Kilpjalg on Eesti metsade tavaline taim. Seda sõnajala sugulast, kes kuulub omaette taimeperekonda, leidub näiteks mõnedes meie männikutes lausa massiliselt. Umbes põlvekõrguseks, vahel ka vööni kasvavat kilpjalga on sõnajalgadest kerge eristada omapärase kolmeks haruneva varre järgi.

Juba üle kümne aasta tagasi hakkas mind painama küsimus, miks sama taime peetakse mõnel maal ohtlikult mürgiseks ja teisal taas hõrgutavaks salatitaimeks. Eestikeelses ja muus Euroopa taimeteaduslikus kirjanduses mainitakse enamasti, et kilpjalg on toiduna ohtlik mitte ainult inimesele, vaid isegi koduloomadele. Aga näiteks Jaapanis, kus see liik on sama tavaline kui Eestis, on kilpjalasalat olnud sajandeid traditsiooniline igapäevane toidulisa. Ainuüksi Tokyos tarvitatakse kilpjalasalatit praegusel ajal igal aastal rohkem kui 300 tonni. Jaapanlastele meeldib see salat sedavõrd, et kilpjalga ostetakse igal aastal suurtes kogustes sisse Venemaa Kaug-Idast. Venemaa mõnedele Kaug-Ida piirkondadele on kilpjala varumine ja müük Jaapanisse oluliseks majandustegevuseks.

Ühe põhjendusena, miks ikkagi jaapanlased pole juba ammu kilpjala mürgitusse surnud, olen lugenud järgmist väidet. Kuigi Euroopas ja Aasias on tegemist sama kilpjala liigiga, võivad selle teisendid üksteisest väga kaugetes piirkondades olla erineva keemilise koostisega. See võib olla tõsi. Kuid minu jaoks siiski mitte veenev. Isiklikud otsingud ja katsetused on viinud teistsuguste mõteteni.
Kui reisisin omal ajal Venemaa Kaug-Ida taigas, sain teada, kuidas seal kilpjala salatiks toorainet kogutakse. Taime varsi varutakse vaid kahe nädala jooksul kevadisel ajal. Siis, kui kilpjala varred on alles tärganud ja spiraalselt keerdus nagu kellavedrud. Hiljuti Jaapanis reisides sain selgeks ka selle, kuidas jaapanlased kogutud kilpjala varsi edasi menetlevad. Nad keedavad neid 20 minutit soodavees. Siis on salat söömiseks valmis.
Sääraste teadmiste varal olen valmistanud kilpjalasalatit ka Eestis. Olen kogenud, milline vahe on murda kilpjala vart kevadel või suvel. Kevadel murdub osaliselt kokkurullunud lehtedega vars haprana ning mahlast nõretades. Kesksuvel on ta jäik ja kuiv, nii et varre murdmiseks tuleb tublisti vaeva näha. Edasi olen sõrmepikkused varrejupid ladunud purki ja iga vartekihi vahele raputanud soola. Purk täis, panen varred vajutise alla. Umbes nii talitavad ka kilpjala kogujad Ussuurimaal.
Nädala-paari pärast on vartest välja imbunud nii ohtralt mahla, et nad lausa upuvad mahla sisse. Nüüd olen neid menetlenud jaapani moodi, see tähendab varsi ligi pool tundi kupatanud.

Kilpjalga korja kevadel.
Usun, et saladus, miks sel viisil valmistatud kilpjalasalat ohutu ja koguni hõrgutav roog võib olla, peitub nimelt tema kogumise õiges ajas ning sellele järgnevas menetlemise viisis. Tarkust, et paljud taimed, mis suvel söödavad pole, on kevadel suurepärased toidutaimed, tunti õigupoolest laialt ka eesti pärimuskultuuris. Mõelgem kas või igaühele tuttava naadi peale. Vanarahvas ütles, et kui naat on väljas, siis on nälg maalt kadunud. See tähendas, et noortest naadivartest teati saavat suurepärast kevadesuppi. Kuid sama hästi teati ka seda, et suvine naadileht ei kõlba inimtoiduks mingil juhul. Arvan, et ka kilpjala varte keetmine enne söömist võib omada olulist tähtsust. Umbes nii, nagu teatud seeneliikide kupatamine, et neid söögikõlblikuks muuta.

Kui oled maailmas laiemalt ringi liikunud ning kokku puutunud eri maade toitumistraditsioonidega, hakkad aina selgemini nägema, kui tugevalt võib olla sama taime või seene söödavaks pidamine seotud iga maa kommete ja harjumustega. Ei taha selle jutuga ahvatleda lugejat kohe kilpjalasalatit proovima asuda. Aga oma isikliku kilpjalasalati kavatsen kindlasti valmis teha ka tänavu kevadel