6/2003



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Kährik – hea kohaneja

Ingmar Muusikus, Tiit Hunt
Rainer Kerge selgitab, miks kährikkoer, kes Eestis on elanud vaid poolsada aastat, tunneb end siin juba kui põlisperemees.


Läksin karjakööki. Kedagi ei olnud, pime vaid. Jooksin õue ja kaebasin taadile ära. Taat andis taskulambi kaasa. Läksin uuesti karjakööki. Kõige hämaramas nurgas seisis piimajahutuse tünn – juba enne sõda tsementpõrandale kinni istutatud kaevurake. Vaatasin tünni. Näitasin lambiga tuld. Selle peale algas tünnis kahin ja rahmeldamine – justkui oleks keegi sinna pisikese tuulispasa kinni pannud. Kui sagimine lõppes, rohetas mulle kaevurakke põhjast vastu kaks kolmekopika suurust silma. Silmade taga oli imelik karvane loom.

“Ee, kas see on kellegi koer?” küsisin õues taadi käest ja vaatasin põtrade ümber sagivate meeste poole.

“See on kährik, sama loom, kelle nahaga te mängite,” seletas taat ja kiirustas põdranülgijatele nuge viima.

Selge – kodus on tõesti ühe imeliku looma nahk, niimoodi nülitud ja pargitud, et näeb välja nagu jäme pehme ja karvane soolikas. Ajad sabapoolt otsast käe sisse ja tõmbad naha õlani nagu pika kinda. Kui siis suupoolses otsas sõrmi konksu kägardada, näevad omaenda näpud välja nagu kummalise karvase eluka kurjakuulutavad kihvad.

Ja nii imelik kui see ka ei näi, need kaks kährikut, üks, see roheliste silmadega piimajahutustünnis, ja teine, pargitud nahast mänguasjana, on ainsad eksemplarid sellest veidra väljanägemise ja kummalise saatusega liigist, keda mul on õnnestunud lähemalt uurida.

Kui mitte arvestada autoaknast nähtud kährikuid – paari hämaras tee ääres hiilivat ja lugematuid asfaldile lebama jäänuid – pole mina seda looma rohkem kohanud. Ei põllul, ei võpsikus, ei järve ääres. Ometigi elab kährikuid Eestis vähemalt sama palju kui rebaseid, ning kui palju elab rebaseid, ei tea keegi. Nii palju on neid. Ja rebast, seda uudishimulikku looma, kohtab ikka. Aga vaat kährikut ei ole ma metsas näinud. Kas pole õigel ajal vajalikku kohta sattunud või on alalhoidlik loom osanud minu ligiduses märkamatuks jääda. Mida iganes.


Inimene hindab vaid kähriku nahka.
Kährikkoera – olgu ta ametlik nimi ka kord pikalt välja kirjutatud – saatuseks on talle tema karvkate. Just pehme ja paks kasukas lennutas Jaapanis, Koreas, Mandžuurias, Hiinas – ühesõnaga Ida-Aasias – elutseva looma kontinendi teise serva.
Lugu ise nägi välja nii. Eelmise sajandi kahekümnendatel ei läinud maailma esimesel tööliste ja talupoegade diktatuuri riigil hästi. Tegemist oli tavalise likviidsusprobleemiga – polnud eriti midagi, millega ebasõbralikele kapitalistidele soovitud kaupade eest maksta. Ja siis tuldi Venemaal, nagu mitmeid kordi hiljemgi, geniaalsele ideele – suurendame emakese looduse poolt pakutavaid ressursse, ehk siis – kährikkoera nahk valuutaks!

Vene zooloogid, neid oli ja on seal palju ning häid, hõiskasid ja plaksutasid käsi. Üle hulga aja anti jälle kellegi uurimiseks meeldivalt palju raha. Mitmed kuulsust toonud ulukibioloogilised tööd said alguse just toona.
Uurimistööd selgitasid, et kährik:
a)omab sügistalvel paksu ja kohevat karvkatet;
b)sööb, mis kätte juhtub;
c)sigib, mis hirmus.
Tulemus: kähriku laialdane introdutseerimine kodukohast teistesse paikadesse. Esimesed kährikud küüditati koduvõpsikust ühele saarele Vladivostoki lähistel 1929. aastal. Sealtpeale aeti kümneid kährikuid ühes kohas kasti ja teises paigas jälle kastist välja. Ning nii üle kogu laia Venemaa. Sedasi sattus kährik ka Eesti naaberaladele ning viimaks meilegi.

Kährik koduneb kiiresti.Ja kuhu kord kährik “istutati”, seal ta sigima ja levima kukkus. Märkimisväärse kiirusega jõudis ta sissetoodud kohtadest ka paikadesse, kuhu teda niipea aklimatiseerida ei kavatsetud. Ehk siis – loom tegi omalt poolt kõik, et tema levila suureneks.
"Aga miks?!” hüüab terve mõistus. Miks oli karusnaha saamiseks vaja kährikud kõigepealt ühes kohas kinni püüda, siis teises kohas lahti lasta ning mõne aja möödudes neid seal naha kättesaamiseks jälle küttima hakata? Milleks see mitmekordne tants ja tagaajamine? Kas poleks targem kord kinnipüütud loom pista puuri ja teda sealt vajadust mööda jälle välja võtta?

Otsuse kinni püütud kährik puuri pistmise asemel hoopis metsa alla tagasi lasta tingis toit. Mitte et kõigesööja puuris raipeid või jahukörti mugides tingimata nälga oleks jäänud, lihtsalt inimene ise vaatas erinevate elupaikade söögivarud üle ja otsustas, kus on veel kasutamata toiduniððe, mille kallale kährik lasta. Nii tark oli inimene.
Tagantjärele tarkusena selgus muidugi, et kährik on segatoidulise uruloomana konkurent ühtaegu nii mägrale-rebasele kui ka karule.
Ja – kui kord juba kährik on metsa lastud, ei siis teda enam sealt välja saa. Küti, palju tahad.

Kährik teeskleb surnut. Kütiti kährikut aga Eestiski mehemoodi. Zooloog Harri Valdmann pigistab ühe silma kinni ja rehkendab: “Meil oli spetsialiste, kes püüdsid 50–70 kährikut aastas.”
On siis ühe metslooma jaht nii lihtne? Tuletame meelde teist loo alguses mainitud kährikut, seda, kes vangistati piimajahutustünni. Pole ju päris tavaline, et üks metsloom tuuakse elusast peast padrikust koju. Aga vaat kährikuga saab sellist tempu korraldada.
Lugu on nimelt selles, et joosta kährik nüüd küll ei jaksa. Kui ta padrikus võib veel põõsaste-mätaste vahel slaalomit lastes minema lipsata, siis põllu peal jõuab isegi kõhukas kütt kährikule järele sammuda. Kui alalhoidlik loom just segavat siksakjooksu tegema ei hakka.

Tollesama tünni sattunud looma saigi taat kätte sedasi, et istus parajasti kütiliinis ja ootas, millal ajajad põdra metsast välja peletavad. Istus-istus, kui äkki vaatas – kährik ajab omi asju, ei tee inimesest väljagi. Krabas siis metsloomal tagumisest jalast kinni ja sidus taskus olnud nöörijupiga puu külge “ketti”. Vähe sellest, et kährik ei jaksa joosta, häda korral pole tast kiusajale ka suuremat vastuhakkajat. Põgenemise ja hammaste näitamise asemel eelistab kährik vahele jäämise korral surnut teeselda. Ajab kõhu taeva poole punni ja pigistab silmad kinni. Mõne aja pärast piilub, kas õhk puhas. Kopsa korra jalaga vastu maad – lavastab jälle koolnukangestuse. Ei ole kährikul suuremat iseloomu. “Selgrootu loom,” ütleb zooloog Valdmann.
Nojah, põder metsast välja aetud ja maha kõmmutatud, sidus taat kähriku jälle puu küljest lahti ja talutas autode juurde. Seal nööris ta looma neli jalga kõhu alla kokku ja vinnas teise kolhoosi zootehniku UAZ-i ootama.
Kui veel üks aju sai maha peetud ja jahimehed sättisid end autodesse, et sõita meie juurde lastud põtru nülgima, selgus, et kährik oli vahepeal köidikud puruks närinud ja autos korraliku segaduse organiseerinud. Protestiks vabaduse piiramise eest näris omapäi jäetud loom ribadeks zootehniku kummikud. Kallid kummikud, Moskvast toodud.
Niisama käigult kinnipüüdmise ja kaela kahekorra käänamise kõrval kasutatakse kähriku küttimiseks loomulikult ka tavapärasemaid jahiviise. Lihtsaim viis on võtta appi koer. Kui on valge aeg ja kährik magab koopakeses, näiteks kuskil mägralinnaku servas päevaund, on parim jahiabiline mõni urukoer. Hämaral ajal, kui kährik on roninud maa peale toitu hankima, on teda hõlbus püüda laikaga. Tubli koer võib kähriku niisama maha murda, ei pea pauku tegemagi.
"Kähriku jaht on
kohaliku vanainimese sport,” selgitab Harri Valdmann. Et: kui sa tead, millise mätta all kährikud peidus ja sul on aega neile sinna järele minna, siis muudkui küti. Nülitud ja liistule tõmmatud naha eest antakse tänapäeval pealt kolmesaja krooni.Kährik astub üsna kenasti ka raudade sisse. Mäletan, et kui ühel kaugel talvel taat ja vanem veli otsustasid hakata rebaseid raudadega püüdma, kulus terve päev raudade puhastamisele. Viimaks keedeti raudasid veel kuuseokstesupis, et inimese hais ja raua lehk küljest maha saada. Kasu ei miskit. Reinuvader astus ikka raudadest üle ja viis söödaks pandud kana minema. Kährik seevastu astub muretult raudadesse, olgu see või tavotiga koos ja õlist tilkuv.


Kährikul on palju poegi.
Et kährik on segatoidulise loomana eelkõige karu toidukonkurent, saab teda küttida ka karule ja metsseale jäetud söödaga. Looduslikest vaenlastest on kähriku jaoks ebameeldivaim hunt. No mõelge ise – kui inimene võib paljakäsi kähriku kinni püüda, asi siis hundil teda murda. Ilves ja karu võivad ka kähriku sabaaluse tuliseks teha, kui vaid viitsivad.
Küttimisest ja hundi söögilauale sattumisest hoolimata on kährikuid kõikjal küllaga. Sigib ta ju peaaegu mõõdutundetult. Ja on nii liigikaaslaste kui ka teiste loomade suhtes üsna leplik. Pole haruldane, et mägralinnaku ühes “linnaosas” elavad mägrad, teises kährikud. Vahel kaklevad ka ja murravad teineteise poegi, aga harilikult ei tee naabrite kohalolust väljagi.
Kui süüa
jätkub, aga kährik pistab põske kõik, mis vähegi kõhutäie järele lõhnab, võib ta püstitada müstilisi asustustiheduse rekordeid. Kaks-kolm, hea küll, viis isendit tuhande hektari kohta – see on normaalne. Aga saja toidurikka hektari peal võib elada koguni kakskümmend kährikut!
“Parimates elupaikades saab tohutult nahku,” jääb Valdmann looma arvukusest rääkides pragmaatiliseks.
Kähriku jaoks on parimad elupaigad ökotonid, alad, kus üks elupaik läheb üle teiseks: metsaservad, veekogude kaldad (ujub hästi!) ning muud säärased looma- ja taimestikurikkad piirkonnad.

Seal siis kährik pesitseb. Päeval magab urus, mis on tõenäoliselt mägra kaevatud. Kui mägra kaevatud pole võtta, võib ka ise väikese tunneli uuristada. Öösel käib õgimas.

Võrreldes rebasega on kähriku saagiteekond väga lühike – paari-kolmekilomeetrine ring, ja kõht ongi täis. Rebane peab sama tulemuse saavutamiseks “maha trampima” vähemalt kümnekilomeetrise teekonna.
Nagu mägra einestamist, ei saa ka kähriku söögikordi kiskjale paslikuks jahipidamiseks nimetada. Kährik on pigem korilane, sööb, mis teele ette satub: konni, hiiri, putukaid, mune ja erinevaid tibusid, vahel sekka ka mõni jänes. Ning hunnitus koguses kõikvõimalikku “heina”. Teist kiskjat, kes vabatahtlikult nii palju igasuguseid juurikaid-marju-teri sööks, on raske leida.
Muus osas on kähriku elu, nagu loomal ikka. Aprillis-mais sünnivad pojad, harilikult 5–10, aga vahel ka rohkem. Sügiseks on pojad iseseisvad, järgmisel kevadel võivad juba kutsikaid saada. Papa-mamma elavad koos.
Ringi kolab, nagu juba öeldud, enamasti öösel. Suvel rohkem, talvel vähem. Sügiseks kasvatab korraliku rasvakihi ja koheva karvkatte. Ainsa koerlasena võib kährik magada ka taliuinakut. Kui tahab. Kui ei taha – no padupakast pole ja süüa ka jagub – siis ei maga.
Selline loom, madal, matsakas ja karvane, natuke pesukaru nägu.

“Rebane on palju ilusam, graatsiline loom,” arvustab Valdmann, “aga kährik – see on nagu väike siga! Kõht vastu maad, jalad lühikesed, kõnnib ka inetult!”
Aga nahk on tal ilus. Naha pärast ta Euroopasse ju küüditati. Ja siia ta jäi. Ning poole sajandiga on ta end kenasti rebaste-karude ja hiirte-konnade keskele elama loksutanud.
Mis sa tahad ära teha!



Rainer Kerge
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?