1/2004



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Ökosahver

Ülo Josing
Igal nädalal tuleb paljude perede ukse taha autojuht, kel on süles kastitäis toitu – Vormsil küpsetatud leib ja speltasepik, Hiiumaa õunad, Ärma-Mihkli talu porrulauk, Käosaare talu kartul. Ükski kastis olev aiavili või valmistoote komponent pole kasvades saanud kunstväetisi ning sisse või peale säilitavat keemiat.

Keemiavabu mahetooteid pakkuv Ökosahver sai alguse väiksest sõprade-huviliste ringist, kes püüavad oma elutegevusega võimalikult vähe loodust koormata. Nõnda mõtlevate inimeste tarvis puudus aga Eestis koht, kust mahetoitu osta. “Turumemmede käest võib seda ju hooti saada, kuigi kunagi ei tea, kas leti taga on tegelik aiapidaja või palgatud proua ning kuidas tegelikult juurikad kasvatatud on,” ütleb Ökosahvri tegevjuht Liis Treial.

Esimestena saidki kastid koju sahvri algatajate tuttavad. Kuid info liikus suust suhu ning ilma igasuguse suure reklaami ja kärata on esimese tegevusaasta jooksul Ökosahvrist toitu tellinud juba üle 300 kliendi. “Põhiliselt on need inimesed, kes ei haara ühel päeval poeriiulist möödudes korvi ühe firma ðokolaadi ja teisel päeval järgmist suvalist. Nad mõtlevad, mida ostavad ja on kaubamärgitruud – püsikliente on hästi palju,” räägib Liis Treial sagedaste telefonikõnede vahele. Päev enne kasti kojukandmise aega on sahvri telefon üsna punane, vahepeal hüppab ka pisikesse mahetoodete poodi paar ostjat sisse.
Väga tublid mahetootjad, seda küll enese teadmata, on maavanaemad, kes ei taha väetiste peale raha raisata või onu, kes toob oma põllulapile rammu vaid laudast. Neile, kelle laual on omakasvatatud juurikad igapäevane asi, võib mujal maailmas 1970-ndail hoo sisse saanud ja Eestis algust tegev mahetoidu menu tunduda kalli veidrusena.


Vanaema porgandid pole enam tavalised.
Igal sügisel autosse kaasa pandud kartulikott või tuttavalt talunikult ostetud porgandilaar pole aga enam tavalised. Ökosahvri edu näitabki osalt väikse Eesti linnastumise astet: paljudel ei ole enam maal kedagi, kelle käest kindla taustaga juurvilja saab. “Ega seda maalt toodud kartulikotti polekski enam kusagile hoiule viia, paljud majaalused keldrid on ju soojad. Tahetaksegi korraga vaid nädalakogust,” ütleb Treial. Sahvris pannakse kokku neljale pereliikmele nädalaks paras kastitäis, millest saab kaks toiduainet soovi korral välja vahetada. Alati on kastis kümme toodet ning kaasas kiri, millistest taludest need pärit on. Nii nagu mujal maailmas, on mahetooted ka Eestis kallimad. “Nädalakast maksab 200 krooni. Poes oleks sama kogus umbes kolmandiku võrra odavam, kuid me tahame mahetalusid toetada,” ütleb Treial.
Eriti populaarne kastikaup on õunad ning talus nn vanamoodi tehtud leib ja sepik. “Hästi ostetakse ka puljongikuubikuid, sest poe omad on liiga keemilised. Tavalise porgandi ja kartuli kõrvale tahetakse ka eksootilisemaid: nuikapsast, sellerit, pastinaaki, brokolit.” Juurde on võimalik tellida ka teisi tooteid, näiteks täisterajahust makaronitooteid, mis on tõesti mõnusalt pruunid, punaseid läätsi, shokolaadi, pestot, kuivatatud porgandit, pleegitamata tselluloosist sisuga mähkmeid, seebi baasil tehtud nõudepesuvahendeid ning kosmeetikat, mille sisu kannab sõna “loodustoode” auga välja. “Meie kosmeetika on rangelt kontrollitud. Pole nii nagu paljudes nn loodustoodetes, et sisus on 99 protsenti keemiat ja üks protsent loodust. Ostjate seas on palju tundliku nahaga inimesi ja allergikutest laste emasid, kes peavad väga valima, mida peale määrida ja sisse süüa,” räägib Treial.

Ketshupis ja õlis varjatud keemia. Ampsates keemia järele lõhnavat õuna või e-ainetega küpsist, on lihtne aimata, et neis on kasutatud mittelooduslikku kraami, mis ei mõju hästi ei tervisele ega keskkonnale. Keemia on toidus peidus aga hoopis varjatumalt. Enne ketshupisse jõudmist väetatakse tomatitaime alust mulda ning taime pritsitakse keemiaga. Itaalia kööki ülistavates ja meil populaarsetes Toscana-raamatutes räägitakse väikestest ja ehedatest oliiviveskitest, marketites müüdav keskmise hinnaklassiga masstoodang tuleb aga tegelikult suurest õlivabrikust ning oliivid sinna võimsatest istandustest, kus puudele mitmeid kordi keemiat vurtsutatakse. Samal põhjusel pole ökoloogiliselt puhtad ka rosinad.

Üks aastatetagune euroliidu tarbijauuring näitas, et eurooplased usuvad, et just nende kodumaal on kõige puhtamad juurviljad. Poest kodumaist ostes on juurikate müükijõudmise transpordikulu küll väiksem, kuid sisu ökoloogilises puhtuses ei saa kunagi kindel olla. Mulda väetatakse isegi maitse- ja ravimtaimi kasvatades.
Ökosahvriga lepingu sõlminud mahepõllumajandustalusid käib aastas vähemalt korra kontrollimas taimetoodangu inspektsioon ning tootmist alustavad talud peavad läbima kaheaastase vaheperioodi, enne ei saa tootele mahemärki panna. Ökosahvriski on teistest eraldi need juurviljad, mis on viimase üleminekuaastaga taludest.

Samas pole mahetoodetel nõnda kaubanduslikku välimust kui suurtel viljadel poes. Mahetooted on pisemad ning õuntele tulevad kevade poole ikka plekid peale. “Ostja tahab küll, et õun näeks välja nagu Prantsusmaalt või Poolast tulnud hiiglane ja sealjuures oleks ka mahetoode. Kõike head aga korraga ei saa,” naeratab Liis Treial ning lisab, et maheviljadel on see-eest mõnusam maitse ja lõhn.


Ökotoit suures kaubamajas ja e-poes. Eesti Roheline Liikumine andis Ökosahvrile möödunud aasta positiivsema rohelise teo auhinna. Kuigi mahetooteid võib üksikult saada mujaltki, oleks ilma sahvri kastisüsteemita nii ostuhuvilised kui ka tootjad jännis. Suured kaubaketid ei taha veel eraldi maheletiga tegeleda. Praegugi on tootjatel porgandit, kartulit ja peeti pakkuda rohkem, kui sahver vastu võtta saab.

Euroopas moodustab maheturg kogu toiduturust vaid paar protsenti, kuid kasvutempo on kiire. Tasapisi on eelistused muutumas Eestiski. Ökosahver laienes hiljuti ka Tartusse ning peagi saab kaupa osta e-poe kaudu. Esimene suur kauplus, kes Ökosahvrilt mahetooted müügile võtab, on Tallinna Kaubamaja. “Paneme sinna ka kirjad juurde, millises talus on juurikad kasvatatud ning mis need mahetooted üldse on. Kuigi seal on mahetoit natuke kallim, kui meie Mulla tänava poest ostes, saab alustuseks proovida, kuidas maitseb,“ soovitab Liis Treial.

Mis on mahetoit?

• Mahetoodete kasvatamisel pole kasutatud kunstväetisi, taimekaitsevahendeid ega pärilikult muundatud organisme (GMO-sid turustavad USA firmad püüavad küll peale suruda arvamust, et muundviljad on ka ökotoit). Keelatud on loomade kasvu soodustamine hormoonide abil.

• Austrias ja Saksamaal tehtud uuringud näitavad, et ökotoitu omastab organism paremini ning ka selle toiteväärtus on kõrgem.

• Mahedate toiduainete eelistamine sai Euroopas hoo sisse 1970-ndail ning ökotoidu austajaskond on järjest kasvanud. Suurima maheviljeluse osatähtsusega riigid on Austria, Shveits, Itaalia, Rootsi, Taani ja Soome. Endisest Idablokist on edukaim Tðehhi Vabariik. Eestis on ligi 700 mahepõllumajandusega tegelevat talu, kus kasvatatakse peamiselt juur- ja puuvilja ning ravimtaimi.

• Kõige defitsiitsemad mahetooted on liha ja munad.

• Kui mahetoodete turustamine sai alguse otsemüügist ja väikestest talu- või tervisepoodidest, siis viimastel aastatel on juhtpositsiooni saavutanud supermarketite ketid. Näiteks Taanis ja Rootsis müüdi 2000. aastal nende kaudu üle 80% kogu mahetoodangust. Tekkimas on ka ainult mahetoodanguga kauplevad poeketid. Arenev müügikanal on nn kastimüük.

• Mahetoitu müüakse tavatoidust keskmiselt ligi 20–30% kallimalt. Riigiti ja tootegrupiti on hinnalisa väga erinev. Mõnel juhul võib toode olla tavatootest mitu korda kallim, mõnel juhul on vahe nullilähedane. Kui turule tuleb rohkem mahetoodangut, võivad ka hinnad allapoole minna.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?