Neid, kes saabusid ajakirja Loo dus organiseeritud Leevre hiietamme talgutele 17. aprillil, rõõmustati sä ra va päikese ja kena kevadilmaga. Bussist väljudes ei leidnud tamme esmapilgul ülessegi – nii võsasse oli puu kasvanud.
Leevre Hiietamm ei ole looduskaitse all, seeg a polnud keeg i tema vanust määranud ega suurust mõõtnud. Metsamees Hendrik Relve ragistas tamme ümbritsevas sarapuurägas mitu korda mõõdulindiga ümber puu. “Mõõta tuleb niikaua, kui tulemused ei erine üksteisest rohkem kui viie sentimeetri võrra,” teadis ta. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et tamm on 552 sentimeetrit lai ehk vajab umbes nelja inimest ümber tüve käest kinni võtma. Puu kõrguseks saadi nurgamõõdikut kasutades ca 20 meetrit. Vanuse määramiseks on vaja aga tamme veel põhjalikumalt uurida.
Siis haarati töökindad, raiuti võsa ja tassiti praht metsa alla hunnikusse. Juba kolmveerandtunnise töö järel sai haruline hiiglane ühtäkki nähtavaks. Töö oligi tehtud. Kaitsealuste kuklaste pesa tamme kõrval sai kenama tausta.
Ühispilt, naeratused. “Tahaksin sinna tammeoksa ümber ühe lindi siduda,” sosistas üks naisterahvas. “Mitte ei ulata. Kui kedagi siin poleks, siis roniksin oksale ja ikka riputaksin lindi üles,” jätkab ta.
Väike jalutuskäik tamme ümbruses viis talgulised veel teistegi vana aja mälestuste juurde – muinastee kulges hiietamme lähedalt mööda. Räägitakse, et vanad muinasteed ei rohtu kunagi. Isegi kui metsast on lageraie tehtud, kust muinastee läbi kulgeb, on uue metsa peale kasvades seal ikka vana tee näha, sinna puud ei kasva. Muinastee lõik ja vanad lubjapõletusaugud, kivikaev, paemurd ning 600-meetrised sammaldunud paekiviaiad – neist saaks rikka kultuuripärandit tutvustava õpperaja Leevrele. Aga see jäägu tulevaste talgute teemaks.
Loodus tänab Leevre külaelanikke, kes kõiki talgulisi lahkelt oma õue peale tööst puhkama ja suppi sööma kutsusid. Teie juures oli tore!