3/2004



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Siil tahab elada inimese lähedal

Siil
Lehtikuva
Võib-olla enamik inimesi ei teagi, et Eestimaal elab kaks liiki siile – harilik siil (Erinaceus europaeus) ja lõunasiil (Erinaceus concolor). Oleme ju harjunud, et meil on üks hunt, üks karu, üks rebane ja ka üks siil. Tegelikult on siilekaks.

Teine siililiik ehk lõunasiil avastati Eestis üsna hiljuti, vaid paarikümne aasta eest. Harilik siil on levinud üle kogu Eesti, välja arvatud väiksemad saared ja mandriosa lõunapoolsed alad, mida asustab lõunasiil. Lõunasiil – nagu nimigi ütleb – elab meil maa lõunaosas ning tema levila kattub hariliku siili omaga vähe. Mõnes Lõuna-Eesti paigas, nagu Võiste, Väheru, Vastseliina ja Värska, võib näha mõlemat liiki kõrvuti jooksmas – need asulad paiknevad kahe siililiigi levila piiril. Teadlaste DNA-analüüs näitas, et kokkupuutealadel annavad kaks siililiiki hübriidseid järglasi, üks selline leiti Värskas. Lõuna-Eesti on lõunasiili levila põhjapiiriks, tema asurkondade põhilevila jääb aga meist lõuna poole ning ulatub kuni Itaalia, Kreeka ja Krimmini välja.

Liigselt korrastatud aias siil elupaika ei leia. Mõlema siililiigi elupaigad on Eestis üldiselt sama tüüpi: okaskerad elavad aedades, parkides, põõsastikes ja ka metsades. Meie põhjamaises kliimas on nad koondunud inimese lähedale asulatesse, kus tihti paremad toitumis- ja varjevõimalused ning on ka pisut soojem. Kuid inimese kõrval elades varitsevad siile inimtegevusest põhjustatud ohud, nagu autoliiklus, ning aedade ja parkide liigne korrastamine. Kui kaovad prahihunnikud, tihedad põõsad ja lauavirnad ning hooned liigselt üles putitatakse, kaovad ka siilile sobivad praod ja õõnsused hoonete all ning sissepääsud kuuridesse jm kõrvalhoonetesse, kus osa siile talvitub. Samuti ohustab siili kulu ja prahihunnikute põletamine.
Varjepaikade kadumine aedade ja hoonete liigklantsimise läbi on hukutanud siiliasurkondi näiteks Rootsis. Selline loomavaenulik ja tihti asjatundmatu inimtegevus ohustab ka mitmeid teisi inimese läheduses elavaid loomi, nagu kahepaikseid, roomajaid, nahkhiiri ja paljusid teisi.

Lasteraamat luiskab – siilidele õunad ja seened ei meeldi. Kõik lugejad ilmselt teavad, et talvel siilid magavad. Meie kliimas kestab siilide talvine uneperiood septembri lõpust aprilli keskpaigani, seega umbes samas vahemikus kui putuktoidulisel nahkhiirel ja segatoidulisel kasetriibikul. Ka siilid on loomtoidulised. Lasteraamatud, mille piltidel siilid jalutavad seljas õunad, seened ja muu taoline toidupoolis, ei vasta tõele. Meie siilid toituvad pisiloomadest, nagu putukad, teod, vihmaussid ja konnad; samuti loomakorjustest. Taimset toitu tarvitavad siilid vähe. Toitu leiavad nad oma öistel rännakutel, mida võib täheldada isegi jahedatel öödel. Inimese kõrval elavaid siile kohatakse tihti prügipaikade ümber nuuskimas. Mõned panevad siilile tassi sisse piima, mille limpsimisel on siili konkurendiks tihti kass.
Siilide jooksuaeg on kevadel, pärast talveune lõppu. Nende järglased sünnivad peale jaanipäeva. Juulikuus võib siiliperesid näha aedades ringi vudimas. Pesakonna suuruseks on keskmiselt neli kuni kuus siililast, kes lahkuvad pesast kolme nädala vanuselt. Poegi hooldab ainult emasloom. Pojad toituvad emapiimast 5–6 nädala vanuseni, pesast väljudes liiguvad ja toituvad nad omapead. Siilide eluiga ulatub kuni kümne aastani, keskmiselt 3 aastani.

Siili saab eristada ka näo järgi. Kaks siililiiki on välimuselt üsna sarnased, kuid teadlased on leidnud mitmeid diagnostilisi tunnuseid, mille abil saab neil liikidel hästi vahet teha. Üldtuntud eristamistunnuseks on hariliku siili helehall kõhupool, mille keskel pruunikas pikitriip. Lõunasiilil sellist kõhuvärvust pole. Temal on kõhu alaosa karvastik tumepruun ning rinnal lumivalge laik, mille suurus ja kuju varieerub isenditi. Heaks määramistunnuseks, eriti kehvades valgusoludes, on terav kontrast valge rinnalaigu ja seda ääristava tumeda karvastiku vahel. Harilikul siilil sellist värvuskontrasti pole, isegi kui kõhupoole karv tundub valkjas.
Kuid kõhupoole värvust ja rinnalaiku saab näha ainult siilile kõhu alla vaadates. Ja ega see kerge pole – teadlased, kes siilide eristamistunnuseid spetsiaalselt uurisid, kasutasid paksunahalisi kindaid siilide kättevõtmiseks, et siis nende kõhualust uurida ja uusi liigitunnuseid kirjeldada.
Õhtuhämaruses aias jooksval siilil seda tunnust ei näe. Temal näeme aga teist head määramistunnust, mis on siili näol. Ilmneb, et harilikul siilil on nägu helehallikas ja silmast ninani kulgeb tumepruun pikivööt. Lõunasiili nägu on aga üleni mustjas ning tumepruun pikivööt puudub. Selle asemel on silma all kitsas valge, põgusat pintslitõmmet meenutav ristivööt, mis mõnikord on väga nõrk ja nähtav ainult hoolikal vaatlusel.



Matti Masing
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet