statiiv on välja valitud, peate sinna juurde muretsema ka kuulpea, mille abil kinnitatakse kaamera statiivile. Kuulpea valimisel tuleks jälle vaadata, kui rasket koormust see talub. Kui teie kaamera koos objektiiviga kaalub 2 kg, siis ei ole mõtet osta kuulpead, mis talub 12 kg koormust. Kuulpea koormustaluvus peaks reeglina olema sama suur kui statiivil: 6 kg. Kuulpead muretsedes vaadake, et sellel oleks äravõetav kaameraplaat, mis kinnitub kaamera statiivi pesasse ning mida ei pea iga kord sealt eemaldama. Kaameraplaadiga kuulpead on palju mugavam kasutada, siis ei pea iga kord kaamerat kuulpea külge kruvima, vaid kinnitate selle kiirelt plaadi abil.


Artiklis kirjeldati vaid kolme vahendit, mis loodusfotograafil vaja läheb. Neid võiks nimetada põhivahenditeks, ilma milleta pole pildistamine võimalik. Välklambid, päästikutrossid, filtrid, kaugjuhtimispäästikud, reflektorid, hajutid jne on lisad, mis samuti vajalikud hea loodusfoto saamiseks, kuid nendeta on siiski võimalik oma hobiga viljelemist alustada. Samuti ei räägitud siin filmidest, mis on omaette teema ning mida käsitletakse edaspidistes lugudes.



Jaanus Järva
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet