1/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Reisikiri
Jaapan – metsade maa

Väävliaurud Põrguorus
Rännumees Hendrik Relve pajatab muljeid Jaapanist, kus ta leidis eest rohkem põlist loodust kui sellest kõrgtehnoloogia lipumaast oskaks oodata. Kas teate, et Jaapanis kasvab metsa enam kui Eestis?

Fuji mäe kõrval udus. Pistsin pea telgiuksest välja. Seljataga oli esimene öö Jaapanis. Sadas vihma, nagu klõbina peale telgi katusel olin juba öösel oletanud. Kümne meetri ulatuses õõtsusid tuules puude võrad. Need olid mulle tundmatud lehtpuud. Ühe kohta nende seast teadsin, et ta nimi on kikkapuu. Kuid võimas tüvi ei meenutanud põrmugi samasse perekonda kuuluvat ja Eestis kasvavat harilikku kikkapuud. Harilik kikkapuu on umbes inimesekõrgune põõsas, mis kasvab Lõuna-Eestis Koiva jõe ääres. Siinne kõrge puu meenutas oma hallika koorega pigem leppa. Tema võrast rippus alla liaane. Tüvel turritasid rohekad pöidlapikkused kivi-imara moodi sõnajala lehed. Kaugemaid puid suurt ei paistnud, sest vaadet varjas piimjas udu. Tundus arusaamatuna, miks vahel tormihoogudeks paisuv tuul udu laiali ei ajanud. Eestis see nii olla ei saaks. Kuid samasugune ilm püsis siin õhtuni välja. Asusime umbes ühe kilomeetri kõrgusel merepinnast, Ashi järve ääres Togendai kämpingus.

Shinto pühamud
Püha mägi ei näita end.Olime siia 2002. aasta aprillikuu lõpus seigelnud Tokyo-lähedasest lennujaamast. Suurema osa teest tõi meid oma autoga matkahuvilisest sõber Ryo, kelle leidsime kuu aega enne Jaapani reisi Interneti reisiklubi vahendusel. Edasise mõnekümnekilomeetrise teekonna kämpinguni Ashi järve ääres läbisime kahe rongi ja kahe köisraudteega. Valisime paiga mägijärve ääres välja sellepärast, et tahtsime vaadelda Fuji vulkaani. Linnulennult umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel asuv 3776-meetrine Jaapani kõrgeim tipp pidi siit paistma nagu peopesal.
Kui järgmisel päeval vihm vaibus ja udulinik õhemaks kulus, otsustasime teha laevaretke järvel. Lootsime, et sealt paistab Fuji tipp ära. Ashi järv on ligi 2 kilomeetrit lai ja 15 kilomeetrit pikk. Teel silmitsesime järve ümbritsevaid ümaraid mäekupleid, mis kaetud mitmeliigilise metsaga. Kuplite ülaosas paistis tumerohelist okasmetsa, alaosas helerohelist lehtmetsa. Siinsed puhkemetsad kuuluvad Fuji-Hakone rahvuspargi koosseisu. Nädalavahetustel pidi neis kauni ilmaga liikuma rohkesti puhkajaid. Kuid nüüd tuule ja vihmaga oli inimesi vähe. Sellist ilma nimetavad jaapanlased ise taifuuniks. Taifuun ei pea jaapanlaste keelepruugis tingimata tähendama katastroofilist maru. See on lihtsalt vastik koerailm. Laeval olles silmitsesime hoolikalt põhjakaart. Kusagil seal pidi üle vee ja mäekuplite paistma Jaapani kõrgeim tipp. Kuid meie pilgu ees terendas vaid ühtlaselt morn pilvekardin.

Süsimustad kanamunad küpsevad väävliaurudes. Kolmandal päeval tõusime 1412 meetri kõrguse Kanmurigatake mäe jalamile mõne kilomeetri kaugusel meie kämpingust. Tahtsime näha paika, mille nimi jaapani keeles Jigoku-dani ja eesti keeles Põrguorg. Lähenedes lõi eemalt ninna mädamuna lehka. Kivide vahelt kerkis aurusambaid. Meie ees oli ammuse vulkaani kraater, kust tänaseni toimimas fumaroole ehk väävliaurude koldeid. Fumaroolide vahelt kulges hästi tähistatud ja turvaline õpperada. Õpperajal sai lähedalt uurida kuumaveeallikaid ja avausi, kust väävliaurud maapinnale tulid. Kuni põlvekõrgused susiseva väävliauru väljatuleku paigad kivide vahel olid kollast värvi. Põhjuseks jahenemisega tahkestunud ja kristalliseerunud väävel.

Müügikioskis õpperaja ääres müüdi lisaks muudele suveniiridele süsimusti kanamune. Need olid turisti rõõmuks ära keedetud kohalikes väävliaurudes. Keedumuna värv ja maitse kahtlaseks mustaks tõmbunud haisva koore all oli üllatuseks täiesti tuttav ja kodune.
Samal päeval tõusime ka Kanmurigatake mäe tippu. Lootsime, et siit silmame ära vähemalt Fuji kontuure. Kuid nagu varemgi, oli hall taevas hiidmäe otsekui ära neelanud.
Fuji mägi avanes meie pilgu ees alles päeval, kui Ryo oli meile järele tulnud. Pidime siit tema autoga liikuma läbi Jaapani suurima saare Honshu lõunarannikult põhjarannikule. Pilvekate oli lahkumise päeval rebenenud auklikuks ja haihtus siis sootuks. Järsku ilmus meie pilgu ette helendav lummutis. Korrapärane lumest valgetriibuline vulkaanikoonus. Täiesti omaette mägi ülejäänud mäeharjade kohal. See kõrgus muu maastiku kohal majesteetlikult ja ebamaiselt. Mägi, mida jaapanlased ise kutsuvad nimega Fuji-san, on jaapanlastele püha. Öeldakse, et iga õige jaapanlane peab elus vähemalt korra seal käima. Fuji otsa ronimine ei tähenda jaapanlase jaoks sportlikku saavutust, vaid palverännakut. Kuid kas midagi sarnast ei tunne eestlane ka oma armsa Munamäe puhul?Selliseid pühasid mägesid, kuhu jaapanlased palverännakuid sooritavad, on Jaapanis kokku kümneid. Peale pühade mäetippude leidub Jaapanis ohtralt ka pühasid allikaid, kive ja puid. Nende juurde, otse looduse rüppe, on sageli ehitatud väikesi pühakodasid. Looduse ja eriti mõnede tema osade pühaks pidamine lähtub jaapanlaste iidsest usundist šintost. Õigupoolest on šinto usk oma algsel kujul üllatavalt lähedane meie rahva vanale maausule. Mõlema puhul ollakse veendunud, et üleloomulik vägi ei avaldu inimesele selgesti nähtaval kujul. See paikneb hajutatult kõikjal looduses. Kuid mõnes paigas on looduse väge hõredamalt, mõnes tihedamalt. Need paigad, kuhu vägi ehk jaapani keeles ke on koondunud eriti tihedalt, on jaapanlastele pühad tänaseni. Õigupoolest sümpaatne tõsiasi, et rahvas, kelle elatustase maailmas üks kõrgemaid ja kes oma tipptehnoloogiaga näitab eeskuju muule maailmale, on samas osanud elavana hoida iidset loodususundit.

Jaapan on metsarikas. Kes arvab, et Jaapan on metsavaene, see eksib. Kogu Jaapanist on metsa all tervelt 70%, rohkem kui Eestis. Seda, kuidas metsad Jaapanis paiknevad, nägime lennukiaknast juba siis, kui Jaapanisse saabusime. Seal, kus laiusid tasandikud, võis näha pelgalt põlde ning asustust. Aga kõikjal seal, kus maastik muutus mägiseks, olid künkad kaetud enam-vähem ühtse rohelise kasukaga – metsaga.
Juba sajandeid tagasi on jaapanlastel jätkunud oidu, et peatada lagastav mägede paljaks raiumine. Esimesed seadused metsaraiete ohjamiseks ja metsade istutamiseks kehtestati Jaapanis 500 aastat tagasi. Tänapäeval on ligi 40% Jaapani metsadest puuistandikud ehk n-ö puupõllud. Seal kasvatatakse kiirekasvulisi puuliike vaid ühel eesmärgil – et toota võimalikult ohtralt puitu. Teisalt leidub kogu Jaapanis suhteliselt väikesi, kuid ehedaid põlismetsaalasid, mida kiivalt kaitstakse.

Jaapani tähtsaim puuliik on krüptomeeria ehk sugipuu. Kui sadade Jaapani looduslike puuliikide seast valida tähtsaim, siis on selleks kahtlemata krüptomeeria ehk jaapani keeles sugi. See okaspuu on tavalisemaid liike puuistandikes. Sugi sirgub kiiresti ja näeb 60-aastaselt välja sama suur nagu meie heakasvuline mänd 100-aastaselt. Peaaegu pool puidust, mida kõigist Jaapani metsadest hangitakse, pärineb sugilt. Samas on puu pühamute lähedal sageli austatud pühapuuna. Seal ei ohusta sugit keegi ja ta saab sajandeid rahus sirguda. Jaapani jämedaim sugipuu asub Lõuna-Jaapanis ja on tüve ümbermõõduga 16 meetrit. Uhkeimad sugimetsa salud, mida oma silmaga nägin, asusidki pühamute juures ning ületasid nii kõrguselt kui ka jämeduselt Eesti vägevaimaid männikuid tunduvalt.
Kõige lõunamaisema ilmega metsaga saime oma reisi jooksul tutvust teha Tokyost paarsada kilomeetrit edela pool asuva Izu poolsaare kagutipus. Sinna, Sotoura küla lähistele, merest vaevalt paarisaja meetri kaugusele püstitasime telgi otse bambusevõsasse. Lähedalt kulges mööda õpperada, mis viis kaitsealusesse metsa. Lausa d˛ungliilmeline mets koosnes pelgalt lehtpuudest. Suur osa liikidest olid igihaljad. Leidus kameeliaid, õli-, loorberi- ja muid eestlasele eksootilisi puid. Nende okstel vonkles liaane. Metsa all laius kohati tihe põõsatihnik. Pilku köitis nende seas lopsakate sõrmhõlmiste lehtedega jaapani araalia. Peamiseks põhjuseks, miks seal, parasvöötme lõunapiiril levis peaaegu lähistroopilise ilmega mets, oli see, et õhku kütsid ookeani soojad veed. Rannikust kulgeb mööda kaugelt ekvaatori lähedalt alguse saav hoovus, mis hoiab sealset kliimat aastaringi lämbena.
Uhkeimat looduslikku okaspuumetsa külastasime oma reisi jooksul Honshu saare keskosa mägedes. Sealsel Azusagawa kaitsealal kasvab puutumatu sajanditevanune puistu. Puudealune hämar maapind oli kaetud üksikute igihaljaste taimedega. Maapind oli mahavarisenud okaste, okste ja kooretükkide tõttu rusket tooni. Kuna puude tüvede vaoline koorgi oli punakas, näis valgus puude all lummavalt punakaskollane. Peamised puuliigid on jaapani elupuu ja tömbiokkaline ebaküpress. Eestis oleme harjunud nägema võõramaiseid elupuid kõrgete põõsastena või madalate puudena. Sealsed elupuud olid võimsad, nagu meie põliskuused.

Jaapani elupuud on meie põliskuuskede suurused. Tüvede ümbermõõt ulatus poole meetrini ja kõrgus kahekümne meetrini. Jaapani keeles kannab liik nime nezuko. Ryo seletuse järgi tähendab see rotti ja tuleneb puidu hallist, roti vammust meenutavast toonist. Teine puuliik, tömbiokkaline ebaküpress on mõõtmetelt umbes sama suur kui jaapani elupuu. Tema tüvel narmendasid pikad lahtised kooresiilud. Ümber tüvegi vedeles mahapudenenud kooreribasid. Meie kuusikus tähendaks selline nähtus kindlasti seda, et puu on surnud või suremas. Sealsele okaspuule oli see normaalne, liigile iseloomulik nähtus. Tömbiokkalise ebaküpressi jaapanipärane nimi on hinoki. Hinokit peavad jaapanlased väärispuuks. Tema punaka vastupidava puidu eripäraks on tugev meeldiv aroom. Kui ruumide sisustamisel on seda materjali kasutatud, levib ruumis pidevalt vaevu tuntavat peent hõngu. Kalli puidu tõttu on looduslikke ebaküpressi põlismetsi Jaapanis säilinud äärmiselt vähe.

Jaapani makaak on kaitse all. Jaapani makaakidega käisime tutvust tegemas Jigokudani looduspargis. Paik asub Honshu saare põhjaranniku kandis, umbes 30 kilomeetrit Nagano linnast kirdes.
Makaake võib tegelikult hea õnne korral kohata enam-vähem kõikjal Jaapani metsades. Kuid looduspargis on nad inimesega rohkem harjunud. Seal elavad nad samamoodi vabana, nagu mujal metsades. Kuid metsas on neid tihedamalt ja neid on ka lihtsam jälgida. Jaapani makaagi looduslik levila ulatub kaugemale põhja poole kui mis tahes teistel ahviliikidel maailmas. Loom tuleb karmides Jaapani mägimetsade oludes suurepäraselt toime. Talvel sajab mägedes mitmeks kuuks maha paks lumi.
Õhutemperatuur langeb kuni 15 külmakraadini. Selleks ajaks kasvatab jaapani makaak endale paksu kasuka ning hakkab toituma puude pungadest ja võrsetest. Kurjade olude eest pakuvad pelgupaika kuumaveeallikad, kus ahvid end soojendamas käivad. Nendesse looduslikesse saunadesse kogunevad nad siis lausa suurte karjadena.
Ajal, kui meie ühe sellise looduslikult köetava soojavee basseini juurde jõudsime, oli kevadpäike lume juba ammu ära sulatanud. Ometi oli looduslikust allikast tekkinud selgeveeline tiigike nüüdki makaakide meelispaik. Suur osa hallikarvalistest punasenäolistest ahvidest istus kümbluse eel või ootel tiigi kaldal. Nendel, kes parajasti veest tulnud, oli märg tilkuv kasukas keha ligi liibunud. Seetõttu näisid nad kuidagi kõhnad ja õnnetud. Aga kogu nende olekust kiirgas sügavat rahulolu. Vees olevatest ahvidest mõned ujusid, mõned kõndisid tiigi madalamas osas ringi, jalad põhjas. Rinnuni vees, seirasid nad hoolikalt veepinda enda ees. Leidnud enda meelest mõne söödava palakese, uurisid nad seda hoolega oma tumedate sõrmede vahel. Kui pala tundus söödav, prooviti seda hamba all. Nähes midagi uudishimu äratavat vee all, võis makaak kõhklematult sukelduda. Ta ujus osavate ja sujuvate liigutustega tiigi põhja ning tõi huvi pakkunud eseme veepinnale.
Jaapanis elab kokku ligi 40 000 makaaki. Nende elupaiku ahendavad sagedased metsaraied. Tuhandeid ahve hukkub igal aastal seetõttu, et nad sattuvad kas linnadesse või jäävad autorataste alla. Meiegi nägime oma reisil tee ääres vahel nelinurkseid rohelisi märke ahvi kujutisega. Need olid üles pandud metsastel aladel, kus ahve liigub sagedamini. Jaapani põllumeeste meelest on makaakide arvukus maal liialt kõrge, sest vahel käivad nad maiustamas nende põldudel ja aedades. Riigi hoiak on siiski kõigutamatu. Seda Jaapanile ainuomast ja väheneva arvukusega loomaliiki tuleb kaitsta nüüd ja edaspidi.



Hendrik Relve
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet