Kes kogub raha, kes kogub jõudu. Mina kogun botaanika- ja loomaaedu. Eri rahvaste botaanika- ja loomaaiad näitavad omal kombel ühe või teise rahva suhtumist taimesse, loomasse, loodusesse üldisemalt – ju siis ka inimesse.
Berliini loomaaias seisavad inimesed tiheda reana mägigorillade ees ja vahivad, silmad punnis. Just nimed gorillade ees, sest mingit aeda vahel pole. On vaid kraav, veenire põhjas. Gorillad ei tee inimestest väljagi, liigutavad end laisalt ja resigneerunult, heidavad vahel mõne kõõrdpilgu. Mõni inimesehakatis viskab midagi oma sugulaste poole. Kuigi loomaaia reeglid keelustavad selle siingi. Gorilla vahib põlglikult viskajat. Hakkab veidi häbi. Tundub, et loomaaed on paik, mis isegi sellise korda armastava rahva nagu sakslased kuidagi käest ära laseb.
Berliini loomaaed on suur mitte niivõrd
pindalalt kui loomade arvukuselt ja
paiknemiselt. 1844. aastal linnast eemale
looduna on selle ümber nüüd linn kasvanud.
Kaelkirjakud vahivad Berliini
kapitalistliku ülesehitustöö sümbolite
kraanadega tõtt ja küllap arutavad omakeskis,
kes kelle sugulane on.
|