2/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kulupõletamine – lõõmav oht

Kulu põletamine on nõukogudeaegne komme. Kerge viis heakorratöödeks – mis on ühe tiku tõmbamine võrreldes niitmisega sügisel. Oskamatus toob ohvreid, mullu hukkus tules kolm inimest ning hävis või sai tõsiselt kannatada 63 hoonet.

“Kord läksid kaks meest, ühel neist aastaid napilt üle 20, kulu kustutama. Nad lähenesid allatuult ja surid vingumürgitusse. Teisel korral lähenes tuli kiiresti elamule, peremees sai seda nähes lävepakul infarkti ja suri. Tuli läks muide majast mööda,” räägib Päästeameti peaspetsialist Tiit Tambi eriti valusalt meelde jäänud kulu põletamise tagajärgedest. Mullu registreeriti Eestis 2508 kulupõlengut. Kulu lõõmas kokku 5484 hektaril – kõige enam Ida-Virumaal ja Tartumaal.



Napilt läks.
Ajalooõpikutest on tuttav ale- põletamine. Kulupõletamise komme hakkas laialt levima nõukogude perioodil. “Seda kolhooside ajal, kuid mitte alguses. Siis kasutati oma isikliku lehmakese tarbeks ära see maja juures olev lapike maad, mis polnud riigistatud. Kui kodust lehma- ja hobusepidamist jäi vähemaks ning koliti hoopis talumajast kortermajadesse, tekkisid ka nn kasutud siilud, mis kinni kasvamas. Eesti ajal sellist kevadist põllumaa leegitsema panemise buumi polnud,” arutleb Tallinna tuletõrje- ja päästeameti peaspetsialist Kirill Teiter.
Praegu on pea igaühel meist oma kulupõlengu lugu jutustada. Paljud neist algavad sõnadega: “Napilt läks.” Allakirjutanu oma pärineb eelmisest suvekodust, mille ümber olevaid heinamaid kasutas põllumajandusühistu. “Ühel kevadisel nädalavahetusel puhkama sõites leidsime maja keset süsimusta välja. Tasapisi hakkasid kohalikud rääkima, kuidas lähimad naabrid seisid põlluservas puhvaika ühes ja telefon teises käes ning põllusiilud lõõmasid ümberringi. Maja jäi õnneks alles, kuid ülekäte läinud tuli võttis äsja hirmkallilt ostetud ühistu traktori, mis enam pehmest maast välja ei jõudnud sõita. Külajutt räägib, et kindlustusele kõneldi küll elektrilühisest.”

Tuline vastasseis. Kui seltskonnas tuleb juttu kulu põletamisest, kütab see kirgi. Iga ajalehes ilmunud põlenguartikkel kogub üksteisega vaidlevaid netikommentaare. Aiapidajad ja põllumehed väidavad, et põletamisel tekkinud tuhk jääb põllule väetiseks, et heinamaal hävivad nõnda paljud kahjurid, haigusetekitajad ja umbrohuseemned ning et heina niita on lihtsam, kui vana kulu ei ummista niidukeid. Maaomanikul on kahtlemata nii mugavam.
Loodusele mõtlejad näevad, et kulu põletamise tagajärjel hukkub palju kasulikke putukaid, rikutakse õhku, põlevad ära noored puud, hävivad maapinnal pesitsevate lindude pesad. Kulu ei süüdata ju sageli ka lubatud ajal, st kaks nädalat pärast lume sulamist, vaid siis, kui maa on juba kaua ilusti kuiv ja lumelaiguvaba olnud.

“Sellest kombest enam lahti ei saa. Isegi siis, kui see ka keelatud oleks. Uskuge mind, ikka põletataks,” ei astu Teiter kumbagi võitlusleeri, vaid jääb reaalse olukorra juurde – kui ilm on ilus ja kuiv, sõidavad Tallinna tuletõrjujad päevas 10–15-le kulupõlengule. “Kui tuli on lahti tühermaal, helistavad tuletõrjujate järele vaid need vanaprouad, kelle aknast hakkab suitsu sisse tulema. Teised kohalikud vaatavad rahuga pealt, et las põleb veel – seda puhtamaks ümbrus saab.” Seegi näitab suhtumist.

Sügisene niitmine päästab. Ise on Teiter positiivne näide, kuidas natuke vaeva nähes kulu kärsatamise vajadus ära kaob. “Niidan maakodu ümbruses 100 meetri raadiuses vahel veel ka septembrikuus, siis kui juba lootsin, et see lõputu niitmise vaev saab selleks korraks otsa. Nii pole kevadel kulumuret. Aga meilgi on seal varem vahel kulu põletamise taktikat kasutatud, ämm oleks kord äärepealt maja maha põletanud,” on temalgi oma kulupõlengu lugu.
Teiter tunnistab, et selline hoolas niitmine on üks töö ja vaev. “Kes ise seda maitsnud, teab. Vanemad inimesed ei jaksa niita ja abi kutsuda on kallis. Nii võetakse vahel tikud,” räägib Teiter. Tema kogemus näitab, et lisaks maaomanikele on kulu süütajate nelja sagedasema rühma seas kabajantsikueas noored; piknikulised, kes ei kustuta enda järelt lõket ning suitsukoniga on hooletud. “Tegelikult on suur süü ka linnaosadel – andku töötutele tööriistad kätte, teevad natukese raha eest selle majadevahelise väikese tühermaa puhtaks. Pole enam probleemi, et kevadel on vaja kulu põlema panna.”
Koolides räägitakse juba ka kulu põletamise ohtudest. Kasvavas põlvkonnas tuleb juurde neid, kes astuvad kulu põletamise vastu või järgivad kahe lumesulamisjärgse nädala reeglit. Nii näiteks kirjutas mõni aeg tagasi Kuuste põhikooli õpilane Sirli Vaht oma valla lehes: “Ega lind ei saa võtta mune kaasa. Kui väga vaja, võib põletada, kui maapind on veel külmunud ja linnud pole veel pesa teinud.” Tema koolivend Lauri Hermann lisas järsemalt: “Paljud loomad surevad, kes ei jaksa tule eest ära põgeneda. Nemad on ka looduses tähtsad, nendest toituvad teised loomad ja nendest jälle teised. Maailm oleks ilma kulupõletamiseta palju parem.”



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet