Turba tootmine Eestis hoogustub, sest Euroopa lille- ja aiandusfirmad nõuavad üha enam seda väärtuslikku kasvupinnast. Et aga aiapidaja jaoks sobilikku turvast saab vaid turbakihi pealmisest kihist, suureneb lõpuni kaevandamata freesturbaväljade pindala. Samas oleks keskkonda saastavad turbaväljad suurepäraseks kasvukohaks mustika- ja jõhvikakultuuridele.

Möödunud aastal oli Eesti turbatööstuse kasutada ligi 12 000 hektarit turbapinda.

Üle poole toodangust moodustas aianduslik turvas, millest suur osa eksporditi. Kodus käib lõputu vaidlus teemal – kas turvas on taastuv maavara või mitte. Turbakaevandamise poolehoidjad korrutavad turbakihi aastase juurdekasvu soode pindalaga ja näitavad, et aastane kaevandamiskogus jääb sellele alla. Samas jäetakse arvestamata, et iga turbavälja kuivendamisega lakkab seal turba juurdekasv. Nii et – arvesse tuleb võtta lisaks otseselt kaevandatavale kogusele ka pidevalt vähenev juurdekasv.
Et kõige paremini läheb müügiks aianduses tarvitatav kasvuturvas, kaevandatakse turbarabas pealmine kiht ja alumine osa jääb ootama, millal turvas küttematerjalina taas hinda tõuseb. Nõukogudeaegsetes suurmajandites vajati ülemist kihti loomade allapanuks. Kui sobiv kogus ammendatud või kui vesi vastu tuli, liiguti edasi.
Lisaks sellele, et lage väli on silmale kole vaadata, on mahajäetud turbaväljad veel aastaid kõrgendatud ohu allikaks. Lenduv turvas häirib lähedalolevate asulate elanikke, kuivaperioodil võivad need süttida, lagunevast turbast eraldub tonnide kaupa süsihappegaasi, vihmaveed uhuvad väärtuslikku maavara kuivendussüsteemide kaudu veekogudesse. Nii et ühest küljest hävib väärtuslik maavara, teisest küljest rikub vett.

Praegu pole turbaga tegelejate seas ühtset seisukohta, kui palju on Eestis mahajäetud kuivendatud, kuid lõpuni kaevandamata turbavälju.
“Me oleme viimastel aastatel hakanud tudengitega tegema diplomitöid, et vähegi saada aimu, kui palju neid on,” ütleb Eesti Põllumajandusülikooli vanemteadur Taimi Paal. Üldlevinud teabe kohaselt on maha jäetud lõpuni ammendamata turbavälju 3000 ha, kuid on räägitud ka viis korda suuremast pindalast.
Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep ütleb, et Eestis on praegu 11 400 ha mahajäetud freesturbavälju. Turba kaevandajal on seaduse järgi kohustus mahajäetud turbaväli taasrabastada. Selleks tuleks eelkõige taastada veerezhiim. Kuivõrd sovhoose ja kolhoose, samuti neil põhinenud maaparandusüksusi pole enam olemas, ei ole ka kelleltki taasrabastamist nõuda. Nii jätkubki süsihappegaasi kontrollimatu õhkupaiskumine.
Tallinna Pedagoogikaülikooli Ökoloogiainstituudi vanemteaduri Mati Ilometsa hinnangul võivad Eestimaa jääksood eraldada atmosfääri 400 000 tonni süsihappegaasi aastas. Lisaks mineraliseerub turba ülemine kiht ja lendub tuulega minema. Hea oleks, kui turbakihil hakkaksid kasvama taimed. Kuid paraku ei kipu äralendavale turbale miski püsima jääma.

Nigula eeskuju. Jõhvikast mustikani. Teadlased on soode hoidmise vajadusest aastakümneid rääkinud ja astunud ka praktilisi samme. Nigula Riikliku Looduskaitseala juhataja Henn Vilbaste kasutas möödunud sajandi seitsmekümnendatel soode kaitsel rahvale arusaadavat marjavarude ideed. Vilbaste hakkas freesturbaväljadele jõhvikakultuure rajama. Nigula tegevus ja edusammud ärgitasid ka teisi mõtlema, kuidas marjakultuure rajada. Ehitusinseneri haridusega Toomas Jaadla sai niipalju innustust, et palus 1988. aastal Eesti Geoloogiakeskuses endale kaardilt näidata mahajäetud freesturbavälju.
Tallinlasele Jaadlale meeldis maa-ala Võrtsjärve kaldal ja ta taotles luba seal oma marjakasvatuse alustamiseks.
Nii sündis Marjasoo talu. 15 aastaga on Jaadla katsetanud nii jõhvikate, pohlade kui mustikatega ning omandanud märkimisväärse kogemuse. Täna kasvatab Jaadla marju viiel hektaril, enamjaolt kasvab seal Põhja-Ameerika päritolu ahtalehine mustikas.
“Jõhvikas ei taha kevadel päikesele vastu pidada,” selgitab Jaadla, miks ta on hakanud mustikaid eelistama. “Kui lumi sulab ära ajal, mil maa veel külmunud on, hakkab päike igihaljaid jõhvikalehti soojendama. Külmunud maast ei saa taim vett kätte, lehed kuivavad ära ja pudenevad maha. Selleks, et saaki saada, peab kaks aastat ilusat ilma olema.”
Jaadla ei ole kitsi mustikaid kiitma. Saaki annab see taim 1,5–2 tonni hektarilt, 36-kraadise külma elas kahjudeta üle, ja lisaks veel hea lihtne korjata. “Ei ole teinud pikemat päeva kui seitse tundi, selle ajaga korjab käsitsi ära umbes 40 liitrit ehk 30 kilo.”

Turvas ei lagune. Põhiline aga, et marjapõllul on peatunud turba lagunemine.
“Siia on väetist pandud ja juba on näha, kuidas kerge sammal kasvab,” näitab Jaadla maapinda umbes 30 cm kõrguste mustikataimede all. “Kõrgeks sammal ei kasva ja domineerima ei hakka, sest mustika all jääb ta varju, aga ta katab pinna ära, kamardub kergelt ja peaaegu et peatab turba lagunemise.”
Taimede pudenenud lehtede kõdunemisel hakkab moodustuma huumus. Turbapinnasel võib tekkida kuni 10 sentimeetri paksune huumusekiht. Üks esimesi, kes raba elluärkamisest märku annab, on karusammal. Selleks, et turbasammal jälle kasvama saaks hakata, tuleks väljadele taas vett juhtida.
Mustikakasvatuse toetamiseks käivitati 1999. aastal Kanada-Eesti ühisprojekt, mida vedasid Eesti Põllumajandusülikooli Aianduse instituut ja Metsanduslik Uurimisinstituut. Projekt kestis neli aastat. Lisaks teadlastele osales projektis kümmekond marjakasvatajat. Esmakordselt Eesti taimekasvatuses tegid teadlased uurimistööd taludes, mitte instituudi katsepõllul.
“See on parim ühendus, kui teadus ja praktika käivad väga tihedalt käsikäes,” kiidab Kanada-projektis teadlasena kaasa löönud Taimi Paal.

EL tõrjub Kanada mustikad. Kuigi Kanada-poolsed projektijuhid lugesid projekti hästi käivitunuks ja edukaks, ei õnnestunud seda enam jätkata. “USA ja Kanada ei toeta meelsasti enam neid maid, kes ühinevad Euroopa Liiduga,” põhjendab Paal. Mustikaprojekt jätkub nüüd Eesti Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toel, EPMÜ teadlaste eestvedamisel. Tänaseks on mustikakasvatajate arv tõusnud neljakümneni.
Mustikaprojekti eesmärk ei ole üksnes mahajäetud turbarabade kaanetamine, vaid selle marjakasvatuse edendamine. Taasrabastamise võimalus lisab ettevõtmisele loodushoidlikku kaalu.
Toomas Jaadla räägib, et tema juures on kümmekond inimest käinud kogemusi omandamas ja lahkunud plaaniga asuda mõnel ammendatud turbaväljal taimi istutama. Paraku on bürokraatia enamiku tulisust jahutanud.
“Kõigepealt turbajääkide hindamine, katastriüksuse moodustamine, riigivara seadus ei luba niisama anda, tuleb teha enampakkumine,” loetleb Jaadla katsumusi. “Selle peale kulub umbes kolm aastat, enamik on selle aja peale tüdinud.”
Ametnik Raudsep möönab, et protseduur on keeruline, kui taotletakse marjakasvatusala aktiivse turbavaru peal. Paraku on valdav enamus Eesti Vabariigi ajal avatud turbavälju n-ö aktiivse varuga, siin üksnes oodatakse, millal muutub tasuvaks nende varude kaevandamine. Seni jätkub ülalkirjeldatud lagunemine, pihkumine ja äravool. Enne üheksakümnendaid mahajäetud turbaväljade taasrabastamiseks aga riiklikku programmi pole.