4/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

OMAL AJAL
Augustitorm 1967 algas kui maailmalõpp

“Mu vanamees jooksis aias ühe kaarduva puu juurest teise juurde ja katsus kätega neid toetada. Kõik oli pime ja ragises. Nagu maailmalõpp. Taamal lendasid juba majadelt katused,” meenutab kolmkümmend viis aastat tagasi toimunud augstitormi proua Linda Kurova (80). Kõik hilisemad Eestit räsinud tuuled on sajandi suurtormiks kutsutu kõrval olnud üsna poisikesed.

“Mul oli abikaasast nii kahju, ta nägi, kuidas enda istutatud aed on kokku varisemas. Aga mis sa ikka puid kätega toetad, kus sa sellise tormi vastu saad,” meenutab 35 aastat tagasi juhtunut Kurova. Kohe peale seda, kuid loodus oli osad õunapuud välja juurinud, istutas ta abikaasa uued. Need on teistest jupi jagu lühemad ja näitavad kolmkümmend viis aastat hiljem tormi käetöö piire.

“Meri tuli siis akna alla, akendest pritsis vesi sisse,” räägib Kalda tänaval elav proua Linda. Seda, et teed olid puid täis ja raudteejaama perrooni katus oli lennanud 20-30 meetri kaugusele, nägi Linda enamiku haapsalulaste sarnaselt alles järgmisel päeval.
“Paralepa taga olid puud loogus maas, mõned täiesti pikali, mõned pooleks. Ma ei oska kohe ütelda, kui masendav see kõik oli. Nii masendav, et midagi hullu. Ilusad vanad puud olid ju,” hüüatab Vaina Raamat (70). “Torm käis ragina ja praginaga läbi nagu sõda. Igal pool midagi lendas. Vaatasin, et lapsed ometi toas püsiksid.”

Kuigi ilmajaam oli erakordselt ilusate ilmade järel andnud 6. augustiks tormihoiatuse, oli päeval taevas enamikus Eestis veel endiselt petlikult klaar. Nõnda peeti Aegviidus järve juures rahumeeli raudteelaste päeva pidu. “Hommik oli ju ilus ja ega tollal niimoodi isiklike autodega kõik kohale tulnud nagu tänapäeval, ikka rongiga saabuti, õhuke riie oli seljas. Ja kui siis torm tuli, lendasid lisaks puudele ümber ka kioskid ja autolavkad, kattekiled rebenesid ribadeks. Inimesed ei teadnud enam, kuhu varjuda,”näitab tollal Aegviidus kroonus olnud Bogdan Getmantshuk kohta, kus tuul võttis vägevale metsale augu sisse. Nüüd on raudteelaste pidupaigas juba taas kõrged puud kasvamas ja vaid terane silm eristab endise augu piire.

Tuul paiskus tormiks Saaremaa ja Virtsu ümbruses juba 6. augusti hommikul enne üheksat. Tallinna übruses läks maruks alles hilisõhtul. Ajuti, eriti kõige ägedama maru ajal kella 20-22 vahel, oli tuule tugevuseks 30-35 meetrit sekundis. Torm räsis veel ka järgmisel päeval, ööl vastu seda ei maganud vist eriti keegi. Ametliku arvestuse järgi killustas tuul 40 000 ruutmeetrit aknaid, viis 800 000 ruutmeetrit katuseid ning kiskus puruks 4938 kilomeetrit elektri- ja 1283 kilomeetrit sideliine.

Hommikul liiklus seisis. Lehmad lüpsti käsitsi ja seisti nõutult tuule rullitud viljapõldude ja räsitud puuviljaaedade ääres. “Ootasime, et las rukis veel valmib….,” tunnistas ajalehes agronoom Evi Põllumäe. .

Eesti Looduses ilmunud tormikokkuvõttes nenditakse, et murtud, mahaheidetud ja vigastatud puude maht oli tormikahjustuste piirkonna metsades kokku ligikaudu 1,3 korda suurem keskmiselt aasta jooksul kõigis ENSV metsades tollal ülestöötatavast puidukogusest. Tormi tagajärjel purustatud puude maht moodustas umbes 2,5 protsenti kogu metsade tagavarast.
“1969-70 saime alles öelda, et tormi jäljed on likvideeritud,” meenutab Bogdan Getmantshuk, kes peale kroonut metsamajandisse tööle läks. “Ega tollal ju korralikku metsatehnikat olnud. 1972-73 tuli alles kavaliteetsem kaasaegsem tehinka - Soome tõstukid, traktorid.”

Tormipuidust sai odava maja.
Suurtormi meenutavad ka mitmes Eestimaa paigas asuvad nn tormipuudest majad. “Metsa tormikahjustuste likvideerimse eest maksti, käisime seal vabadel päevadel tööl. Pärast ostsime tormipuitu. Kui puud hoovi jõudsid, olime nad ülestöötamise palgast enam-vähem kätte saanud,” meenutab Türil elav perekond Meesak, kel praegu on kauni aiaga kahekordne maja, mille silikaatellistest katte taga on tormipuidust karkass.

Puid käisid nad tegemas aga endises kodumetsas, mis siis kuulus kolhoosile. Tuul võttis sellest kõige magusama tüki maha. “Pilt oli väga masendav. Oleks siis puud ühtpidi olnud, aga nad olid igatpidi risti-rästi,” meenutab Mai Meesak. Türi lähitänavatel nad ühtki teist tormipuuudest maja ei tea.

Kuid neid võib leida näiteks Aegviidu, Keila ja Riisipere kandist. “Ka tollal Tallinna külje all kiiresti arenenud Sauel on sellisest puidust maju,” ütleb peagi pärast tormi metsaülema karjääri alustanud Jüri Ehrpais. “Eks siis sai ehituspuitu nn väljaspoolt fondi,” nendib ta.

Tollase metsamajanudse ja looduskaitse ministri Heino Tederi sõnul said nõnda ehituspuitu väga paljud, ehitusluba oli vaid tingimuseks. Puit oli aga siis imeodav. “Soovituslikult eelistati puitu müües neid, kes käisid ise seda tegemaks. Tööjõudu oli ju vaja. Kuid said ka paljud teised,” räägib Teder.
Kuna valitses tormijälgede korrastajate puudus, tehti ka talguid ja toodi linnast metsa abiväge. “Inimeste suhtumine oli abistamisse äärmiselt positiivne. Näites tulid Salvo naised öisest vahetusest otse metsa istutama,” teab Ehrpais.

Nõukogude ajalehed vaid mainisid tormi. Nii Linda Kurova kui Vaina Raamat tunnistavad, et nende eakaaslased meenutavad augustitormi omavahel juteldes aeg-ajalt siiani. “See on ju meie põlvkonna suurim nähtud looduskatastroof,” leiab proua Vaina.
Ometi polnud tollal trükimeedias sellest praktiliselt üldse juttu. Põhjus lihtne – nõukogude ajal suurtest õnnetustest eriti rääkida ei armastatud, neid püüti maha vaikida. Kui tänapäeval oleks selline suurtorm katnud ajalehtede kolm-neli esimest lehekülge, siis 1967. aastal kirjutasid üleriigilised lehed kõigest muust kui sündinud ilmaimest. Vaid ligi nädal hiljem oli viljakoristusloo juures lõiguke, mis mainis räsinud tormi. Kohalikud lehed pühendasid tormile esileheküljel kaheveerulise nupukese.

Osalt emotsioonidest, osalt infonappusest, sündisid suust suhu liikuvad legendid. Üks neist räägib metsavahist, kes armastas kangesti napsu võtta. Veel klaari päevaga viinauimas magama jäänuna ärkas ta üles hommiku hakul. Tuulemürtsu polnud ta kuulnud. “Pai jumal, pane need puud jälle otseks,” oli ainus, mida deliiriumihirmus mees suutis oiata. Järgmistel tundidel, päevade ja aastate jooksul muutusid pikali puud aga ta töiseks reaalsuseks.

“See torm muutis mõneks ajaks ajaarvamist. Asjade toimumisest räägiti mõõtmes, kas enne või pärast tormi,” tunnistab Jüri Ehrpais.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet