1/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Intervjuu
Kui võiks merd aia taga hoida!

Juhani: Üks viie aasta tagune Vilsandi mälestus. Sõitsime looduskaitseala direktori Arvo Kullaperega Vikati sadamast välja, sihiks Eesti üks kõige läänepoolsematest saartest – Salava.
Meri oli poolel teel Kuivarahu juures hästi madal, põhi paistis. Kullapere lisas mootorile ettevaatlikult tuure ja rääkis, et varemalt oli merepõhi neis paikades puhas, aga nüüd on täis kasvanud, see kaladele ei meeldi.
Kuivarahu pole ju mingi siselahesopp, vaid avameri. Sina oled Vilsandi meres palju sukeldunud, maskiga ja ilma maskita, milliseid muutusi sa merepõhjas näed?

Jaan: Alles paar aastat tagasi oli selles paigas, kus ma ujumas käin, oma sadama juures, ilus lage paekivipõhi, üksikud adrututid. Nüüd on põhja täiesti katnud roheline vetikas, meie keeles lints. Lest sulandub sellise põhjaga ilusti ühte.
Seevastu, kui läinud aastal käisime jaalareisul, Rootsi kuningale kirja viimas, nägin Soomes ja Rootsis ainult puhast vett. Põhjast vaatas vastu paljas graniit.

Juhani: Mäletad, kuidas läksime Vilsandil esimest korda koos kala püüdma, Vesiloo saare alla, Tagaranna aukudesse. See võis olla 1988. aasta suvel. Sina teadsid juba ammu neid kohti ning ütlesid minnes mulle, sisemaa mehele, et nüüd me peaaegu kindlasti saame kala.
See, Juhani, pole sinu väike Elva jõgi. See siin on suur ja avar meri, kus liigub palju kala. Umbes nii sa rääkisid. Ja siis ma nägin, kuidas üks mees seisis seal ja viskas spinningut. Ta ei liikunud edasi ega tagasi, nagu on spinningupüügil kombeks toimida sisemaal, vaid seisis ühel kohal. Ning ma nägin ka, kuidas ta aeg-ajalt kummardas, tõstis kala veest välja ja pani selle oma seljakotti.
Mul oli lant, mis sinu sõnade järgi pidi neis tingimustes sobima, see meenutas väikest ahvenat, seljal olid tal sellised mustad sakid ning sa ütlesid, et seda võtab suur ahven väga hästi.
Siis ma viskasin spinningut sinna majaka poole, ning ei mäleta enam, kui palju kordi ma olin visanud, kui ridvast ja nöörist käis selline terav nõks läbi.
“Vist võttis!” karjusin. Ja sina naeratasid: “See oli kindlasti ahven, Juhani. No näed, siin on kõvasti kala!”
Saime tookord hulga kalu. Nüüd pole samas kohas kalapoegagi, spinningut visata on seal lootusetu.

Jaan: Selle mustade sakkidega landi nimi on väike tshornaja spinka. Tõesti, kui nüüd Tagaranna aukudes spinningut visata, jääb lant vetikatesse kinni.
Vilsandi parimad ja kindlamad kalakohad on saanud surnud mereks. Natuke õudust tekitav on meri Tagaranna aukudes, täis haisvat vetikamassi. Kui aer puudutab põhja, venib sealt üles väävlihaisune mullide rida. Tundub, et nii jääbki, ja miski ei saa seda merd enam ära puhastada.
Ma ei usu, et seal on kalu, ma ei usu, et seal on elu. Ei usu ka, et Vilsandi meri oleks viimaste aastatuhandete jooksul niipalju muutunud, nagu see on toimunud viimase paarikümne aastaga.
Haugid, ahvenad, säinad on Vilsandi vetest täiesti ära kadunud, lest ja angerjas alles jäänud.
Arvamusi leidub seinast seina. Ühed ütlevad: meres pole kala sellepärast, et kolhoosid ei lase enam oma väetisi vette. Teised, et meri on tühjaks püütud. Mina loodan, et loodus käib spiraali mööda; praegu on teine aeg ja kala tuleb veel kunagi tagasi. Aga oletused siin ei aita, teadlased peavad mõõtma ja selgitama.

Juhani: Kas Vilsandi randa on jõudnud ka õlireostus?

Jaan: On küll, peopesasuuruste plärakatena randa ujunud lauajuppidel või palkidel. Kui selliseid märkad, siis tead, et kuskil on õli liikvel. Talv ja tormid segavad need plärakad adruvalli sisse.
Kui räägime mere reostumisest ja looduse isepuhastumise võimest, ei saa me rääkida ainult Vilsandi merest. Loodus näeb praegu igal pool, ka teisel pool maakera, kurja vaeva, et enda puhastamisega toime tulla.
Võib-olla 500 aasta pärast hakkavad asjad taas korda minema. Aga siis peaks ka inimene muutuma, praegu on inimene loodusest tohutult eemaldunud, ei oska looduse eest hoolitseda.
Loodus on eraldi ja meie eraldi. Me ostame kõike poest ning mõtleme, et sealt ei saa kunagi midagi otsa. Nepali mägedes nägin, kuidas seal inimesed elavad koos loodusega, koos selle maatükiga, mida nad harivad.

Juhani: Prantsusmaal on üks erakapitalile toetuv organisatsioon, mis ruutmeeter haaval ostab rannikult kokku ilusaid paiku, ostab selleks, et paigad säiliksid.
Võib-olla peaks tükikese Eesti merd ja randa muust maailmast eraldama, et see säiliks nii, nagu ta säilis Nõukogude ajal, kui randa ja merd kaitsesid piirivalvurite automaadid ning okastraat. Kui oleks võimalik merd, nagu metsa aia taga hoida!
Rand ise ei oska end ju kuidagi inimese eest kaitsta. Viis aastat tagasi oli Harilaiul, otse selle viltuse Kiipsaare majaka juures sajameetrisel rannaribal keset suve kolm pudelposti kirja. Nüüd on see mõeldamatu, Jaan, et ma samast paigast pudelposti leiaksin. Seal rannas sõidavad džiibid, sellest on saanud suvituspaik.
Mida teha, et turistid ja suvitajad ei tükiks igale poole?

Jaan: Üksildast randa Saaremaalt enam naljalt ei leia. Teistpidi on hea, kui iga inimene näeb ilusat, mis puudutab teda. Nii muutub inimene paremaks ja hakkab ilu otsima mujalt, võib-olla isegi enda seest.
Mida see annab, kui me tüki mereranda lukku paneksime? Inimene ja loodus kuuluvad kokku. Ja kust me teame, et need turistid just pahad on? Kes määrab, kas inimene on oma või võõras?
Nüüd on üks endine majakavaht Harilaiu majaka ära ostnud. Riigil ja vallal puudub võimalus majakat püsti hoida, kui see hakkab päris ümber vajuma. Äkki uuel omanikul õnnestub majakas päästa.

Juhani: Ent kui rannas on juba ülearu palju rahvast, pole see ju enam see rand. Ega rand sellest võida, kui seal on inimesed.
Oled mõnes mõttes juba rohkem Saaremaa kui Tallinna elanik. Ütle, kas usud, et süvasadam, mille ehitamine võib saarel varsti alata, toob kohalikele elanikele õnnistust?

Jaan: Kui ma näen plastpudeleid rannas või kõntsa põõsa all, mille turistid on maha jätnud, on see ebameeldiv. Kui ma näen merel laeva, siis mu süda rõõmustab. Ükskõik, mis laev see on.
Ja ka sadamas on meri ikka mere nägu.

Juhani: Sinu elamise juurest Vilsandil on mereni omajagu maad. Ükskord proovisin pärast sauna merre joosta. Ihu jõudis joostes juba külmaks minna. Siis tuli uuesti higi selga, aga mitte enam saunast, vaid jooksmisest. Kui kaugel rannast peaksid majad olema?

Jaan: Silmale on muidugi tohutult meeldiv vaadata ilusaid asju. Juhan Smuul on öelnud, et mõistlik inimene ehitab maja natuke rannast eemale. Vaade võib olla ilus, aga mere ääres on tuuled, tuuled ja veel kord tuuled. Meremüha.
Paadikuurid peaksid küll rannas olema. Ning ma ei mõista, miks vald ei luba mul oma sadamasse paadikuuri ehitada. Paadikuur oleks väga vajalik asi ja ilmestaks ka randa.

Juhani: Kui sa just ei jookse, võtab sul Vilsandil mere äärde minek kümme minutit aega. Millele sa sel ajal mõtled?

Jaan: Mõtlen kõigele sellele, mis on pooleli või mis ees seisab. Ja kui ma siis merd näen, vaatan ma kõigepealt, kas meri on rahulik, sõbralik, ähvardav või kuri. Sest mul on paat vees ja mere ilme järgi tean, kas paadiga on kõik korras või ei.



Juhani Püttsepp (Eesti Ekspress)
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet