1/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Koduhiirele anna kätt

Koduhiir
Sulev Kuuse
Minu vanaema kartis hiiri mis hirmus. Muidu oli mõistlik naisterahvas, aga pisike karvane loomake ajas talle hirmu nahka. Kord kummardas vanainimene hämaravõitu koridoris midagi maast võtma, ise kõva häälega kuulutades, kuidas mehed suurte saabastega muudkui poritükke tuppa tassivad. Viimasel hetkel võttis poritükk aga jalad alla ja sibas minema.

Polnudki niisama praht, hoopis hiir oli. Väga vanasti arvati, et hiired sünnivadki mustusest. Majahäälte ja inimeste liikumisega harjunud hiir, kes ei pannud talle järele hõigatud ehmatushüüet millekski, läks omi asju ajama. Vanaema vajas aga ehmatuse peale paari kaastundlikku sõna ja mõnda mahvi suitsu.

Terekäsi närilistele. Kui vahel mõni inimene suudabki hiire ees hirmu tunda – sõber Reet trambib ka tuppa sisenedes teinekord jalgu ja hõikab: “Hiired-rotid, minge ära!”–, siis hiir inimest karta eriti ei oska. Loomulikult teeb loom oma käike ajal, kui maja vaikne, istub selle vaikuse sees aga ka inimeseloom, ei tee hiir temast väljagi. Magavale kassile päris suhu jooksmist ei tahaks küll hiirele süüks panna, aga magava inimese peal ringi jalutamine on vähemalt majas elavale närilisele tavaline asi.

Eluaeg hiiri-rotte – närilisi üleüldse – uurinud zooloog Andrei Miljutin jutustas, kuidas kord üks hirmunud rott talle pähe ronis ja sinna passima jäi. Kusjuures – põgenes see rott kelle eest? Ei kellegi teise kui Miljutini eest! Õigemini tema käe eest.
Kätt ja pead ühe ja sellesama organismi kaheks erinevaks kehaosaks pidada näriline ei mõista. Kui sul on kodus hiir, keda sa silitad ja söödad, siis suhtleb see loomake mitte sinuga, Ken või Cätlyn või kes sa oled, vaid sinu käega – sellega, millega sa talle saia ulatad ja pai teed. Konkreetset kätt võib nutikas näriline oma sõbraks pidada küll – tunneb ära ja teab, mida oodata.

Kutsu hiirt ultraheli abil. Andrei Miljutin saab selle kinnituseks tuua oma praktikast kaks näidet. Nutikas näriline võib talle vastu sirutatud käe juures huvituda kõigepealt näppude vahest. Nuuskides kohta, kus kaks sõrme käe seest välja kasvavad, loodab loomake leida muskusnäärmeid – pidades inimese näpuvahet liigikaaslase sabaaluseks.
Kui hiire moodi lõhnamine käib tervele inimesele üle jõu, ja jumal tänatud, siis vähemalt ühe keele, millest hiired-rotid aru saavad, on küll igaüks võimeline ära õppima. Miljutinil on see oskus sõna otseses mõttes käes! Minnes Elistvere loomapargis näriliste tuppa, tarvitseb Miljutinil mõne puuri ees vaid veidi näppe üksteise vastu hõõruda, kui hetk tagasi veel päevast und maganud närilised pesast välja tulevad ja Andreilt seemneid küsivad.
Lugu on lihtne – kui pöialt tasakesi, kuid kaunis kiiresti kahe esimese näpu vastu hõõruda, kuuleme meie, inimesed, vaikset sahinat – justkui kratsiks mõni pisikene loom oma kõrvatagust. Selle toimingu juures tekib aga veel üks heli – ultraheli. Meie seda ei kuule, kõikvõimalikud närilised aga küll. No ja kui hiir on pähe õppinud, et ultraheli kõlades on lootust sihvkasid saada – ja seda kraami kannab Miljutin alati kaasas –, siis loomulikult tuleb ta pesast õue asja uurima. Muide, ka teadlase koer on õppinud näpusahina peale kohale tulema, vilistada või hüüda pole vajagi!

Koduhiir ja hiirekodu. Sarnaselt koerale on inimene vähemalt kaks korda kodustanud ka hiire. Miks vanad hiinlased seda omal ajal tegid, ei tea täpselt keegi.
“Naljaviluks,” pakub Miljutin.
Hiljem on inimene hiire kodustanud katsetamiseks – tuntud laboriloomad valged hiired on koduhiire albiinovormid. Aga taas ka lihtsalt naljaviluks. Nii on aretatud näiteks karvutud hiired ja “tantsivad hiired” – loomakesed, kelle närvikava on sedasi sättunud, et nad alatasa võbelevad-värisevad, justkui oleks nende elu üks suur disko. Looduses sellised loomakesed pikalt vastu ei peaks, puuris meeldib neid aga mõnel pidada. Nojah.Aga kui puuris pidamiseks aretatud hiired kõrvale jätta, on näiteks koduhiir, ladinakeelse nimega Mus musculus, äärmiselt vormi- ja alamliigirikas. Kuidas loomaperekonnas koduhiire liigid ja alamliigid jaotuvad, ei tea päris täpselt keegi.
Koduhiire nimi tuleb muidugi sellest, et ta elab paikades, mida inimene tavatseb oma koduks pidada. Koduhiir on inimese ja tema elamistega sedavõrd harjunud, et on rännanud oma algkodust – Lähis-Idast koos inimesega kõikjale.
Kuidas koduhiir ja inimene sedasi seltsilisteks said?

Tõenäoliselt nii, et ajal ja kohas, kus inimene õppis põldu pidama ja vilja salves hoidma, aga kõikvõimalikud terad ja seemned on koduhiire jaoks pruukost number üks, olid just koduhiire esivanemad parajasti laialt levinud ning asusid kärmesti inimese veidrust, korjata vilja suurtesse hunnikutesse, omakasupüüdlikult ära kasutama.

Ja sedasi on koduhiir sattunud kõikjale kuhu inimenegi. Hea ronijana – püstloodis mööda seina üles joosta pole koduhiirele mingi töö –, märkimisväärse hüppaja ja pugejana suudab koduhiir inimese majapidamises üsna hästi liigelda. Ja nälga tilluke loomake juba ei jää, sest vajadusel võib ta süüa peaaegu kõike. Kirikus, kus suuri söögitagavarasid harilikult ei hoita, kõlbavad koduhiirele küünladki hamba alla pista. Kuigi seemned oleksid muidugi mõnusamad.
Kui sügisel, esimeste külmade aegu, hakkab maja sahvrites ja panipaikades mürgeldamist kostuma, tähendab see, et vilud ilmad on sooja aja õues mööda veetnud hiired jälle tuppa peletanud. Koduhiir meie laiuskraadidel päris õues olles talve üle ei ela. Laudas või küünis heinte sisse käike uuristades – nii võib küll koduhiir külmale vastu panna.

Pesa kasukataskus. Tuppa kolinud näriline ei pruugi tingimata koduhiir olla. Mitmed õueski hakkama saavad hiireliigid võivad vahel end inimese elamisse sisse seada. Kaelushiir on üks niisugune. Kui te leiate mõnest mõnusast kohast – näiteks kappi unustatud kasuka taskust – hiirepesa, kuhu on kõige muu kõrval varutud ka märkimisväärne kogus toitu, on see suure tõenäosusega kaelushiire pesa. Majapidamises elunev koduhiir endale spetsiaalselt tagavarasid ei loo. Milleks aita eraldi ait teha? Isu korral pole ju muud muret, kui minna näiteks sahvrisse kolmandale riiulile ja süüa niipalju kui kõht kannatab, liigne tassimine ning kogumine on mõttetu. Muide, kui seesama kolmas riiul lõhnab nii, nagu oleks seal lisaks hiire toidulauale ka tema tualett, võib täiesti kindel olla, et majapidamises elutseb just nimelt koduhiir. Teised temataolised loomakesed oma liikumisradasid nii vängelt ei lõhnasta.

Karihiir on siili sugulane. Koduhiire ja kaelushiire kõrval võivad eelkõige suvisel ajal trehvata inimeste elamistesse ka pika ninaga hiire moodi loomad – karihiired. Ehkki nime poolest hiired, pole tegemist mitte näriliste, vaid putuktoidulistega – siili sugulastega. Kui kass on pika ninaga hiire nägu eluka maha murdnud, selle aga söömata jätnud, on tegemist karihiirega. Tema muskuselõhn on isegi näljasele kassile liig mis liig.
Koduhiiri söövad traditsioonidest pidavad kassid aga isukalt.
Ning hoolimata sellest, et kõik, kellel koduhiirest jõud üle käib – ja neid on palju – teda ühel või teisel moel kiusavad, ei kao iibeprobleemideta koduhiir inimese elamise ümbrusest kuhugi. Parem juba selle mõttega harjuda.
Isa pani ikka käimlas elavale hiirele vett ja leiba, et loomake nälga ei sureks. No vanaema siis jälle vihastas.



Tekst: Rainer Kerge, (Sl Õhtuleht)
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet