6/2003



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Raha rappa – elu parim tegu

“See on üks parimaid asju, mida ma oma elus olen teinud,” ütleb Margus Tänav, kes andis Marimetsa rappa matkaraja loomiseks pool miljonit krooni isiklikku raha. Kuus kilomeetrit laudrada on nii populaarne, et ka näruse ilmaga on seal keegi kõndimas.

“Eile nägin parklas nelja-viit autot, kuigi vihma sadas. Tõesti kole ilm oli,” paistab raja looja teiste innukusest imestunud olevat. “Kui tulid esimesed külmad ilmad ja lumi sadas maha, käidi koguni busside kaupa.” Eestis on palju matkaradu, mille lähedaloleku on kohalikud teadmiseks võtnud, kuid ise nendega sidet ei tunne, jättes selle parem turistide hooleks. Risti kandi rahvas patsutab Margus Tänavale aga raja eest õlale. Kohalike seas on neidki, kes käivad seal sama sageli kui Margus ise – kord nädalas.

“Võib-olla on see minu kui metsamehe karmavõlg, olen töö tõttu nii palju näinud, kuidas puud langevad,” räägib Margus, miks ta hakkas matkaraja loomist kaaluma. Kaks südameoperatsiooni läbi teinud mees on kahtlemata ka mõelnud, mis temast siiailma maha jääb. Seda aimab lausest, mille ta ütleb raja ühe kaunima koha peal, lagedal, kus üle eri karva pruuni raba näeb taamal paistmas nii Kuresilma kui Kaurukõrve mäge. “Mina kaon varsti ära. Rabarada jääb ikka, kui keegi viitsib selle eest hoolitseda.”

Marimetsa rappa laudraja tegemise peale hakkas ta mõtlema ligi kümme aastat tagasi, kui teise operatsiooni järel jälle jalule saamiseks kodu lähedal looduses kõndis või lihtsalt jalad rabavees istus ja sooja päeva puudutust nautis. “Mõtlesin siis, et kui mul oleks võimu, teeksin kas või väikse jupi esimeste järvedeni, et ka teised neid vaatama tuleksid.” Nüüd saab väiksemast rajatornist üle viie järve kiigata – kolm aastat tagasi alustatud rada sai sel sügisel valmis.

Alul kavatses Margus lisaks KIK-i, vallavalitsuse ja Läänemaa keskkonnateenistuse summadele raja heaks anda 100 000 krooni, kuid tasapisi kasvas tema osa 510 000-ni. “Kui minema hakkab, siis läheb märkamatult tuhandete kaupa. Kord on vaja käru, kord saagidele uusi kette. Kui korraga oleks seda summat vaja läinud, oleksin vist väga pikalt mõelnud, võib-olla ka ära öelnud. Läks aga kuidagi jupikaupa ja kiiresti. Teist korda oskaksin odavamalt teha,” räägib Margus summast, mille eest mõni teine ostaks meresõiduki või korteri, mitte ei paneks raha rappa. Muide, Marguse järgmine projekt on kohalikele ujumiseks järve rajamine.

Rabas nagu merel. Tõrvaks meepotis on aga vana vaidlus, mille värske rada jälle üles kergitas – kas laudteega matkajate rappa toomine on looduse seisukohast õige või mitte. Nagu ikka on selles vaidluses kaks tulist leeri. Ühed, kes ütlevad, et muidu väga paljud inimesed ei tulekski ning et mõni koht peab olema selline, kus eestlane saab raba tundma õppida. Teised peavad laudrada jõhkraks võõrkehaks. “Mulle on öeldud, et olen võtnud süütu tüdruku ja ära vägistanud. Paljud aga kardavad raba, nad ei julge ilma toeka rajata käia. Nii kaugele kui rada viib, kindlasti nad ei tuleks, seal peab oskaja kõndija olema. Vanemad inimesed ei jõuakski,” räägib Margus.
Marimetsa rajal on väljas infotahvlikesed, mis õpetavadki algajat märkama raba A-d ja O-d: kanarbikku, sookaile, sookurgi ja rabamände, viitavad ligi saja-le linnuliigile ning ligi kuuekilomeetrise haavaplankudest raja läheduses tegutsevatele metssigadele, huntidele, rebastele ja põtradele. Margus ise on raja ääres näinud ka hundi ära ja räägib Karukõrve mäel elavast karust, kuid matkaja võib kõige tõenäolisemalt peale trehvata vaid eemalt paistvale rebasele, kes eelistab Marguse sõnul mugavalt laudu mööda tippida. Suurematest loomadest annavad siiski aimu üle raja suunduvad loomarajad.
Sellele, kes rabas ka ilma laudteeta on kõndinud, pakub rada eritüübilist silmailu, ligi kolmetunnist vaikset jalutamist rabavärvide keskel ning tahtmise uuesti fotoaparaadiga tagasi tulla. Margus ise peab parimaks ajaks kevadet ja suve, kuigi naudib ka praegust pruuni perioodi. “Üks tuttav meremees ütles, et suvel on siin nagu merel. Kolmkümmend kraadi on sooja, aga tuul puhub. Viskad seliti laudrajale ja vaatad taevasse, ümberringi on vaikus. Ka mulle meeldib siis paljajalu rada läbi käia, korraks end vette kasta.” Mõnus jalutuskäik on juba ligi kahekilomeetrine teekond raja algusesse, mis viib üle Marimetsa oja ja läbi Kuresilma mäe kinni kasvava puisniidu, kus siiani heinakuhjade asemeid võib aimata. “Rahvas räägib, et hundid tulid siia, kui Venega piir lahti läks. Enne seda karjatati lambaid,” kõneleb Margus. Muide, ta on suutnud jahimeestele selgeks teha, et tema maadel, millelt ka osa rajale viivast teest läbi läheb, jahti ei peeta. “Enne ei tuldud küsimagi mitte, lihtsalt ühel päeval oldi kohal. Nüüd olen märganud, et kohe, kui jahihooaeg pihta hakkab, ilmuvad minu maadele need loomad, keda parasjagu kütitakse. Loom teab, kus lastakse ja kus ei lasta. Praegu olen näinud näiteks põtru. Kui paugutamine ümberringi otsa lõpeb, lähevad nad vanadele radadele tagasi.”

Matk shampusepudeliga. Margus nendib, et üks asi on matkarada teha, hoopis teine seda korras hoida. Kord nädalas ei käi ta rabas mitte ainuüksi enda lõbuks, tal on kaasas ka prügikott. Nüüdki korjame pea iga saja meetri järel odava Türgi kommi oran˛e pabereid, mida on maha jäetud sellise järjekindlusega, nagu seda teevad hätta sattunud lapsed Kalle Blomkvisti või Hansukese ja Gretekese raamatus. Õnneks muud prahti seekord praktiliselt pole. “Mis te arvate, millist taarat ma siit kõige enam leian?” küsib aga Margus kavala näoga. “Shampusepudeleid!” Nimelt on viimasel ajal moes sünnipäeva või pulma-aastapäeva seltskond matkarajale jalutuskäigule viia ning alustuseks nööbitakse tähistamiseks kihiseva sisuga pudel lahti. “Tegelikult võiks vald siia koristaja palgata, kes iga päev raja läbi jalutab. Siis saaks loodusesse tulija rajal täiesti puhta pildi kätte,” arvab Margus.
Ta on küll olude sunnil võtnud sisse iganädalase koristaja rolli, kuid giidiks pole veel hakanud, vaid tuttavatega on koos rajal käinud. Tõsi küll, vahel tullakse Marguse käest pärast rajal kõndimist küsima asju, mis looduses tundmatuks jäid, ning mõni tahab ka oma silmaga näha ja tänada meest, kes matkaraja loomisega hakkama sai. Margust ei sega, et inimesed iga päev otse ta koduväravast rajale lähevad. “Kurb oleks ju ka, kui olen raja teinud ja keegi siin ei käiks.”



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet