Karin Normet, 14-aastane
Tallinna Väike-Õismäe Gümnaasium

Jätkame laste lugudega, mis võtsid osa kevadtalvel toimunud kirjanduslikust konkursist “Unustamatu loodushetk”. Konkursi korraldas huvikeskus Kullo koos juhataja Anu Kallavusega.Unustamatu loodushetk Minu unustamatu loodushetk oli see, kui olin umbes 12-aastane ja läksin laagrisse, ma ei tahtnud sinna eriti minna. Olin ka varem laagrites käinud ja mulle ei meeldinud, mõtlesin, et see laager on ka selline ebameeldivate inimestega jne. Seekord aga eksisin: see laager oli väga lahe ja kõik olid toredad inimesed, lahedaid poisse oli ka palju, kellega sõbraks sain. Unustamatu loodushetk selles laagris oli see, et oli võistlus, kus pidi tegema mingi kujutise ainult looduslikest asjadest.
Mina tulin mõttele, et teha üks naksitrallidest, nimelt siis Sammalhabe. Sellega olid kõik nõus, habeme tegime samblast ja panime sinna sisse ka linnupesa, paar marja ka nagu Sammalhabemel oli, mütsi tegime talle puukoorest, silmad käbidest ja piibu panime ka talle ette, kuigi seda tal vist ei olnud. Igatahes teistel olid ka väga head ideed, aga jäime kolmandaks, vähemalt seegi. Seal laagris oli veel palju loodushetki. Nimelt õppisin sellise mängu ära, nagu maastikumäng. See on hästi huvitav mäng ja igav seda mängides ei hakka. Siis ma nägin ka esimest korda pokusid, olin ainult raamatust neist lugenud ja nüüd nägin ka, muidugi ei olnud nad nii-öelda elus kui raamatus, aga noh olemas nad on ja olen nüüd ära näinud kah. Need on paar loodushetke, mis mul on hästi meelde jäänud. Neid on ka veel. Näiteks see, kui Viki ja Berkaga rannas olime ja oli väga soe päev ja ilus ilm. Käisime ujumas jne, siis otsustasime palli hakata mängima, olime just ujumast tulnud. Tuli ka teisi inimesi mängima ja saime uusi tuttavaid.

Ave Habakuk,
Vanalinna Hariduskolleegiumi Põhikool, 7. klass

Unustamatu loodushetk “Nagu kuidagi lai linnutee jaoks,” sõnan Juulile ja hiilin vaikselt edasi. Kõige ohtlikum koht – valgustatud majaesine. Hiilime vaikselt edasi. Siis hüüab Katrin meid maja ette.
Sinna on juba veetud matte ja tekke. Ma ei saa millestki aru. Seletatakse siis, et vaadaku ma üles. Jään lummatult sügistaevast vahtima. Viskan selili ja jälgin värvide mängu. Üle taevakaare on laotunud värvi ja kuju muutev virmaliste kuppel. Vaevu eristavad värvimuutused punasest siniseks, sinisest roheliseks, rohelisest lillaks, roosaks. Vahepeal on isegi triibuline. Terve taevas oli imet täis.