2/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

rattaretke eri
Alutagust asustavad kõik Eesti kotkaliigid

Kalakotka noorlind
Alutaguse kanti on peetud ammustest aegadest kõnnumaaks, kus inimesel on raske oma tavapäraseid ambitsioone teostada ning metsloomadel seetõttu hea ja rahulik elada. Viimastel aastakümnetel on inimese tegutsemisjõud olnud siiski kõnnumaa looduse väest üle – tänapäevase Alutaguse juurde kuuluvad sadade hektarite suurused aherainemäed, elektrijaamade tuhaväljad ja elutud leelisejärved. Rattaretk neid kohti ei läbi, aga nad on olemas...

Kõnnumaa ja kotkas. Alutaguse piirid pole väga täpselt välja kujunenud, selles kirjutises käsitletakse Alutagusena Sirtsi ja Tudusoo ning Narva jõe vahelist ala Lääne- ja Ida-Virumaal. Alutaguse kõnnumaa on tänaseks mõneti kokku kuivanud. Ehedamal kujul saame kõnnumaa hõngu tunda vaid suurtel – Sirtsi, Tudusoo, Muraka, Agusalu ja Puhatu kaitsealadel. Seal leiavad endale elamisvõimalusi ka kotkad.
Kotkapaari eluruum ei ole ainult pesapuu, vaid märksa suurem ala, mida kaitstakse konkurentide eest ja kus ainult oma perega jahti peetakse. Kaljukotka- ehk laanekotkapaare mahub reeglina suurematele soomassiividelegi vaid üks. Väiksemate soode puhul hõivatakse neid mitu ühe paari poolt. Suvisel ajal, kui kaljukotkastel poeg pesas on, otsitakse saaki lähematelt aladelt – siis on ka toiduvalik suurem, talvel aga lennatakse rohkem ringi – siis võib saagi kohapeal ära süüa, ei pea seda pessa tassima. Oma territooriumil hoiavad kaljukotkad silma peal terve aasta ning pesa kohendavad juba jaanuaris, et märtsi esimesel poolel muneda ja hauduma hakata. Alutagusel elab vähemalt seitse paari kaljukotkaid. Nende pesapaigad on inimasustusest võimalikult kaugel ja Alutaguse on seda võimalust kaljukotkastele pakkunud aastatuhandete jooksul. Eestis elab kokku 45–50 paari kaljukotkaid, ja ega siia oluliselt rohkem mahugi.

Meie suurim kotkas – merikotkas on Alutagusel pesitsenud aastakümneid kahe paarina. See oli nii ka 1970. aasta paiku, kui merikotkas oli kogu Euroopas keskkonnamürkide kasutamise tõttu väljasuremise äärel. Alutaguse merikotkaste toit oli tõenäoliselt siis vähem saastatud, kui Läänemere ääres elavatel liigikaaslastel. Eestis tervikuna on merikotka arvukus tõusnud viimastel aastatel kenasti, aga Alutagusel ilmselt pole rohkematele merikotkapaaridele ruumi. Merikotkad rändavad karmidel talvedel pesitsuspaikadest soodsamatesse kohtadesse, kas lõuna või lääne poole jäävaba vee äärde. Kui Narva jõgi on jäävaba, siis merikotkad talveks ära ei lenda. Nemadki peavad veebruari lõpuks tagasi tulema ja märtsi keskel haudumist alustama, et pesitsemisega enne sügist hakkama saada. Eestis pesitseb praegu ligikaudu 120 paari merikotkaid ja nende arvukus ilmselt veel tõuseb.

Tehispesad aitavad kalakotkal ellu jääda. Meie väikseim – kalakotkas on Puhatu soostiku kõige iseloomulikumaks kotkaks. See-eest on ta väga osav lendaja ja kalastaja. Rattaretkel osalejad võivad neid näha Narva jõe kohal lendamas või kui veab, siis ka kala järele sukeldumas. Pesitsusajal käivad saagijahil reeglina vaid isalinnud, emad hauvad pesal või kaitsevad pesapoegi. See on hädavajalik, sest kalakotka pesa asub metsa kõrgeima puu ladval ja meenutab selle tõttu valge-toonekure pesa. Pesa on täiesti avatud, kuid isegi kaljukotkad ei söanda minna kalakotkast segama. Praegu pesitseb Alutagusel kokku vähemalt 12 paari kalakotkaid ja 7–8 paari saavad oma põhisaagi Narva jõest. Kalakotkastel on raske leida piisavalt vanu pesapuid, mille latva oma pesa ehitada. Kehvematelt puudelt kukuvad need tugeva tuulega alla, sageli koos munade või poegadega. Seetõttu on kotkamehed ehitanud allakukkunud pesade asemele tehispesi, mida kalakotkad on edukalt kasutanud juba 15 aastat. Tänu tehispesadele oli 1990-ndatel Eesti kalakotkaste pesitsusedukus maailma kõrgeim. Eestis pesitseb 45–50 paari kalakotkaid.

Madukotkas ehitab igal aastal uue pesa. Alutaguse on olnud elupaigaks meie kõige väikesearvulisemale kotkaliigile – madukotkale. Tema pesi pole küll viimastel aastatel leitud, aga kohatakse seda heleda alapoolega kotkast pea igal suvel. Madukotkale jääb meie roomajate hulk pisut kesiseks ja ka suvi lühikeseks, et siin edukalt hakkama saada. Tõenäoliselt ei pesitse ta Eestis igal aastal ning erinevalt teistest kotkastest ehitab igal aastal uue pesa, kuhu muneb vaid ühe muna.

Kaks konnakotka liiki, suur- ja väike- konnakotkas on nii sarnased, et neid võiks käsitleda siin lihtsalt konnakotkastena. Konnakotkad on kohastunud elama inimese kõrval ja nad pesitsevad niitudega piirnevates metsades. Saaki püüavad jõeluhtadel või heinamaadel. Põhisaagiks on uruhiired ja muud närilised – selle poolest sarnanevad nad hiireviuga. Et Eesti asub konnakotkaste levila põhjapiiril, siis Alutagusel elab neid, võrreldes Lõuna-Eestiga, vähe. Parimad kohad konnakotkastele Alutagusel on Oonurme ümbruses. Suur-konnakotkaid pesitseb Eestis 20–30 paari ja väiksemat suguvenda tervelt 500–600 paari – vaatamata sellele, et temagi kasvatab korraga üles üle vaid ühe poja.
Alutagusel elavad kõik Eesti kotkaliigid. Neist mõnda on rattaretkel suur tõenäosus ka näha, kui jääb mahti pilku teelt kõrvale pöörata.



Urmas Sellis
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet