Hendrik Relve soovib kooliõpetajatele ja metsameestele koolimetskondade taasloomisel julget pealehakkamist: “Oleme Euroopa üks metsarikkamaid riike, metsarahvana peaks meie metsaharidus olema sellele vastav.”

Milline on praegu Eesti metsahariduse seis?
Metsaharidus on iseenesest midagi muud kui metsandusharidus. Metsandusharidus on metsanduslikud teadmised, metsaharidus sisaldab ka hoiakuid, tundeid, sidemeid, seoseid loodusega.
Metsahariduse seis on praegusel ajal halb. Seda näeb igaüks – juba metsade prahirohkusest või siis puhkajate poolt rikutud puudest. Metsaharimatus paistab välja just puhkajate käitumisest, aga teisalt laste ja koolinoorte ignorantsusest – suhtumises metsasse ja loodusesse. Kui teistpidi mõtleme – et me oleme Euroopa üks metsarikkamaid riike ja meie juured on metsas –, siis metsarahvana peaks meie metsaharidus olema sellele vastav.

Kas metsaharitus on alati nii kehval järjel olnud?
Praegusel ajal paistab see ilmekamalt välja kui varem, sest metsaga tegelejaid on hulga rohkem. Võib isegi öelda, et nõukogude ajal mets puhkas. Aga nüüd saab ta täiega vatti.
Tekkinud on üks täiesti uus ring metsaga tegelejaid – metsaomanikud. Nemad vajavad metsaharidust. Kui ma olen koolides esinemas käinud, siis võib täheldada, et ka laste hulgas on tekkinud täiesti uus seltskond, need, kelle pere ise on metsaomanikud. Ja nende suhtumine metsa on mõnes mõttes ka uudne, aga neil puudub metsa-algharidus.

Millised on Eestis olnud metsahariduse andmise paigad?
Enne Teist maailmasõda oli jäme ots metsaametkonna käes – korraldati metsapäevi ja metsanädalaid. Igal aastal oli nädal aega peatähelepanu metsal.
Nõukogude ajal kujunesid välja lausa kadestusväärsed metsahariduse võrgustikud. Üks oli koolimetskondade võrk, kus oli üle 80 kooli ja tuhandeid lapsi. Ja teine oli looduskaitsevõistlus “Kaitseme loodust”, mis hõlmas mitusada kooli Eestist. Need olid massiliikumised. Nende kaudu antud metsaharidus jättis oma jälje.
Aga tol ajal oli üks huvitav nüanss – sel ajal tähendas metsa hoidmine ühtlasi Eesti kodumaa hoidmist. Need kattusid sajaprotsendiliselt. Selles mõttes oli asi kuidagi lihtsam ja mustvalgem ja üheseltvõetavam. Metsaharidus oli väga populaarne, see paistis oma hõngu poolest kohati isegi metsavendlusena.
Tolleaegne koolimetskondade õpilaste põlvkond on saanud nii vanaks, et nad on ise saanud metsaülemateks ja ka õpetajateks. Sealtkaudu on selle vilju isegi praegu olemas. Aga need olid omamoodi totaalse riigi totaalsed tegemised ja me ei saa neid tagasi mingil juhul.

Mis on saanud endistest koolimetskondade aladest?
Ajaloo rulett on nad mänginud erinevate omanike kätte. Enamasti on need laste istutatud metsad praegu keskealised.
Kanepi koolimetskond, mis on Eesti üks vanemaid – kooliõpilaste rajatud metsad on praegu juba poole sajandi vanused. Need peaksid nüüd olema riigimetsadena arvel.
Ka Uljaste kandi Sonda koolimetskonna istutatud metsad peaksid olema juba üsna keskeas. Seal oli isegi teada, missugune klass mingi metsa istutas.
Tasuks need metsad üle vaadata, see annaks ka jõudu praeguseks tegutsemiseks.

Millist tulevikku näed loodud Eesti Koolimetsade Ühendusele?
Ühiskondlik situatsioon on praegu selline, et ühenduse põhimissiooniks oleks ühendada omavahel inimesi, kes tahavad metsaharidusega tegeleda ja just rohujuure tasandil. Pigem ootavad need inimesed, sageli pisikeste maakoolide õpetajad, metsamehed, just moraalset tuge – et nad ei ole üksi. Ühenduse kaudu saab neid inimesi toetada, anda neile jõudu tegutsemiseks.

Mida siis ikkagi metsahariduse vallas ette võtta?
Eelkõige tuleks õpetada suhtumist metsasse. Mets on väga mitmekülgne oma väärtuste poolest ning selle suhtumise kaudu tuleks kujundada hoiakuid metsa. See ei peaks olema mingi teadmiste kool, see peab olema kasvatuslik ettevõtmine. Kui kas või mõelda nende kümnete tuhandete noorte metsaomanike peale, kes homme on juba täiskasvanud metsaomanikud – et nad oskaksid oma metsaga heaperemehelikult ringi käia, terve mõistusega nendesse suhtuda. Seda tundub väga vähe olevat, aga see annaks väga palju, kui seda osataks!

Mida soovitad kooliõpetajatele koolimetskonna loomisel?

Julget pealehakkamist! Selle mõtteviisi kandjaid on palju ja et koolimetskondade sädeinimesi liitev ühendus on nüüd loodud. Ning ma loodan, et sellest ühendusest kasvab omamoodi kristallikobar, kuhu hakkab kogunema inimesi, kes lihtsalt tahavad tegeleda laste ja metsaga. Kui neid inimesi on juba kriitiline mass, siis nad hakkavad üksteist toetama. Esialgu on kõige rohkem vaja hingejõudu.