6/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
Isand Baggins elab Birminghamis

Suurbritannia suuruselt teine linn, umbes miljoni elanikuga Birmingham, võib olla rikas mille poolest tahes, aga kindlasti mitte turiste ligitõmbavatest objektidest. See, et kolm eestlast sattusid selle nii kõleda, suitsuse ja võõrana tunduva hiigelasumi keskel päris ulatuslikku rohelisse paradiisikesse, oli puhtalt ja tervenisti meid võõrustanud Chris Batesi, korduvalt Eestis käinud ning alati rõõmsameelse ja suhtlusalti eksajakirjaniku teene. Kui vabaks laupäevaks kava koostades kogemata selgus, et üks meist on suur Tolkieni austaja, oli liisk langenud: muidugi Sarehole’i veski ja Millstream Way, ei mingit kahtlust!

Tolkien ja Birmingham. Pika bussisõidu jooksul saab üle korrata, mis seos on tänu “Sõrmuste isanda” ekraniseeringule veelgi populaarsust juurde võitnud J.R.R. Tolkienil Birminghamiga.

Ses linnas teatakse olevat nii Tolkieni isa- kui ka emapoolsed juured. Aga John Ronald Reuel sündis 3. jaanuaril 1892 juba Lõuna-Aafrikas, kuhu vanemad parema elu otsingul välja olid rännanud. Kui JRR oli kolmene, tuli ema Mabel teda ja oma nooremat võsu Hilaryt vanavanemaile esitlema. Paraku just samal ajal haigestus poiste isa raskesti ning suri, enne kui perekond jõudis Mustale Mandrile naasta.
Sestap jäi Mabel koos poegadega toona veel Birminghami külje all asunud, nüüdseks ammugi linna sisse kasvanud Sarehole’i külla. Neli aastat hiljem koliti kesklinnale lähemale, et JRR saaks trammiga New Streetil koolis käia.
Mitmeid elukoha vahetusi tuli vennastel Tolkienidel ette nii enne kui ka pärast ema varajast surma 1904. aastal. Aga kogu JRR-i poisiiga mööduski Birminghamis – seni, kuni õnnestus pääseda õppima Oxfordi Exeteri kolledžisse. Peaaegu kogu ülejäänud osa 81 aastat väldanud elust veetis vanainglise keelt ja kirjandust uurinud ja õpetanud filoloogiaprofessor Tolkien Oxfordis. Just huvi keskaegsete poolmütoloogiliste lugude vastu ergastas küllap mehe fantaasialendu panema paberile nii 1937 ilmunud “Kääbiku” (The Hobbit) kui ka 1950-ndaist pärit triloogia “Sõrmuste isand” (The Lord of the Rings). Aga uurijad väidavad ka Birminghamis kogetud lapsepõlvemaailma selget mõju neile kuulsatele teostele.

Suures Veskis. Kuni oma elupäevade lõpuni ei suutnud Bilbo meelde tuletada, kuidas ta sattus õue ilma kübara, jalutuskepi ja ühegi pennita, kõige selleta, mida ta tavaliselt välja minnes kaasa võttis; jätnud teise hommikusöögi pooleli ja nõud pesemata, pistis ta võtmed Gandalfile pihku ja jooksis nii kiiresti kui ta karvased päkad võtsid tänavast alla, Suurest Veskist mööda ja üle Vee, terve miili maad või rohkemgi.

“Kääbik”. Tolkieni biograafid, ja iseäranis muidugi birminghamlased, on veendunud – Suur Veski, millest isand Baggins-Paunaste mööda ruttas, pole miski muu kui Sarehole Mill. Poiste esimesest elupaigast siinmail on selle vesiveski juurde tõesti ainult kiviga visata; seda uurides veedeti tõepoolest pikki tunde.
Veski kerkinud sellesse paika juba 1542, praegune hoone pärineb siiski alles 18. sajandist. Igatahes kui 1960. aastaiks oli Sarehole’i veski omajagu lagunenud ning mõned aktiivsed inimesed käisid välja idee ajalooline ehitis taastada, leiti kohe ka Tolkieni toetus. Nüüd näeb Birminghami muuseumi ja kunstigalerii hallata veski igati korralik välja. Meie külastuse aegu ühena kahest Inglise veel töökorras vesiveskist välja pakutud vana tööstusmälestise jahvatuskivid ja noaterituskäiad seisavad – vesiratas lükatakse liikvele veel vaid augusti pühapäevadel.
Aga seisvagi masinavärgi keskel on õpetlik ringi uidata ja kujutada ühteaegu põnevusest ammuli suudega väikesi Tolkieni-poisse aampalkidel ronimas.

Muide, tööstusrevolutsiooni algperioodil olnud praeguse linna piires oma kuuskümmend vesiveskit, mis sugugi mitte kõik ei jahvatanud vilja, vaid teritasid ka terariistu, purustasid konte, valtsisid metalli ja tegid muidki töid. Sarehole on neist ainsana alles.

Vana Metsa leiate Moseley soost. Aga see mets on imelik küll. Kõik asjad oleksid nagu elus, saaksid toimuvast justkui nagu paremini aru kui samad asjad Maakonnas. Ning puud ei armasta võõraid. Nad jälgivad sind. Tavaliselt ainult jälgivadki, kuni kestab päevavalgus, ega tee suurt midagi. Kõige vaenulikumad vahest ehk pillavad oksa või pistavad juure jala ette või haaravad sind pika väädiga. Aga öösiti minevat asjad küll hulluks, nii vähemalt räägitakse.

“Sõrmuste Isand”. Kui vanast veskitiigist mööda kõndida, jõuate Wake Green Roadile, mille majas number 264 Mabel Tolkien oma poegadega aastail 1896–1900 elas. Toona veel üsna uus teenijatele ehitatud majake asus siis linnast väljas maakolkas, mis oli suurepärane allikmaterjal Maakonna, kääbikute elupaiga, kirjeldamiseks.
Ja veel üks tänavavahe edasi toob meid juba Moseley soo, kohaliku looduskaitseala, servale. Kusagil siin juhtus üks talunik peletama seeni korjanud väikesi Tolkieneid; “autasuks” sai ta nime Must Inimsööja – väga võimalik, et ta on “Sõrmuse Vennaskonna” Maggoti prototüüp.
Soo ise või tegelikult puude ja õitseajal rohkete lilledega madal org on vallidega ümbritsetud endine suur tiik, Sarehole’i veski veehoidla. Seda paika on kuulus kirjanik ise vanaduspäevil intervjuus meenutanud, nii et Moseley soo kui inspiratsiooniallikas Vana Metsa, Tom Bombadili elupaiga, kirjeldamiseks ei ole kindlasti lihtsalt hilisem spekulatsioon. 1850-ndate paiku lasti tiik tühjaks, aga päris ära ei kuivanud see koht ka hiljem. Siin on sildu ja trepikesi ning käsipuudega ääristatud auk, kus Coldbathi oja juhitakse maa alla. Kitsamaid ja laiemaid teeradu raamivad rohked jändrikud puud-põõsad, mille vahel on kahtlemata nii lihtne ära eksida. Ja tõepoolest on siin juurikaid, mis su jalust võivad paisata või oksi, mis lehti puistates teeradu su eest ära peidavad. Nii et mine tea tõesti, mis siin öösiti toimuda võib…

Koole keset linna. Kuid ma tean, kui kaua läheksin ma siit ise, juhul kui ilm on ilus ja vahepeal midagi ei juhtu: kaksteist päeva siit Bruineni koolmeni, kus maantee läheb läbi kaljulõhest välja voolava Valjuvee.

“Sõrmuste Isand”. Moseley soost – siis Vanast Metsast – Green Roadi koolmeni oleks linnulennult ehk kaheteist minuti, mitte kaheteist nädala tee. Enne lahkumist soost möödume väikesest tiigist, mida armastavat Tolkienist telesaateid tegevad produtsendid; Tolkieni-raja kokkuseadja on skeptiline: vaevalt küll, et väikest JRR-i ja Hilaryt keegi sinna mängima laskis; paremal juhul said nad neid aedu üle heki piiluda… Ja üks vana liivaauk on selle tee ääres, arvatavasti tolle kruusakarjääri eeskuju, mis “Kuninga tagasipöördumise” lõpus on kääbikute naastes Maakonda tekkinud Sami isa maja asemele.
Aga koole on Green Roadil tõesti – ja mitte selleks, et Musti Ratsanikke uputada ja Rivendelli naasvat haavatud Frodot säästa. Päris tänapäevased autod sööstavad tast vett pritsides läbi. Chriski ei tea seletada, miks sellesse kohta üle Cole’i jõe on ehitatud vaid jalakäijaile mõeldud sild.

Bilbo Baggins kardab vist koeri. Koolme juurest pöördume juba Cole’i kaldapealsele ja saame taas nautida toredat teekonda jändrike pajude vahel. Siin laulab pööraselt valjuhäälne ja isendirohke linnukoor. Või veel – iga kümne meetri tagant tundub siin olevat järgmise käbliku kodu, millest siis peremees kõigile naabreile teatama peab. Ja käblik teadagi on hästi valju häälega pisike linnuke.
Kuidagi ei saa jätta ronimata paarile eriti turnimisahvatlusega remmelgale või ületamata plokksildu pidi jõge – igasuguse vajaduseta, kohe jälle naastes.
Ja mis seal salata, selline tunne on tõesti, et Bilbo Baggins peaks olema kusagil nende põõsaste vahel ringi vudimas. “Miks me teda küll ei näe?” muutun murelikuks. Ja leian võimaliku vastuse: need teed on selle linnaosa elanike koerte jalutamise – ja paraku mitte ainult jalutamise – paik: peab olema õige ettevaatlik, et mitte mõne “miini” sisse astuda. Mis saaks siin isand Bagginsi karvastest päkkadest; pärast tuleks tal kulutada tunde, et neid taas puhtaks saada.
Aga Sarehole’i veski korsten juba paistab; paraku küll mitte suitsu pahviv, nagu kääbikute Maakonda naastes. Viimasel väljal enne veskit, mille servas veskitiiki toitev kanal, olnud Tolkieni aegadel 19 suurt tamme; osa neist on ajahambaile ette jäänud.
Ei saa salata, et umbuskliku inimesena lappan hiljem läbi näppu sattuvad paber- ja elektronallikad Tolkieni sidemete kohta Oxfordiga, kus ta veetis ju põhiosa oma pikast elust. Ei, ma ei leia ühtegi viidet kääbiklik-kirjanduslikele inspiratsiooniallikatele sellest linnast. Väike kahtluseuss muidugi hinge jääb, aga äkki oli tõesti Birminghami-aastate mõju kirjanikule nii suur, nagu ta uhkust tundvad tänased kaaslinlased välja kuulutavad? Võib olla ju küll!



Toomas Jüriado
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet