Kuni 22. veebruarini sarnaneb Rüütelkonna hoone Toompeal küll rohkem loomaaia kui kunstimuuseumiga, ja seda mitte halvas, vaid sõna otseses mõttes. Näitus “Loomad ja inimesed. Animalistika kunstis” avab publikule üsna laia ja ülevaatliku valiku animalistikat – nii nimetavad kunstiteadlased žanri, mille peamiseks kujutusobjektiks on loomad ja linnud.

Eesti Kunstimuuseumi inimesed eesotsas näituse koostaja Mai Leviniga on nõuks võtnud muuseumi hiiglaslikust kollektsioonist ja mitmetest erakogudest ilmarahvale näitamiseks välja tuua parimad loomataiesed ning igaüks võib veenduda, et neid on kokku päris aukartustäratav hulk. See annab omakorda tunnistust tõsiasjast, et kunstnikele on loomade kujutamine läbi aegade südamelähedane tegevus olnud. Inimkonna esimene maal kujutas loomi.

Animalistikast algab kunstiajalugu – loomamaali zhanrisse kuuluvad maailma vanimad kunstiteosed, ürgveiseid kujutavad maalingud Prantsusmaal Lascaux’ koobastes. Võime neid inimkonna esimesi säilinud maalinguid vaadeldes arvata, kui tähtsad olid kiviaja inimesele loomad, kui hästi maalingute autor oma modelle tundis ja milline oli tema suhe kujutatuga. Lascaux’ koopamaalid loodi arvatavasti maagilis-religioossetel eesmärkidel. Kunstimuuseumis eksponeeritud animalistika, mis on nii umbkaudu 17–15 aastatuhandet hilisem, kiirgab aga hoopis teistsuguseid tundeid.

Teoseid mitmest ajastust. Näituse “Loomad ja inimesed. Animalistika kunstis” üldmulje on väga kirju ning selle kirevuse üks põhjusi peitub kindlasti asjaolus, et teosed on pärit väga erinevatest ajastutest, riikidest ning seetõttu ka erinevatest kultuurilistest taustsüsteemidest. Näitusel eksponeeritakse 17.–21. sajandil Eestis, Lääne-Euroopas, Venemaal ja Ida-Aasias loodud taieseid, autoriteks nii eesti kaasaegse kunsti klassikud kui tundmatud baltisaksa meistrid. Kuid mida erinevamad on kunstiteoste loomislood ja teekond näitusele, seda avastamisväärsem on kogu väljapanek. Sedavõrd laia kultuuritaustalise skaala üheks omaduseks on ka erinevate inimese ja looma suhtestumise võimaluste rohkus. Võtame või koera, kes näituse põhjal tundub olevat kunstnike meelismodelliks: mõnel pildil on koer ustav sõber, teisel jälle sõbra sümbol, kolmandal lihtsalt õnnetu ja peremeheta peni, neljandal auväärne perekonnaliige. Niipalju kui on kunstnikke, on ka loomalugusid ja lemmikloomi, vaatamise- ja nägemisevõimalusi.

Fotoeelse ajastu loomapilt on omaette väärtus. Kui hoolega vaadata, võime näha, et ükski taies pole oma iseloomult suvaline, pelgalt looma välimust kujutav. Maale ja graafilisi lehti ei saa võrrelda ühe enam populaarsust koguva pealiskaudse fotoga, mis kiiresti ja tihti pooljuhuslikultki valmis on klõpsutatud. Maalimine ja joonistamine ning eriti skulptuur on aeganõudvad protsessid. Et teoses loomale hingki sisse tuleks, peab kunstnik ilmselt veetma tunde looma käitumist jälgides. Paljusid Rüütelkonnas eksponeeritud teoseid vaadeldes kangastub vaimusilmas nostalgiline pilt loomaaias joonistusmapiga tundide kaupa istuvast kunstnikust, kes kindlasti joonistamise vahepeal oma modelliga paar sõna juttu vestab. Kunstnik harjub loomaga ja loom ka kunstnikuga, kellele ta poseerib.
Loomad ja lapsed on teema, mille puhul tavaliselt emotsionaalseks muututakse. Pole sellest kunstnikudki hoiduda suutnud. Tegemist on tundelise näitusega, selgelt kipuvad silma loomade (arvatavad) emotsioonid – leiame oma poegade eest lausa inimlikult hoolt kandva emalõvi, kurvalt ja tülpinult perroonil seisva koera, vihased piisonid, tõeliselt unise olekuga laisa pärastlõunase kitsekarja ning mesimagusa ilmega toakoerakese.
Sümpaatselt mõjuvad need näitusesaalid, mis on pühendatud siinsamas kodumaistes laantes ja võserikes elavatele metsloomadele. Nüüd, kus National Geografic’u dokumentaalfilmid meile kõikvõimalike võõramaa loomade eraelu sünnist surmani koju kätte kannavad, võib lihtne halljänes või põdrapull tunduda igavana. Oleme ju sedavõrd ära hellitatud lõvide, jääkarude ja elevantide vaatamisega, tavapärane kargetes Eesti kasesaludes elutsev metskits on meie uudishimule väheatraktiivne saak. Siiski on meeliköitev vaadelda, milliseid tundeid, värve ja vorme äratasid need askeetlikud metsaelukad kaabeltelevisiooni-eelses ajastus töötanud kunstnikele.
Rüütelkonna hoonest tasub enne veebruari lõppu kindlasti läbi astuda. Võib-olla vaatate sealt naasnuna oma lemmiklooma pisut teise pilguga. Lõpuks oleme ju kõik vähem või rohkem loomad. Vaevalt loomad meid inimesteks peavad, pigem ikka natuke veidrateks loomadeks.