5/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Taniel Kolpakov teeb ökofännidele mööblit

Taniel Kolpakov teeb mööblit, milles on ära kasutatud vanade majade palgid ja metsas jala peal surnud puud. Aastaid ökotoodete keskel olnuna soovitab ta poes appi võtta terve talupojamõistuse, kui tootele on kirjutatud sõna “loodussõbralik”, “öko” või “green”.

"Selle väitega saen vist küll seda oksa, kus ise olen,“ naeratab ta Tartu Toomemäel pargipingil istudes Loodusele intervjuud andes.

Noh, aga sõnaga “öko” reklaamitakse viimasel ajal juba ka palstikaknaid ja Vaeste Tiskre stiilis kokkupandavaid maju.
Tähendab, et mina üksi ei märka. Turbafirma nimes on sõna green ja müüakse ökobensiini. Kuskilt lugesin, et moes on voolujoonelisus ja kõverjooned, sest kõik looduslähedane on in. Et vaadake loodust, seal pole ju sirgjooni.
See jutt ajas mind küll närvi, kuidas saab inimese tehtud kõverjoon olla looduslähedane. Juugendlik vorm on juugendlik vorm. Aga see jutt müüb hästi.

See tekitab toodet valides hea tunde – ma olen loodussõber.
Just. Minu meelest on see väga ohtlik. Kõigil on nii kiire ja pole aega süveneda ja nii valitakse ökotoode lihtsalt lipikul oleva sõna järgi. Sellised ökosimulatsioonid on ohtlikud, sest nad hägustavad pilti. Inimesel on tunne, et teengi looduse heaks juba midagi, ma ostsin ju bensiini, kõik on korras. Tihti kasutatakse aga ära sõna ja tehakse selle sildi all igasugust jama.
Samas on mõiste “loodust hoidev toode” tõesti väga laiahaardeline. Kui reklaamitud plastikaken on tehtud energiat säästvalt ja hoiab soojust paremini kui teised, säästab ju ka see loodust. Kunagi disainisin riideid, arutasin siis, kas tõmblukk on öko või ei ole. Maadlesin selle küsimusega ja jõudsin siis selleni, et peab ise otsustama ja võtma omale voli see riietele külge panna kui nii on mõistlik.

Järelikult peab ka ostjail olema varuks natuke lihtsat talupojatarkust, et vaadata korraks green-sildi taha, et kas toode on mõistlikult öko?
Seda küll. Loodusega täielikus kooskõlas toodetud eset pole tänapäeva maailmas olemas. See on reklaamide sõnakõlks. Mingil määral ju ikka ekspluateerid teda. Saab olla loodust säästvam.

Kui ökotoodete skaala ühes otsas on plastikaken, siis teie firma Greenhand toodang on täpselt teises ääres – puidust mööbli tegemiseks pole maha võetud ühtki puud. Kasutate metsakuiva puitu, mahajäetud majade palke. Tekstiilid on loodusvärvidega värvitud, madratsites on linavilt ja patjades tatrakestad.>/b>
See jala peal surnud puu asi on mõneti emotsionaalne turundusargument. Eestlased, nagu teisedki metsarahvad, usuvad, et puul on hing sees. Tegelikult oli alul huvitav testida, kas selline asi läheb läbi – kas suudame seda, mis mõne jaoks on praht, veenvalt esitada ja lugu juurde rääkides seda müüa.
Puid me tõepoolest maha ei võta. Samas peaks äkki metsakuiv puit hoopis metsa jääma ja tõeliseks kõdupuuks saama, kui äärmuseni ökot taga ajada.
Oleme tõesti kasutanud ka palke Setumaa katuseta majadest, millega enam keegi midagi ei tee ja mille seisund iga aastaga aina hullemaks läheb. Neis on aga veel puitu, millest annab midagi meisterdada.

Olen näinud teie mööblit kahes väga eri tüüpi kodus. Ühes elasid kergelt hipilikud noored, teises sisekujundaja teeneid kasutanud keskklass. Kes on sellise mööbli ostja?
Ma pole inimeste käest hakanud küsima, miks nad ostavad. Aiman aga, et ühtedele loeb naturaalsus ja loodushoid, teistele vormi keel, mis on moodsalt minimalistlik. Öko suundumus ei pruugi viimasel juhul üldse huvi pakkuda. Lihtne vorm pole meie toodetel aga üldse moe pärast, see lihtsalt sobib taolisele mööblile. Mulle meeldiks küll, kui noored hipid ja punkarid meie mööblit rohkem tarbiksid. Siis peaks see vist odavam olema, kuid selleks on omakorda jälle vaja suuremat turgu.

Miks selline mööbel natuke üle keskmise hinnaklassi maksab, materjal ju pole kallis?
Üksiktootega on rahmeldamist, lihvitakse ja värvitakse käsitsi, madratsid tehakse käsitsi, osa kangaid oleme ise värvinud loodusvärvidega. Olen ise käinud nõgeseid suurde prügikotti korjamas ja seenel, et kangaid värvida.

Kogukonna töine kaasamine on lääne ökofirmade puhul väga tavaline. Näiteks globaalkett The Body Shop rõhutab tihti, et kosmeetikas kasutatavad taimed töödeldakse selles piirkonnas, kus korjatud. Eestis rõhutatakse veel vähe toodete sotsiaalset poolt.
Greenhand annab Lõuna-Eesti käsitööoskustega inimestele tööd. Siinkandis on käsitöö traditsioonid säilinud, samas istub palju inimesi tööta ja ilma eriliste väljavaadeteta tööturul. Uhkusest ei tohi hõisata, tegelikult saaks palju rohkem teha, kuid firma on väike.

Lääne-Euroopas hinnatakse tooteid, mida on tegemisel masina asemel puudutanud inimese käsi. Ka see peaks olema kullaauk?
Kui katseliselt paar esimest toodet tegin, siis kuulus elustiiliajakiri Wallpaper tahtis lugu teha. Aga siis tundsin, et veel pole toimivat asja. Me pole jõudnud veel Eestist välja minemise nimel tööd teha, selleks on ka raha vaja. Ei taha, et meie mööblit müüakse kuskil Stockholmi lähedal angaaris. Vähemalt esialgu peab püüdma teistmoodi. Saime just väga hea kontakti.
Ka Eestis on turgu, kuigi see on väikene. Nishina saab hakkama, aga eeldusi on palju rohkemaks. Praegu veel tahavad inimesed omal nahal teistmoodi tarbimise ära proovida, katsuda ära ka tobedusi, mida maailmal pakkuda on.

Proovime kiiremini kui nemad, aga proovima.
Ei saa vist muidu, kahjuks. Raske on mujal läbi elatust kohe üle hüpata. Inimene on juba oma loomult mugav - teeb nii nagu teised ees. Suhtumist võivad muuta aga ka hoopis väiksed asjad. Näiteks saab turbas töödelda paksemat linast kangast dirty denim> stiilis. Ka kuulus moekunstnik Chalayan kaevas efektsema tulemuse saavutamiseks kangaid maasse. Nii saab kasutada turvast hoopis muul moel. Müüa seda, mida on Eestimaal tasuta käes, ilma välja kaevamata. See oleks tööstus, mis ei kahjusta keskkonda.
Last, kes näeb Stiinas siin toodetud kangast kleiti supermodelli või välismaise iidoli seljas, võib see fakt isegi palju rohkem keskkonnateadlikumaks muuta kui klassimatk rabasse.

Tean mitmeid kõrvu, mille omanikele kõlab see jutt idealistlikult.
Selge see, et me mingi õnnemaani nagunii ei jõua, aga palju mõistlikumalt saaks küll. Tahaks lihtsalt, et asjade tootmise juures oleks palju rohkem sotsiaalset - ja loodusteadlikkust, et mõeldaks ka teisi teid.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet