Kuuldus Thomas Kuhni paradigmade-ideestikust jõudis Eestisse ammu enne seda, kui tema raamatu tõlgitult avaldamine üldse võimalikuks osutus. Paradigmadele kui sellistele hakati viitama arvututes kirjatükkides. Siiski polnud suur osa viitajatest Kuhni ideedega esmaallikast tutvunud. Nõnda kujunes paradigmast mingi kolumnistide sõnakõlks.
1962. avaldatud raamatus kirjutas Kuhn sellest, kuidas areneb teadus. See areng pole tema arust mitte pidev ja ühtlane, vaid üsna hüppeline. Uued ideed küpsevad vana ideestiku rüpes, surutakse seal alla, omandavad aga üha enam ja enam kaalu ning olles kogunud ka üha enam eksperimentaalset tõestusmaterjali, löövad viimaks läbi ja moodustavad oma maailma. Uue maailma. Selliseid maailmu nimetab Kuhn paradigmadeks. Ning raamatus kirjeldabki ta, kuidas üks paradigma teist välja vahetab.

Õige loomulik mõte marksistlikust käsitelust lähtudes, kas pole? Kvantiteet muudkui koguneb, kuni uus kvaliteet ongi, hopsti! platsis. Nii otsene see paralleel siiski pole. Kuhn on omamoodi positivist, see tähendab, et ta ei kipu just liiga palju mõtisklema selle üle, mis maailmas “tegelikult” olemas on, kuivõrd selle üle, mil moel me maailmas midagi tõest teada saame.
Kuhni raamatu headus ei seisnegi niivõrd selles, et see esitaks meile mingi üleüldise teaduse arenguvedru täpse mudeli, kui selles, et siit leiame hulganisti toredaid näiteid teaduse ajaloost, mis seotud oma ajaloolisesse konteksti. Nii nagu ühele positivistlikule ajalooteadusele kohane ongi. Nõnda kujutab “Teadusrevolutsioonide struktuur” endast tegelikult omamoodi loodusteaduste õpikut, ilusas eesti keeles ja puha. Kes huvitub looduse uurimisest, sel tasub kindlasti lugeda.
Thomas S. Kuhn
Teadusrevolutsioonide struktuur
Tõlkinud Ruth Lias
Ilmamaa, 312 lk
138 kr Apollo